Oma halva tervise tõttu kulutas Vilde väga palju ravimise peale ning sõitis arstide soovitustel ringi ka palju Euroopas, kus toitumine taimetoitlasena oli palju lihtsam. „Vildest saab 1929. aastal täistaimetoitlane, kohati isegi toortoitlane. Ta võtab kaalus alla, liigub mõõdukalt, käib psühhoteraapias, mida talle arstid kui peaga töötavale inimesele soovitasid,” kirjutab Eduard Vilde muuseumi juhataja Kairi Tilga 2015. aastal ilmunud raamatus „Minu põsk sinu põse vastu”, kus avaldatakse Vilde erakirjad tema armsamale.

Vildest sai taimetoitlane puhtalt tervise tõttu. „Selline teadlik tervisekäitumine ja taimetoitlus tulid vanemas eas, siis kui tervis kehvaks läks. Varem oli ta selline kõva elupõletaja,” kommenteerib Kairi, kui vestleme kirjaniku elulistest otsustest.

Palju ringi reisinud Vilde võttis eeskuju lääne meestelt ning pööras iseendale teinekord rohkemgi tähelepanu kui tolle aja naised. Temast sai 20ndate aastate lõpus täistaimetoitlane, sest oli Saksamaa arstidelt saanud tervise huvides soovituse lihast loobuda. Vaatamata väärikale eale ja unistusele töövabast muretust eluõhtust ponnistas Vilde igapäevaselt tööd teha, et ära elada.

„1921. aastast tegeles ta oma varasema loomingu redigeerimisega ja kogutud teostena väljaandmisega. Arvestades Vilde kirjapärandi mastaapi, varasema loomingu keelelist moderniseerimise vajadust, suuri raskusi kirjastajate ja kirjastamisega ning honoraride ebaühtlast laekumist, oli see hiigelprojekt Vildele üle jõu käiv koorem. Ent ta oli sellest tööst sõltuv, see oli tema sissetulek. Stressirohke eluviis hakkas aga mõjutama tervist. Kirjanikku painas krooniline unetus ja silmapõletik,” kirjutab Kairi Tilga eelnevalt mainitud raamatu eessõnas.

Esimest korda mainis Eduard Vilde taimetoitlust oma erakirjas 1927. aasta aprillis. „Ma ei söö peaaegu üldse enam liha, hoidun alkoholist täielikult …” („Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile“ 2015: 145)

Kairi Tilga sõnul pole täpselt teada, kui levinud taimetoitlus 20ndatel Eestis oli, kuid on kindel, et ajakirjanduses sellest räägiti. „Ühed ütlesid, et unustage ära, meie kliimas ei saa lihast loobuda, ja teised ütlesid, et võib lihast loobuda. Täpselt samad argumendid nagu täna, ainult keskkondlikku aspekti sel ajal ei olnud. Ikka südame pärast ja kehakaalu pärast,” sõnab Kairi Tilga.

Eduard Vilde soovitas taimetoitlust ka teistele

Taimetoitu soovitab Vilde ühes konkreetses kirjas ka oma armsamale ja toob välja, et on vabanenud selle abil ka tervisehädadest.

„Noh, Sa meeldid mulle ka oma edenumas väärikuses, samal ajal kui ma enda suhtes rõõmustan, et pikaldane haigus natuke mu kõhukest on kahandanud ja et see minu vegetarismi tõttu, millest ma nüüd juba 1 ½ aastat kinni pean ja millele ma arterioskleroosist vabanemise eest tänu võlgnen, loodetavasti enam endiselt ulatuslikuks ei tohiks areneda. Umbes 7 ½ kilo puudub mul veel ikka oma kunagisest kaalust. Vegetariaarset toitu (sealjuures osaliselt toortoitu) soovitan ma ka Sulle kui profülaktilist abinõu mitmesuguste hädade vastu küpsemas eas. Juurde lisatud pildikesel näed, et ma saledast joonest just kaugele pole läinud, ja inimesed subtraheerivad minu vanust reeglipäraselt 10–15 aastat. Mu edevusele on see loomulikult väga meelitav.” („Minu põsk sinu põse vastu. Eduard Vilde kirjad Rahelile“ 2015: 194)

Üheks põhjuseks, miks Vildele meeldis palju reisida ja just soojematesse kohtadesse, oligi lisaks soojema kliima tervise-eelistele ka tema taimetoiduhuvi – vilju nendes paikades oli rohkem. Seda toob Vilde konkreetselt välja ka ühes oma reisikirjas, mille kirjutas Itaaliast kolm aastat enne surma.

„Mida ma kui taimetoitlane siin kõik võin süüa! Päike püha, ole igavesti tänatud ja kiidetud! Minu eine ja mu õhtusöök koosnevad aina puuviljadest. Oranžid virsikud, aprikoosid, kirsid, pirnid, viinamarjad! Viinamarjad juba juuli esimesel poolel! Taevas, seda mahlakust, seda magusust, seda lõhnavust! Joobun sellest otse ja näen siis öösiti fantastilist und. Mu lemmik unelm on sel puhul järgnev: Eesti vabariigi tark ja isalik valitsus müütab Narva kose asemel kogu riiki. Ostjad on venelased, rootslased, soomlased või lätlased. Ostusumma eest ostab sama tark ja isalik valitsus meile siis Lõuna-Prantsusmaalt, mis rahvast tuttavasti üha tühjeneb, sündsa ala asumaaks. Vastav lepe on juba teoksil. Pusta konsereerib iga päev palehigis Ouai d’Osrah ääres. See lepe saab ta diplomaatiliseks suurteoseks. Vahest ehk juba homseis lehes seisab, et külm, kare, rõske Vana-Eesti on maha müüdud ja mahladest nõretav päikeseküllane Uus-Eesti Mere-Alpide kaitseva külje all on ostetud! Kas autonoomiaga või ilma. Kui aga saaksime päikeselastena kartulite asemel kasvatada viinamarju ja virsikuid!” („Tossutäkuga Euroopasse. Eduard Vilde reisikirjad“ 2013: 307–308)

Eduard Vilde

Eduard Vilde (1865–1933) oli eesti kirjanik, kelle sulest on ilmunud sellised teosed nagu „Tabamata ime”, „Pisuhänd” ja siiani kohustusliku kirjanduse nimekirjas seisev legendaarne romaan „Mäeküla piimamees”. Kirjaniku teostest on vändatud mitmeid mängufilme, näiteks „Külmale maale” ja „Vigased pruudid”.

Eduard Vilde oli oma elu ajal tuntud ning teda mäletatakse siiani. Kirjanikule on püstitatud mitu mälestusmärki, samuti antakse välja ka temanimelist kirjandusauhinda.

Tallinnas Kadriorus asub ka Eduard Vilde muuseum ning tema elust on kirjutatud mitmeid raamatuid. Viimasena ilmus „Minu põsk sinu põse vastu” (2015), milles avaldatakse Eduard Vilde isiklikud kirjad, mida ta vahetas oma salajase armsama Raheliga. Nendest kirjadest tuleb välja ka Vilde otsus hakata taimetoitlaseks.