Kommenteeri

Eesti loomaõigusluse kiire areng: esimene meeleavaldus toimus 2006. aastal

Minu käest küsitakse tihtilugu loomaõigusluse ja veganluse algusaegade kohta Eestis. Alati on mul vastates tunne, et olen neist aegadest juba nii palju kirjutanud ja rääkinud, et see pole enam kellelegi huvitav. Tegelikult see on ainult ettekujutus. Pealegi, mina mäletan neid asju ühtmoodi, teistel võivad asjad hoopis teistmoodi meeles olla.

Mõned asjad on siiski kindlad – enne 2006. aasta augustit ei olnud eesti keeles isegi sõna “loomaõiguslus” kasutusel ja sõna “vegan” tähendust teadsid ainult vähesed. Vegansõnavara tekkimine on ilmselt pikem jutt, aga “loomaõiguslus” võeti kasutusele “inimõigusluse” järgi ja ega eriti muid variante laual ei olnudki. Ehk on siiski oluline teada, et mitte väga kauges minevikus polnud keegi loomade õigustest ja sellega seotud ideoloogiast-liikumisest-maailmavaatest kuulnudki.

Eestis sai loomaõiguslus tõuke kahest liikumisest korraga. Liikumise asutajate hulgas oli loomakaitse taustaga aktiviste, aga ka punkareid, anarhistlikuma maailmavaatega inimesi. Punamust alustas ju samal aastal ja algusaastatel tegutses mitmeid aktiviste nii Loomade Nimel liikumises kui Punamustas korraga.

Oluline vahe tänasega on see, et tegemist oli liikumisega, mitte organisatsiooni või ühinguga. Vabakond ei olnud sugugi nii tugevas positsioonis, nagu see näiteks poliitikakujundamisel täna on (või vähemalt loodan, et on), ja ametlik organisatsiooni registreerimine ei tundunud üldse õige. Pigem oli liikumises süsteemivastasust, kapitalismivastasust ja rohkelt idealismi. Annetusi ei kogutud. Igaüks, kes liikumisega seotud, kasutas oma aega ja raha nii palju, kui sai. See ei olnud muidugi väga kerge ülesanne, kuna väga paljud aktivistid käisid alles koolis ja elasid vanemate rahakoti peal. Kuigi mulle meeldib uskuda, et naiivsus päästab maailma, usun, et Eesti loomaõigusliikumises tervikuna ei ole sinisilmsusel kohta olnud.

Üks põhjus on ehk see, et meile ei antud eriti aega. Nii, nagu kõikide teiste valdkondadega Eestis, oli tarvis ka loomaõiguste valdkond kiiresti välja arendada. Küsisin just hiljuti ühelt UK juristilt, kas see, et nõukogudejärgsetes riikides ei saanud enne 1991. aastat üldse mingeid vabaliikumisi ja organisatsioone olla, on üldteada fakt. Ta arvas, et seda ei teata.

Eelkõige oli vaja õppida. Kõiki asju hakati kohe korraga tegema – erinevaid materjale lugema, artikleid kirjutama, kodulehti kujundama, flaiereid trükkima, meeleavaldusi korraldama. Kõige esimene meeleavaldus toimus ERRi otse-eetris 2006. aastal ja oli suunatud kuninganna Elizabethi paleevalvajate karunahast (just karunahast) mütside vastu. Tegemist oli väikese skandaaliga, sest tänavale plaanitud meeleavaldus keelati ära ja sellepärast me tele-eetrisse palju suurema publiku ette sattusimegi. Esimene suurem tänavameeleavaldus toimus samal sügisel. Korraldajad said vist kleepsude karusnahapoodide ustele kleepimise eest trahvi, agar abipolitseinik lõi väikest kasvu aktivisti vanalinna munakividele pikali ja peale seda ei olnud vist ühtki inimest, kes ei oleks vähemalt ühest uudistekanalist näinud, et Eestis on nüüd sellised tegelased ka olemas nagu loomaõiguslased.

Täna, 13 aastat hiljem on paljud asjad tõeks saanud, mida me tollal kindlasti ei oleks uskunud. Me ei uskunud, et tänu veganluse ja loomaõiguste arendamisele ja järjekindlale teavitustööle on Eestis veganite arv võrreldes algusaegadega sajakordistunud. Aga samamoodi me ei oleks uskunud (ja sellest on praegugi raske aru saada), et sugugi mitte kõik ei ole neist eetilised veganid ja pigem mõtlevad oma tervisele. Meie küll alguses ei teadnud, et veganlus ka tervisele hästi mõjub. Me ei oleks uskunud, et Tallinnas on rohkem vegantoidukohti kui Soomes kokku. Et pea igas suuremas poes on veganlett või vähemalt hea valik. Et veganlus on nii peavooluvaldkond, et selles ei olegi enam midagi väga uut või erilist. Eriti, kui mõelda, milliste veidrikena me alguses mõjusime. Me ei oleks uskunud, et tuhandeid inimesi nii Eestist kui naaberriikidest võtab osa igal aastal toimuvast Taimetoidumessist. Me ei oleks uskunud, et metsloomade tsirkuses kasutamise keelamine võtab aega kümme aastat. Ja karusloomafarmide keelustamine Eestis paistab võtvat rohkem kui 13 aastat. Ja seda, et aastal 2020 on igal inimesel seisukoht seoses kliimasoojenemisega ja loomatööstusega. Et kriis ongi tegelikult käes. Ega me sedagi ei teadnud, et pärisaktivist jääb alati aktivistiks, sest see töö ei lõppe mitte kunagi.

Samas ma ei mäleta, et algusaastatel oleks üldse midagi nii väga analüüsitud. Lihtsalt tehti seda, mida oli vaja, ja peamiselt oli tarvis üldsust iga hinnaga teavitada, mismoodi loomad kannatavad. Oli ju ka tagasilööke. Ega see ei mõjunud hästi, et kaitsepolitsei koolilapsi ülekuulamistele vedas … Aga mine tea, ehk hoopis mõjus.

Algusaegadest peale on Eesti loomaõigusliikumine tegelenud samade asjadega, millega kogu maailmas tegeletakse. 80ndatel mujal maailmas kasutusel olnud otsest tegevust meil ei olnud ja selleks polnud ka vajadust. Poliitikakujundamine, analüüsid ja ka korralikult plaanitud kampaaniad tulid hiljem, salakaamerad teistega üsna samal ajal, ehkki neid ei saa liikumisega otseselt seostada. Praegu ei ole Eesti loomaõiguslikel organisatsioonidel vähemalt Põhjamaade organisatsioonidega muud vahet kui eelarve. Töövõime ja oskused on meil kindlasti paremal tasemel ja eelkõige just sellepärast, et nii palju on pidanud pingutama.

Autor: Kadri Taperson
Artikkel ilmus 2020. aastal.

Lisa kommentaar

Email again: