Kommenteeri

Pianist Farištamo Eller: iga asi, mida täna muudan, ei olnud eile vale

Pianisti ja muusikateadlase tütrena on Farištamo Ellerit (35) terve elu saatnud muusika ning ka temast sai pianist ning improvisaator. Tänaseks on üdini positiivse ja kerge olemisega naisest saanud lisaks muusikule ka tulihingeline keskkonnahoidja. Nimelt peab Farištamo keskkonnateemalist blogi ning salvestab ka raadiosaadet. Kahe lapse emana püüab ta iga päev jääda võimalikult keskkonnasõbralikuks ning rõõmustab, kui suudab enda kirega keskkonnateemade vastu nakatada kasvõi üht inimest.

Kui tihti sa praegu klaverit mängid?

Tudengina mängisin ikka palju rohkem. Kui sain lapse, hakkasin ürituskorraldusega tegelema ja nii läks fookus arvutisse. Aga klaverit mängin ikka – kui tuleb kontsert, siis harjutan lihtsalt rohkem.

Sinu kohta uurides jäi mitmes kohas silma sõna „vabaimprovisaator“. Mis selle uhke sõna taga seisab?

Vabaimprovisatsioon – see on tekkinud kuidagi nii, et jazz’i inimesed läksid väga-väga vabaks. Struktuur, meloodia ja harmoonia jäeti seljataha. Mina jõudsin sinna läbi kaasaegse akadeemilise muusika. Kui klaverit mängin, siis teen seda palju ka klaveri sees – teen klaveri pealt lahti. Ka klaveri sees mängimist tuleb õppida ja peab teadma, kuidas tohib ja kuidas ei tohi, et klaverile liiga ei teeks.

Kui oli Eesti 100, mõtlesin, et pole palju selliseid lugusid, mida saaks mängida klaveri sees. Tegin 100 pisikest klaveripala (tegelikult 99, ühe kirjutas sõber) – igas loos on midagi ka klaveri sees mängimiseks – ja kõik lood põhinesid mõne Eesti kirjaniku lool. Kirjutasin siis noodid ka üles. Vabaimprovisatsioon tähendab üldiselt seda, et – olenemata kogemusest – improviseerid muusikat, mida sa varem ei ole mänginud.

Kuidas muusikani üldse jõudsid?

Minu ema on pianist ja muusikateadlane.

Kas see kipub tihti nii olema, et näitlejate lastest saavad näitlejad ja muusikute lastest muusikud?

Ei pruugi.

Kui vanad su enda lapsed on ja kas näitavad juba musikaalsust välja?

5 ja 2. Vanem laps on kaks aastat laulmas käinud ja nüüd tahab ise ka viiulit mängida.

Kui oled muusik, siis kipub kodune õhkkond olema teistsugune. Ma olen vanema lapsega käinud hullult palju kontsertidel. Kui ma Kehras elasin, siis seal ei olnud väga muusikaüritusi, mis mulle meeldiksid, seega tegin ise sellise sarja, kus proovisin ühendada muusika ja keskkonnateemad. Ja laps käis minuga kaasas.

Kui oled sellises vanuses juba nii palju elavat muusikat kuulnud, siis see lihtsalt mõjutab, olenemata sellest, kelle laps sa oled.

Keskkond ja muusika, kuidas neid saab ühendada?

Ega väga ei saagi, ma leidsin. Tegin siis nii, et olid kontserdid ja siis eraldi keskkonnateemadele keskendunud üritused. Näiteks ühele Brasiilia filmile („Erakordne prügi”) tegime eestikeelsed subtiitrid. Tegime kohtumisõhtu taaskasutajatega, kes näitasid oma kunsti. Sarja pealkiri oli „Maailm. Muusika. Meie” ning vastavalt üritusele oligi „Maailm. Meie” või „Muusika. Meie”.

Lõid ka Keskkonnaraadio. Kui see idee tekkis, kas oli tunne, et see keskkonnaauk on katmata meediamaastikul, või tunned siiani, et sellest võiks rohkem rääkida?

