Igapäevaselt jõuavad meie seedetrakti erinevad bakterid nii toidust mida sööme kui ka süljest, mis sisaldab erinevaid baktereid. Enamik bakteritest hävib maohappe toimel ning maost edasi peensoolde jõuab minimaalselt baktereid, jämesooles aga bakterite arv taas kasvab. Kuigi meediat jälgides tundub, et viimasel ajal avastatakse SIBO väga paljudel inimestel, on tegemist jätkuvalt arstide ja teadlaste seisukohast suhteliselt vähe mõistetud seisundiga.

SIBO levimuse kohta elanikkonnas on piiratuid andmeid ning Eesti inimeste hulgas seda uuritud ei ole. SIBO võib inimestel kulgeda erinevalt. Kergematel juhtudel võib esineda vähest kõhuvalu, kõhupuhitust, kõhulahtisust või -kinnisust. Raskematel juhtudel võivad kaebused oluliselt vähendada inimese elukvaliteeti ning toimetulekut igapäevaluga, lisanduda võib toitainete vähesest imendumisest tingitud kehakaalu langus ja toitainete vaegus (nt rauavaegusaneemia).

SIBO riskitegurid

SIBO tekkeni võib viia mistahes protsess, mis häirib olemasolevat mikrobioomi. Sagedasemateks põhjusteks on maohappe tootmise vähenemine, soole liikumishäire, soole struktuurilised ja anatoomilised kõrvalekalded ning immuunsüsteemi häired.

1. Maohappe tootmise vähenemise põhjusteks võib olla näiteks H.pylorist tingitud krooniline gastriit ning pikaajaline maohapet alandavate ravimite näiteks prootonpumba inhibiitorite (omeprasool) kasutamine. Maohappe tootmine väheneb ka inimese vananemisega.
2. Soole struktuurilised ja anatoomilised kõrvalekalded, mis võivad olla nii kaasasündinud kui ka tekkinud kroonilise haiguste ja operatsioonide tagajärjel. Näiteks tänapäeval sagedamini teostatavad bariaatrilised lõikused võivad viia peensoole mikrofloora häirumiseni. Struktuurilised muutused võivad tekkida ka põletikuliste soolehaiguste nagu Crohni tõbi, tõttu.
3. Osad kroonilised haigused nagu diabeet, luupus ja kilpnäärme alatalitlus võivad põhjustada soolestiku aeglasema töö ning motoorika häirumise. Soolestiku motoorika aeglustumist võivad põhjustada ka erinevad ravimid, näiteks opiaadid (kodeiin, tramadool) ning tritsüklilised antidepressandid (amitriptüliin).
4. SIBO võib sagedamini esineda inimestel, kellel on kas kaasasündinud või omandatud immuunpuudulikkus (nt HIV).

Diagnoosimine

SIBO puhul esinevad kaebused võivad esineda ka mitmete teiste seedetrakti haiguste puhul nagu laktoositalumatus, tsöliaakia, soole ärritussündroom, põletikulised soolehaigused ning infektsioossed soolehaigused.

Arvatakse, et paljudel siiamaani soole ärritussündroomi diagnoosi saanud inimestel võib kaebuste põhjuseks olla tegelikult SIBO, kuigi kirjandus on selle koha pealt vastuoluline. Kirjandust uurides võib SIBO diagnoosimise kohta leida väga erisugust infot ning parima meetodi osas ollakse hetkel eriarvamusel.

Traditsiooniliselt on kuldseks standardiks peetud peensoole algusosa limaskesta loputamisel saadavast vedelikust bakterite väljakasvatamist. Kuna tegemist on üpris keerulise, invasiivse ning kalli meetodiga on sagedamini kasutusel vesiniku ja metaani hingamistestid. Hingamistesti puhul antakse esmalt inimesele juua glükoosi ja laktuloosi lahust ning seejärel mõõdetakse analüsaatori abil hingeõhus oleva vesiniku või metaani kogust. Soolestikus elavad bakterid kasutavad glükoosi ja laktuloosi oma elutegevuseks ning selle tagajärjel eraldub lisaks süsihappegaasile vesinik ja metaan. Kuigi taolisi hingamisteste on lihtne kasutada ja on odavad, on nende interpreteerimine tihti keeruline.

Kohsini et al leidis oma süstemaatilises ülevaates, et olemasolevate uuringutes SIBO diagnoosimisel kasutatud meetodid on olnud väga erinevad ning uuringute tulemusi on erinevalt interpreteeritud, mistõttu ei saa öelda, et olemasolevad uuringud aitaksid probleemi adekvaatselt tuvastada.  

