Emma lehvitab, ütleb tšau ja lahkub. Ka mina pean minema, kuid jään veel viivuks oma intervjueerija-toolile istuma. Me oleme vestelnud kaks tundi. Mind valdab tunne, mida ma väga tihti endale ei omista – lootus. Ma usun, mida mulle justsama räägiti ning vähemalt viivuks on kõik siin maailmas võimalik. See kompromissitu missiooni- ja õiglustunne ning väga selge visioon paremast tulevikust ei saa kedagi külmaks jätta. Mul on pea võimatu trükimustaga edasi anda, milline 17-aastane Emma oma olemuses ja siiruses on, aga siit see igatahes tuleb.

Tipptund Tallinnas ühes paduvihma ja sandistavate teetöödega. Takso on ainus võimalus, aga juht teeb saatusliku pöörde ja me seisame ühe koha peal 10 minutit. Ma jään hiljaks. Minu senise elu kõige tähtsam intervjuu ja ma jään hiljaks.