Angerja (mitte)kaitsmisest Eestis

Eestis nähakse Euroopa angerjat eelkõige toiduna ja sissetulekuallikana – neid püütakse, müüakse ja süüakse. Meil on kaks angerjakasvandust, kuhu tuuakse Prantsusmaa rannikult püütud noored klaasangerjad. Siin kasvatatakse nad suureks ja müüakse edasi – sisuliselt on tegu nuumlatega, mitte klassikaliste kasvandustega.

Eestisse on alates aastast 1955 (klaas)angerjaid ümber asustatud. Viimased analüüsid on näidanud, et ümberasustamine on sotsiaalmajanduslik meede, mitte angerjate kaitsemeede. Sellega on nõustunud ka Eesti teadlased ja ametnikud. Samuti on hädavajalik taastada rändeteed ja elupaigad.

Euroopa angerja väljasuremisohust on erinevad organisatsioonid rääkinud juba aastaid ning Euroopa Komisjonis lepiti 2007. aastal kokku, et kõik liikmesriigid peavad välja töötama angerja ja nende elupaikade kaitseks riikliku kava. Eestigi on seda teinud, kuid tuleb välja, et kõikjal saab teha rohkem, sest senine (kaitse)tegevus pole angerjale positiivset tulemust andnud. 2024. aasta oktoobris välja tulnud Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu soovitus ütleb väga selgelt: igasugune angerja püük tuleb lõpetada.

Angerjas – oh, kui põnev loom

Angerjas rändab kudema Sargasso merre, kust teadlased on leidnud leptotsefaale ehk väikeseid angerjavastseid. Samas on angerja paljunemise protsess siiani müsteerium, sest Sargasso merest ei ole leitud täiskasvanud angerjaid või nende marjaterasid. Vastsed liiguvad hoovustega Euroopasse, läbides pika rände, mille kestuseks arvatakse olevat 1–3 aastat. Enne rannikule jõudmist läbivad nad moonde ja muutuvad klaasangerjateks. Järgmises etapis klaasangerjad pigmenteeruvad kollasteks angerjateks, kes võivad elada nii magedas kui ka soolases vees. Pärast mitmeaastast kasvufaasi muunduvad nad hõbeangerjateks, kellel tekivad rändeks vajalikud füsioloogilised muutused. Seejärel rändavad nad 5000–7500 km tagasi Sargasso merre, kus nad sigivad ja seejärel surevad.

Oluline on mõista, et kogu Euroopa angerjas moodustab üheainsa populatsiooni, kes elab nii riimveelises rannikumeres kui ka magevees jõgedes-järvedes. Euroopa angerja leviala on Sargasso merest Atlandi ookeani, Vahemere, Põhjamere ja Läänemereni. Nad on kohanemisvõimelised ja suudavad liikuda isegi vesisel maismaal ja ronida üles järskudest takistustest. Kuivendustööd Euroopas on nende arvukust tugevalt vähendanud.

Anna oma panus Euroopa angerja kaitsesse

MTÜ Loomus algatas rahvusvahelise petitsiooni Euroopa angerja kaitseks ning kutsub üles kõiki andma oma allkiri selleks, et Euroopa angerjal oleks võimalus ellu jääda. Petitsioon nõuab järgmist:

• Euroopa angerjapüük ja -kasvatus tuleb lõpetada kogu Euroopas.

• Euroopa angerjavarude taastamisprogrammid tuleb lõpetada, sest need ei toimi kaitsena.

• Euroopa angerjale tuleb anda täielik õiguslik kaitse kogu Euroopas.

• Euroopa angerjapüügi vastu tuleb jõustada ranged karistused.

• ELi institutsioonidele tuleb avaldada survet, et Euroopa angerjapüük keelustataks terves liidus.

Anna oma allkiri siin: https://www.change.org/p/save-the-european-eel-before-it-s-too-late QR kood

2024. aastal viis Loomuse tellimusel Kantar Emor läbi uuringu Eesti inimeste seas selgitamaks välja nende seisukohad loomade ja loomakaitsega seotud teemadel. Selgus, et angerja kui ohustatud liigi püüdmise ja müügi keelamist toetab iga teine inimene (49%), keelamist ei pea vajalikuks umbes iga viies (21%).

Euroopa angerjas on kriitiliselt ohustatud

• Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on Euroopa angerjas liigitatud kui kriitiliselt ohustatud liik.

• Väljasuremisohu tõttu lisati Euroopa angerjas 2013. aastal Washingtoni konventsiooni (CITES) lisadesse.

• Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu (ICES) on põhjalike uuringute põhjal juba 15 aastat soovitanud kogu angerjapüük täielikult peatada.

Eestis on teinud ettepaneku võtta Euroopa angerjas looduskaitse alla nii Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituut, Loomus, Eestimaa Looduse Fond kui Eesti Loomakaitse Selts.