Ravi

SIBO ravi puhul on kõige olulisem ravida ja kõrvaldada SIBO tekkepõhjus. Lisaks tegeletakse bakterite ülekasvu ning tekkinud ka toitainete puuduse likvideerimiseks. SIBO ravitaktikate osas valitseb kirjanduses samasugune segadus nagu diagnoosimise osas. Sagedamini on bakteriaalse ülekasvu raviks kasutatud antibiootikume ja toitumise muutmist.

SIBO ravis on kasutatud erinevaid antibiootikume erineva ravikuuri pikkusega, kuid teaduslikku tõendust on neil vähe. Toitumise osas on kõige rohkem uuritud FODMAP’i dieeti, mille puhul soovitatakse vältida lühikeseahelaliste süsivesikute rikkaid toiduaineid (oligosahhariidid, sahhariidid, monokarbiidid ja polüoolid). Kuna neid süsivesikuid sisaldavad paljud taimset toiduained, võib selline toitumine olla väga raskesti jälgitav ning piirav.

Tihti on soovitatud toidusedelist välja jätta ka piimatooted ning gluteeni sisaldavad tooted. Toitumise muutmist ei soovitata inimestele eluks ajaks vaid nii kauaks, kui kaebused taanduvad ning seejärel peaks tasapisi hakkama välja jäetud toiduaineid oma toidusedelisse tagasi tooma. Uuritud on ka probiootikumide mõju SIBOle, kuid olulisi ravitulemusi pole kirjeldatud.

Veganlus ja SIBO

SIBOst on olnud palju juttu seoses veganluse ning endiste veganitega, kes väidetavalt selle probleemi tõttu on pidanud täistaimsest toitumisest loobuma. Täistaimne toitumine ise kuidagi SIBOt ei tekita, küll aga arvatakse, et taimne toitumine võib SIBO olemasolul kaebusi süvendada.

Täistaimne toitumine sisaldab võrreldes loomsega rohkelt kiudaineid ja süsivesikud, mida bakterid oma elutegevuseks kasutavad ning kui peensooles on baktereid rohkem kui peaks, võivad kaebused süveneda. See aga ei tähenda, et SIBO tekkimisel peaks inimene täistaimsest toitumisest loobuma.

Tuntud veganist gastroenteroloog dr Angie Sadeghi (seedetrakti haigustega tegelev arst) on soovitanud SIBO puhul esialgu vähendada oma menüüs oluliselt kiudainete hulka (vältida tooreid puu- ja köögivilju, vähendada kaunviljade hulka, eelistada püreesid jms) ning pärast kaebuste vähenemist hakata eemaldatud toiduaineid tasapisi tagasi tooma. Tema sõnul on kõige suuremaks probleemiks see, kui inimesed hakkavad FODMAPi dieeti pidama ning ei saa hiljem enam normaalse tervisliku toitumise juurde tagasi tulla.

Praeguseks on teada, et meie organismi ja seedetrakti jaoks kasulikud bakterid armastavad peamiselt kiudainete rikkaid toiduaineid, mistõttu on igal juhul meie soolestiku jaoks kasulik, kui eelistame taimset toitumist.

SIBO on seisund, mille kohta uurimisel ja lugemisel tekib oluliselt rohkem uusi küsimusi kui vastuseid. Teema on viimasel ajal muutunud järjest populaarsemaks ning uuringuid on ilmunud ka üha enam. Jääb ainult loota, et tulevikus saab selgemaks see, kuidas SIBOt täpsemalt diagnoosida ning millist ravi rakendada.

Kasutatud kirjandus:

1. Dukowicz AC, Lacy BE, Levine GM. Small Intestinal Bacterial Overgrowth: A Comprehensive Review. Gastroenterology & Hepatology Volume 3, Issue 2 February 2007. https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC3099351/pdf/GH-03-112.pdf
2. Bohm M, Siwiec RM, Wo JM. Diagnosis and Management of Small Intestinal Bacterial Overgrowth. Nutrition in Clinical PracticeVolume 28 Number 3 June 2013 289 –299. https://onlinelibrary.wiley.com/doi/epdf/10.1177/0884533613485882
3. Khoshini R, Dai S-C, Lezcano S, Pimentel M. A Systematic Review of Diagnostic Tests for Small Intestinal Bacterial Overgrowth. Dig Dis Sci (2008) 53:1443–1454. https://link.springer.com/content/pdf/10.1007/s10620-007-0065-1.pdf