Ma panin sellele Keskkonnaraadio nimeks, sest ei osanud midagi muud panna. Tahtsin lihtsalt podcast’i teha ja vestelda keskkonnateemadel.

Mulle tundub, et sellest räägitakse järjest rohkem, aga kui puutun kokku mõne sõbraga, keda näen väga harva, saan aru, et seda teemat on väga vähe. Selles mullis, milles elan, esineb seda muidugi palju. Aga tundsin, et ma pean ise midagi tegema, et saaksin rahulikult olla. Arvan, et mul ei ole endal nii palju öelda – mõtlesin rääkida inimestega, kel on. Iga inimene kõnetab erinevat inimest. Isegi kui me ühte inimest kõnetame, siis sellest piisab mulle.

Mis need põhilised keskkondlikud teemad praegu on, millest võiks sinu meelest kõige rohkem rääkida, et teadlikkust tõsta?

Mul on olnud erinevaid mõtteid ja praegu ma pole enam üldse kindel, mis kõige olulisem võiks olla. Aga koristamine tundub valutu teema. See on hästi lihtne. Prügi maas – halb, prügi koristamine – hea. Mingi selline asi, milles inimene ei pea end süüdigi tundma, sest „see ei ole ju minu prügi maas”. Maailmakoristuspäeva nähakse maailma suurima koristusaktsioonina. Tegelikult on tegu aktsiooniga, mille eesmärk on tõsta teadlikkust. Teadlikkuse kasv on see, mida vajame.

Põhjused, miks meile need teemad külge ei hakka, on psühholoogilised. Meile tundub, et iga asi, mida täna endas muudan, on justkui minevikus olnud vale. Me ei pea enda eilse mina peale kurjaks saama.

Veganlusega on ka nii?

Jah, see on kõigega nii. Veganlusega eriti – võib kohe tülli minna.

Kui lähen keskkonnateemalisele konverentsile, mis on ministeeriumi või muu keskkonnaorganisatsiooni korraldatud, ja seal on steik laual, siis ajab segadusse küll. Käisin ühel üritusel, kus üks kliimaaktivist oli laval ja ütles valjult välja, et kuulge, me räägime keskkonnast ja ainukene taimne roog buffee-lauas on salat. See oli väga tore. Muidu ongi tunne, et sellest ei tohi rääkida.

Kuidas seda keskkonnaorganisatsioonide siseselt muuta annaks, et nad oleksid teadlikumad ja teeksid sellistes kohtades paremaid valikuid?

Mu ema on alati öelnud, et igaüks elab, nagu oskab. Aga on selge, et me pole inimkonnana just kõige targemaid valikuid teinud. Osaliselt muidugi, aga mis puudutab meie looduskeskkonda ja toidutootmist, siis ei ole. Vaata, kust otsast tahad.

Imeline naine Epp Adler rääkis mu podcast’is väga hästi sellest, et peame inimestena pehmeks jääma, mitte jäigastuma. Tegeledes keskkonnakaitsega, võib tekkida tunne, et teatakse täpselt, eriti kui ollakse eriala õppinud. Kõik muutub pidevalt. Peame olema valmis muutuma ja liikuma, et me ei defineeriks end läbi oma harjumuste.

Keskkonnaorganisatsioonides võib tõelise mõistmiseni minna omajagu aega, kuid kas sulle ei tundu, et keskkondlik aspekt veganluse juures töötab üleüldiselt inimeste puhul kõige paremini? Eetika ja tervis jäävad justkui tagaplaanile.

Keskkondlik aspekt toimib päris hästi küll, see on justkui meist väljaspool. Aga eetika ja tervis – need on endaga seotud ja tuleb mängu see, kuidas ennast defineerin. Eestis pole väga paljud arstid ja toitumisnõustajad veganlusest teadlikud, aga ikka kuulatakse neid kui spetsialiste. Siis ongi keeruline tervise aspektile rõhuda.

Eetika – see on jah huvitav. Ajupesu on nii sügav, et tõde ei tõusegi pinnale. Pigistame silma kinni, sest ei taha seda linki tekitada, et liha on loom – see on ebamugav. Kui inimesel on näiteks kanad ja ta räägib neist nunnult, kuid sööb ikkagi kanaliha, pole see minu jaoks loogiline, aga teiste jaoks on. Siis öeldaksegi, et olid ise ka selline, sa ei saa oodata, et teised muutuksid. Miks ei saa? Mina ju muutusin! Spetsiesism on ühiskonnas nii tugevalt sees.

Kaua sa ise vegan oled olnud?

Kolm või neli aastat. Kunagi olin taimetoitlane ja siis ei olnud mul üldse sellest ringkonnast tuttavaid. Kui veganiks hakkasin, arvasingi, et nüüd ei olegi mul mitte midagi süüa. Siiani mäletan seda päeva, kui guugeldasin „veganpannkooke” – kui palju vastuseid sealt tuli! See oli hästi selge hetk. Mull, milles elasin, oli hoopis teistsugune. See on ikka väga huvitav, kui keskkonnateadlikuks veganina saad.

Meenub, et keegi on kunagi öelnud: kui oled vegan, saabki sinust automaatselt tervise- ja toitumisnõustaja ning keskkonnateadlane.

Nii ongi ja see on uskumatu. Ometi leitakse ikka, et veganid teevad kõike valesti. Kuskil kommentaariumis keegi küsis nii kenasti: millal algab aeg, kus veganid ei pea enam põhjendama, miks loomset ei tarbi, ja kõik teised selgitama hakkavad.

Saan aru, et veganlus tuligi sul enne kui huvi keskkonnahoiu vastu?

Ma olin 20ndate alguses, kui mu kaaslase õde oli vegan. Tema oli selline loomaõiguslasest teismeline vegan. See tundus segane ja kindlasti mitte õige. Aga arvan, et see hakkas sealt idanema.

Kas keskkonnasõbraliku lapsevanemana tekib vahepeal tunne ka, et appi, mida teha? Kuidas jääda võimalikult keskkonnahoidlikuks?

Pigem tekib küsimus, miks lapsevanematena nii vähe tahetakse keskkonnahoidlikud olla. See on ju meie laste maailm, mida hoida.

Aga võrreldes ajaga, mil mu esimene laps sündis, olen väga palju muutunud. Teisel lapsel on pestavad mähkmed, me ei kasuta ühekordseid pabereid – olen vahetanud kõik kangaste vastu. Kõige lihtsam on võtta seisukoht: kui on ühekordne asi, siis ei kasuta. Loomulikult on erandeid ka, näiteks meditsiin.

Aga ma olen selle peale ka palju mõelnud seoses hoolimisega. Mulle tundub, et on võimalik lapsevanemana teha keskkonnahoidlikke ja hoolivaid valikuid just lastele mõeldes. Näiteks õhupallid – tõesti hoolin lapsest, aga ei taha talle kunagi osta õhupalli, et sellega rõõmu valmistada. Kui lapsevanemad käivad lastega poes, siis mõtlevad nad ikka selle peale, mida nad endale lubada saavad. Laps soovib mänguasja, aga pole selle jaoks raha. See tähendab, et ei saa osta, kuigi hoolitakse ikka. Järelikult suudetakse teha kaalutletud valikuid. Miks ei võiks hoolides mõelda sellele, kuidas vältida keskkonnavaenulikke otsuseid?

Et võiks hoolida sellest, et lastel oleks ka tulevikus muretum elu?

Täpselt. Kui ma ütlen oma lapsele, et ostame jäätise suures pakendis, ei tähenda see, et ma ei taha oma lastele jäätist osta. Inimesed kardavad endast hoolimatut ja nõrka muljet jätta. Peaksime tegelema sellega, et suudaksime oma mina-pilti säilitada, kuid samal ajal suudaksime teha valikud, mis säästaks keskkonda.

Kas sulle ei tundu, et see n-ö nõrkus” on pigem just tugevus? Kui suudad teha selliseid valikuid, mis on kõigile lõppkokkuvõttes head?

