Saara Mildeberg ja Emily Rosenberg

Esmaspäev. Piusa-Vastseliina-Vaskna järv

Otsustame kohtuda Piusal, sest see oli kõige kaugem vaatamisväärsustega asustatud ja rongiga ligipääsetav punkt Kagu-Eestis. Kuulsatest koobastest on külastajatele avatud ainult üks ning sellestki vaid ohutu osa: kuigi nahkhiired on suvel ula peal, kipub liivakivi koobaste laest ja seintelt varisema. Aga muidu on koobas eeskujulik, seal on külm ja rõske, umbes kaksteist kraadi sooja. Väljudes tekib troopikasse saabumise tunne ja sellest hetkest edasi hajuvad pilved taevast.

Setomaa külateid iseloomustavad tuhmkollane kruus ja põllud, millel kasvav vili sunnib meid enesele tõde tunnistama: harjunud poest lõpptoodangut ostma, on meie taimetarkused hääbunud. Kas sellest terast saab leiba, saia või õlut? Ainult kaera ja herned tunneme ilmeksimatult ära. Viimast varume põlluveerelt poolsalaja õhtusöögiks, meie isekuulutatud igameheõigust kannustab raksus käimise hasart. Hommikupudru jaoks kaerahelbeid aga ostame ausalt ja raha eest keset külasid asuvatest Coopidest. Kui muidu valitseb silikaattellistest majade vahel vaikus, millele annavad siin-seal särtsu kesksuviselt kirevad lilleklumbid, siis poes toimub alati midagi: vanem külamees otsib hapukoort ja kaks sinises vormiriietuses müüjatari juhatavad teda riiulite vahel – see on hea vaheldus kassas sentide lugemisele. Igapäevaelust eemaldunud rändajatena premeerime end ikka ja jälle pulgajäätisega. Päike ja palavus on konstandid. Oleme kogu aeg valmis selleks, et ühel hetkel saab vesi nii otsa, et peame mõnest kohalikust talust keelekastet paluma. Aga seda hetke ei tule. Isegi mitte Vastseliina Olerexis, milles puudub külastajate WC. Perenaine on lahke ja selle asemel, et meile tuntud nimega vett müüa, kogub ta meie pudelid kokku ja täidab need tagaruumis töötajate kraanist. Järgmiseks matkaks peaks ikkagi veefiltri ostma. Aga nii kuivaks suhtlus kohalikega vist täiesti kokku?

Jaanipäevaks on esimesed kukeseened valmis. Vaskna järve kalda männimetsast leiab neid hulgi ja lõkkeplatsil sünnib päeva jooksul kogutud kraamist Vegan Grand Tour’i signatuurroog: koorene kukeseene-herne-makaroniroog. Retsept on lihtne: keeda ühes potis kolmveerand pakki fusillisid, teises hauta peotäis herneid purgi kikerherneste või ubadega ja koos kahe peotäie kukeseentega. Kalla peale toidukoor ja maitsesta soola, pipra ja maitsepärmiga. Lõpuks sega fusillid ja kaste kokku, et saada kreemjas makaroniroog. Söö päikeseloojangul lõkke ääres, soovitatavalt pärast järves suplemist.

Teisipäev. Vaskna järv-Suur Munamägi-Leimani

Kui kohalikust toorainest, maheda ja isuäratava väljanägemisega õhtusöögi omahind oli umbes kaks eurot inimese kohta, siis vegan-lõunaprae eest tuleb Suure Munamäe jalamil asuvas Suure Muna restoranis välja käia 21€. Kõik näib väga ilus, värvilised juurviljad ja saepurubriketi tekstuuriga kotlet, aga kus on valguallikad ja mahlane kaste? Õnneks võib veganite seltskonnas täiesti rahumeeli kurta nii “köögiviljad-köögiviljadega” prae kui ka taimse piimaga kohvijoogi pärast, millele on salaja eurosente lisatud. Mitte keegi seltskonnas ei sildista sind tänamatuks veganiks.

Teeme restorani terrassil pikalt aega parajaks. Alguses vabatahtlikult, siis sunniviisiliselt, kui selgub, et Tarvo ratta käiguvaheti on katki. Saadame Tarvo koos rattaga Haanjast maakonnaliiniga Võrru, et ta Hawaii Expressis vahetult enne selle sulgemisaega käiguvahetile uue kaabli saaks. Hullumeelne improvisatsioon tasub end ära, käigud korras, pole tal Võrust Leimani enam palju minna. Saara ja Emily lähevad algselt planeeritud rada pidi, mööda Plaanilt ja Nopri talust, mis annab samuti väiksema küla mõõdu välja. Veiste kohalolu on õhus tunda ja mõned uudishimulikumad piiluvad meid oma ridaelamute akendest. Veganite seltskonnas on ikka natuke teine tunne neile silma vaadata ja omakeskis mõrult tõdeda, et need ongi need “õnnelikud lehmad”, kellest iga viimnegi lõpetab tapamajas.

Maailma lõpus on veganoaas, kus kunagi kohtume kõik. Veganite tugigruppi postitatud üleskutsele rattamatkaga ühineda vastasid vähesed, aga üks neist oli Signe, kes peab Kagu-Eestis majutust ja pakub meile üheks õhtuks sauna ja telkimisplatsi. Kui juba ette võtta, siis suurelt, ja paarikümne kilomeetri kauguselt lubavad kohale tulla ka Vana-Võro Markus ja Kadri Retro Foodtruck’iga.

Kõigepealt on menüüs saun ja tiik, siis burger ja tofukook. Matkaauto luugi poole burksi järele küünitades tekib tunne, nagu oleksime eriti eksklusiivsel festivalil. Jääb mulje, et selline suvi siin maailma lõpus ongi – setod, võrokesed, tallinlased ja tartlased rahumeelselt tähistaeva all maailma asju arutamas. Aga vahetult enne keskööd tõuseme me, linnainimesed, otsustavalt, ning täname pererahvast ja kostitajaid meid oma väikeses paradiisis võõrustamast. On aeg magama minna, et homseteks küngasteks jõudu koguda.

Kolmapäev. Leimani-Läti-Paganamaa

Valime Lätti sõitmiseks täiesti suvalise kruusatee, kus piire tähistavad üksikud sildid. Lätis jätkuvad teed täpselt sama kruusaselt ja õhk on samuti lämbe. Sõidame mööda uskumatult sirget metsateed nii pikalt, et see tundub terve igavikuna. Jõuame välja kauni Ziemeri mõisani, mille ees seisvad laud ja toolid on nagu kurnatud ratturitele loodud, ning otsime välja kõik oma snäkid. Menüüsse kuuluvad krõpsud, pähklid, küpsised, riisigaletid pestoga, puuviljad, eilne tofukook – kõik, mida on võimalik külapoodidest osta või mis kodust kaasa võetud kraamist veel alles on. Külapoodide valik ja kogemata-vegantooted on piisavad, et pakkuda peaaegu nädalasel matkal mitte lihtsalt energiat, vaid mitmeid alternatiive paljudes tootekategooriates.

Teisi matkajaid kohtame oma teel üksikuid, kui Suure Munamäe jalami ja tipu vahel vooriv turismimass välja arvata: perekond eestlasi Lätis Delinkalnsi vaatetorni juures ja Paganamaa lõkkeplatsile napilt pärast meid saabunud ja seetõttu pettumushüüdega tervitanud paarike jalgratastel. Neil on energiat, mille kruusakünkad meilt õhtu hakuks jäägitult maha raputanud on – nad panevad oma telgi üles hämmastava efektiivsusega ega välju sellest enne järgmist hommikut. Nii jäävad neil ära matkalõke ja suplus.

Taevas kumab aprikoosi- ja fuksiaroosalt, silmapiirini pole vaatetorni otsast näha muud kui lõputut sügavrohelist männimetsa. Siit oru põhjast vaadates ei olegi maailm muud kui üks suur ja müstiline Paganamaa – müüte täis paik. Õhtu on erakordselt soe ja ööseks lubab ühtlaselt 19 kraadi. Saara ja Tarvo proovivad telgi asemel magada RMK kolme seinaga varjualuses, aga taanduvad pärast pool tundi sääskedega maadlemist telki. Saara taandumise juurde käib ka kesköine telgi ülespanek. Märkus iseendale: hangi endale pealamp!

Neljapäev. Paganamaa-Karula Stay

Järgmise päeva liivased kruusateed viivad meid läbi metsa, kus on parasjagu käimas teetööd. Lisaks teevad masinad teeäärsetel põldudel heina. Kõikide nende hiiglastega metsatee jagamine tundub isegi ohtlikum kui väiksema maantee ääres sõitmine ja satumegi kolme suure sõiduki vahele, mis otsustavad kõik samal hetkel erinevates suundades sõitma hakata. Õnneks läheb meil paremini kui munatööstuses blenderisse pandud isastel tibudel ja pääseme väikse ehmatusega. Lõunat sööme Metsavenna turismitalus, kus pakutakse ainsa veganvalikuna friikartuleid ketšupiga ning ülistatakse kohalike lehmade piimast valmistatud juustu. Kuni friikartulid valmivad, saame tutvuda piirkonnas tegutsenud metsavendade lugudega ja meenutada metsavendluse mitmekesist ajalugu.

Lepime pärast eilseid väntsutusi kokku, et edaspidi vähem kruusateid. Kokkulepe toimib – jõuame ootamatult vara saunamajakesse, mille oleme nädalaid varem tänaseks ööks broneerinud. Sauna asemel kütame kogemata tervet maja, nii et kolime ööseks kõik katusealusesse. Katusealuses on õhku rohkem, aga koibikuid ka. Koibikute võitlus sissetungijatega kestab terve öö.

Hoolimata sellest, et meie saunakütmise oskused jätavad soovida, kasutame võimalust puhta kaevuvee ja ämbritega nii eneselt kui riietelt higi, tolm ja pisarad maha pesta. Neljas päev kesistes oludes paneb küll kodust pehmet voodit, kanalisatsiooni ja sooja kraanivett väärtustama, kuid samal ajal ka imestama, kui vähe on mõnusaks olemiseks tegelikult vaja – jalgratast, head seltskonda ja piisavalt süüa.

Reede. Karula Stay-Mügra glämping

Vihm koos äikesega saabub kell kuus hommikul, kastab märjaks riided, mis valgusketist improviseeritud pesunöörile riputatud, ja kruusateed, mis edaspidi natuke vähem tolmavad. Võrreldes esimeste päevadega on matka olemus muutunud: kruusa asemel asfalt, telkimise asemel kõigi mugavustega varjualused ja voodid. Varasemad metsavaated asenduvad asulatega ja uhked üksikud talud keset põlde mahajäetud hoonetega keskuskülades. Vana-Antsla, Antsla ja Uue-Antsla.

Vana-Antslas uudistame Emily vanaema kunagist koolimaja, mille hüljatud hoones on maha jäetud karpide viisi mineraalide näidiseid. Nagu oleks õpilased just hetk tagasi pinkidest tõusnud ega viitsinud enda järelt õppematerjale ära panna. Uue-Antslast välja sõites teeme liikluslinnaku seikluspargi parklas pikniku ja siin tabab meid taas festivali tunne. Ainult et sellele peole ei ole meid kutsutud. Kes on need inimesed, kes käivad siin üheksa euro eest viis minutit kardiga sõitmas?

Laupäev. Mügra glämping-Tartu

Mügra glämping ei ole mingi ametlik glämping, vaid Saara venna ja tema tüdruksõbra kodu, kus aida teisel korrusel on külalisteks alati valmis madratsite ja tekkide-patjadega varustatud neljainimese telgid. Aiamaalt saab maasikaid ja õue peal leidub ikka mõni auto, millega jalgrattatüdimuse käes vaeveldes Jõksi järves ujumas käia.

Viimaseks kuuekümneks kilomeetriks ühineb meiega Heldi, kellega kohtume Karaski külas ja asume üheskoos Postiteed sõitma… muidugi ujumispausiga Ihamaru Palojärves. Postiteelt Tartu peale pöörates teeme ristmikul parklas veel ühe peatuse. Eevi pood on suletud ja majakene müüa, aga üle tee müüb vanem proua (Eevi nr 2?) möödujatele kukeseeni ja soolakurke. Seekord siis jäätise asemel soolased ampsud.