Ühel oktoobrikuu hommikul sättisime seljakotid selga ja seadsime end Londoni poole teele – ilma eriliste ootuste ja eesmärkideta. Plaan oli lihtsalt võtta turisti roll ja vaadata, kuidas läheb. Seetõttu ei leia käesolevast meenutusest tõenäoliselt Londoni kõige uhkemaid ja parimaid veganvalikuid, vaid pigem need, mis universum meile seekord serveerida soovis. Aga muretseda pole vaja – universum serveeris hästi!

Kui sa oled alles algaja vegantoiduga katsetaja, siis võib tofu tunduda parajalt võõras ja kõhe. Mis on igati arusaadav, sest pole ju olemas sellist asja nagu tofuvili või tofupuu. Millega on siis tegu ja kuidas seda kasutada?

Luksemburg – vihmane, mägine ja nii ütlemata armas ja hubane. Eestist ärakolimise mõtted on taaskord päevakorras ning vallatumad kui kunagi varem. Poleks oodanud, et midagi nii kodukauget võiks tekitada nii sooja tunnet. 

Eestis ei ole hetkel ühtset regulatsiooni, mis sätestaks avalikel üritustel pakutava toidu tingimused. Kliimaministeerium on välja andnud juhendi keskkonnahoidlike sündmuste korraldamiseks ja seal on kirjas, et toitude ja toitlustajate valikul tuleb veenduda, et pakutakse ka 100% taimseid roogasid. Kuid see on kohustuslik ainult Kliimaministeeriumi allasutustele, mitte kohalikele omavalitsustele ega laiemalt avalikele üritustele. Siiski leidub Eestis omavalitsusi, mis on toonud oma juhendites esile taimse toidu olulisuse.

Emma lehvitab, ütleb tšau ja lahkub. Ka mina pean minema, kuid jään veel viivuks oma intervjueerija-toolile istuma. Me oleme vestelnud kaks tundi. Mind valdab tunne, mida ma väga tihti endale ei omista – lootus. Ma usun, mida mulle justsama räägiti ning vähemalt viivuks on kõik siin maailmas võimalik. See kompromissitu missiooni- ja õiglustunne ning väga selge visioon paremast tulevikust ei saa kedagi külmaks jätta. Mul on pea võimatu trükimustaga edasi anda, milline 17-aastane Emma oma olemuses ja siiruses on, aga siit see igatahes tuleb.