Loomulikult. See, kui hoolid loomadest, oled vegan, teeb sind ju tugevaks. Esiteks ujud vastuvoolu, veganina kuulud vähemusse.

Peaksime töötama selle nimel, et ühiskondlik sõnum ümber sõnastada ja üldine arvamus ümber pöörata. Siis tullakse lihtsalt kaasa, sest inimesed tahavad teha nii, nagu neilt oodatakse.

Veganina tahaks aina rohkem, kiiremini ja paremini, aga kas sa näed ka, et pilt on muutumas?

On. Kasvõi see, et igal pool taimset piima kohvi peale saab, on suur asi. Seda on lihtsalt väga raske märgata, sest pean selleks enda mullist välja tulema. Mõnusalt jahutav on, kui lähen seltskonda, kus ühtegi veganit pole. See tundub võimatu, aga tegelikult neid seltskondi on jätkuvalt väga palju.

Aga mis võiks olla põhjus, miks veganeid rohkem ei ole?

Me vist üldse mõtestame vähe asju lahti. Oleme oravad rattas, head tarbijad. Eriti kui meile on selgeks tehtud, et oleme veidi õnnetud ja selleks, et õnnelikumaks saada, peame midagi ostma. Nii ei jõuagi juurpõhjuseni, miks midagi teeme. Koroona ajal nägime, et meil pole pooli asju vaja.

Ma tegin plogging’ut (sörkimine ja prügi korjamine koos – toim). Mulle meeldib jooksmas käia, aga olen iga kord nii stressis, sest nii palju prügi on maas. Mõtlesin, et teen raja puhtaks. Aga siis ei saa ühtlaselt joosta, pead kükitama ja korjama. See on tegelikult hullult tüütu ja nõme asi, mida teha, aga pead selgelt teadma, miks sa seda teed – teed ära ja oled õnnelik.

Teame, et COVID-19 on maailmas teinud palju kahju. Kui aga rääkida keskkondlikust vaatepunktist, saab välja tuua nii üht kui teist. Himaalaja mäestik on jälle silmale nähtav. Palju räägitakse Veneetsia kristallselgetest kanalitest. Samas lõpetavad meditsiinilised kaitsevahendid prügina maailmameres. Kuidas sina keskkondlikust vaatepunktist näed – kuhu jõudnud oleme?

Üldiselt ja objektiivselt on see ikkagi hea. Olukord on tekitanud meeletult kahju, kuid meil on veel probleeme. Näiteks reostunud õhk, joogiveeprobleemid, elustiilihaigused? Miks me ei tegele nendega?

Koroona on nii otsene vaenlane, et inimene saab kohe otse selle vastu võidelda, koos barrikaadidele minna. See on hea märk sellest, et suudame koostööd teha. Enne koroonat olin täiesti veendunud, et me ei suuda.

Kuidas seda hoida ja tekkinud ühisosa mitte kaotada?

Peame kõigest kogu aeg rääkima, julgema teha muutusi. Olgu mis on – raha ei kõlba süüa, raha ei kõlba juua ja raha ei saa hingata. Inimesed on jõudnud punkti, kus nad on valmis kuulama. Seda hetke ei tohi maha magada.

Farištamo Eller

Farištamo Eller on pianist ja improvisaator. Aastast 2004 õppis ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias klaveri erialal. Aastatel 2006–2007 täiendas end ERASMUSe stipendiumiga Helsingis Sibeliuse Akadeemias. Samuti omandas Farištamo EMTAs magistrikraadi aastal 2011. Kõrvalerialana õppis ta koorijuhtimist ja orkestri dirigeerimist, tegeles kammermuusika, lauljate saatmise ja palju aastaid vabaimprovisatsiooniga. Farištamo peab hobina keskkonnateemalist blogi „Let’s have fun saving the planet” („Päästame planeedi lõbusalt”) ning salvestab samateemalist podcast’i „Keskkonnaraadio”.

Autor: Anett Rannamets
Artikkel ilmus 2020. aastal.

Lisa kommentaar

Email again: