Kust sa rauda saad, kui liha ei tarbi?

Umbes viis kuud tagasi sündis meie perre poeg. Kui ma oma ämmaemandale peale sünnitust mainisin, et elan veganelustiili, vaatas ta esimese asjana üle minu raseduse ajal tehtud analüüside raua näidud. Rasedana me minu veganlusest ei rääkinud, sest see polnud lihtsalt vajalik – minu näidud olid terve lapse kandmise vältel normis ning mulle tundus, et kui ütlen, et olen vegan, siis kõlab see nagu see nali “Kuidas aru saada, et keegi on vegan? Ta ütleb sulle!”

Niisiis, kust saavad veganid oma raua? Ikka sealt, kust kõik ülejäänudki – toidust. Taimses toiduvalikus on küllaldaselt rauarikkaid toite, mille hulgast valida. Rõhk võiks olla kaunviljadel, eelistada võiks täisteratooteid ning kindlasti ei tasuks unustada tumerohelisi köögivilju nagu brokoli või lehtkapsas.

Aga kui rauatasemega esineb probleeme (seda võib ette tulla ka segatoidulistel ning kindlasti peaks seda kontrollima vereanalüüsiga, mitte ise diagnoosima!), siis ei tasu kohkuda rauapreparaatide võtmise ees.

Aga inimene on ju alati liha söönud, see tegi meist inimese, pani aju kasvama ja arenema!

See on üks laialt levinud arusaam, kuid järjest kasvavat populaarsust kogub selle kõrval aga teine – aju arengu põhjustas just toidu küpsetamine. Kui liha söömine oleks seotud intelligentsusega, siis oleksid karnivoorid meist IQ-tasemel kordades ees. Lisaks räägib liha söömise ja aju arengu vahelise seose vastu fakt, et praegu meie aju hoopis kahaneb, vaatamata sellele, et tarbime liha rohkem kui kunagi varem.

Järjest tugevamalt hakkab ka teadlaste hulgas kanda kinnitama hüpotees, et aju areng algas kokkamisest, sest üleüldiselt suurem kalorite hulk toidus annab aju arenguks ja tööks kogu vajaliku energia.

Arusaadav, miks veganid liha ei söö, aga miks ei tarbita ka piimatooteid?

Üks päev sõitsime elukaaslasega autos ning nägime tee ääres vasikat. Võrukael oli nii väike, et oli pääsenud karjuse alt välja. Teisel pool teed karjamaal avanes aga minu jaoks esmakordne vaatepilt – pool karjast oli kogunenud karjamaa äärde ning ammus. Oli ilmselge, et täiskasvanutel oli mure. Kui vasikas lõpuks tagasi üle tee jooksis ning karjamaale naasis, piirasid vanemad lehmad ta ümber ja müksasid teda hellalt ninadega.

Sellist emotsiooni tekitas vasika eemaldumine karjast mõne meetri kaugusele. Ma ei ole elus kuulnud ning ei oska ilmselt ette kujutada seda, missugune on lehmaema nutt kui tema vasikas ära võetakse, kuid olen lugenud, et see pidi olema õõvastav, kuidas nad oma kadunud last päevade või nädalate kaupa kutsuvad.

Kui juba varem sain aru, et kohukese pärast kellelegi sellist kannatust põhjustada on vabandamatu, siis nüüd, kus olen ise ema, kriibib mõte maitsenaudingute pärast lahutatud peredest veelgi enam.

Kuidas sa juustust loobuda suutsid?

Ma ei suutnudki – ma  söön “juustu” edasi, aga sellist, mis on tehtud taimedest.

Mida sa sööd talvel, kui taimed ei kasva?

No oletame, et tõesti, poode ei eksisteeri. Ka sellisel juhul veidi ette planeerides peaks siiski olema võimalik talv veganina üle elada. Kasvataksin ja hoiustaksin suuremates kogustes kartulit ning juurvilju, kaunvilju ja teravilju ning kindlasti teeksin hoidiseid. Äkki on isegi soja kasvatamine mõeldav – siis ei oleks mul mingit probleemi talve üleelamisega.

Õnneks aga ei pea mina ega enamik lääne kultuuriruumis elavatest inimestest sellistele asjadele mõtlema ning tänu globaalsele kaubavahetusele ei erine talvine toidulaud sugugi teiste aastaaegade omast.

Kuidas veganid lihast kasvatavad?

Täpselt samamoodi nagu kõik teisedki – trenni tehes. Lihas ei kasva diivanil vedeledes, ükskõik, mida süüa. Kuid kui valkudest rääkida, siis kaunviljades, nendest tehtud toitudes (nt tofu, tempeh jm) ja ka lihaalternatiivides on küllaldaselt valku, et lihast ehitada. Samuti on taimsel toidul lihase kasvatamiseks eelis – süsivesikud. Nimelt sageli unustatakse, et selleks, et lihas kasvaks, peab ennast liigutama ning siis on vaja energiat, mida kõige lihtsamini saab süsivesikudest.

Kui tegemist on väga tervisliku eluviisiga, miks mu arst seda soovitanud ei ole?

Suure tõenäosusega on osade arstide arusaam veganlusest sama olematu kui küsija oma, kes eeldab, et veganlus tähendab rohelist salatit ja pidupäeval keedukartulit. Sellist toitumist ei julgeks tõesti kellelegi soovitada. Õnneks on Eestis organisatsioonid, kes tegelevad aktiivselt sellega, et viia info mitmekülgsest vegantoitumisest arstide ning teisteni, kes järjest enam puutuvad kokku veganitega. See annab lootust, et ühel päeval ei ole enam põhjust seda küsimust küsida.

Aga vegantoitumine on ju kordades kulukam, kas pole?

Kordades on kindlasti liialdus, kuid tõde tunnistades, siis tõesti on praegu vegan olla veidi kulukam. Seda eriti siis kui on soov toituda sarnaselt nagu varemgi, asendades loomsetest võetustest tehtud toidu taimsete alternatiivide vastu.

Siinkohal mina isiklikult isegi ei lasku vaidlusesse, sest pole minu asi kellegi rahakotti vaadata ning olgem ausad – selline veganlus, mis on rahakotisõbralik, on ka suhteliselt igav. Kes tahaks elu lõpuni toituda ubadest ja kartulist? Ikka tahaks ju vahel jäätist, burgerit, kooki jms. Kasvõi taimse ja lehmapiima hinda võrreldes on märgatav vahe olemas. Ning jah, siin võib põhjendada seda lehmapiima riiklike toetuste ja muuga, kuid fakt on, et selleks, et veganlus veelgi laiemalt leviks, peavad hakkama vegantoodete hinnad langema.

Kuid tulevikus see ka ilmselt juhtub, sest üha suurenev nõudlus muudab praegused vegantooted kui nišitooted masstoodanguks, mis siis ühtlasi ka hinnad alla kukutab.

Sa kala ei söö, aga püüdmas ikka käid ju?

Ah? Mmm … Ei!

Tol hetkel ei tulnud mul isegi ühtegi iroonilist märkust pähe. Jäin lihtsalt tühja pilguga küsijale otsa vaatama. Alles hiljem jõudis mulle kohale, et ilmselt peab küsija kalade püüdmist ja tapmist toredaks vaba aja veetmise võimaluseks. Siis sain taaskord aru, et loomade ärakasutamine inimese huvides on osadel inimestel ja ka ühiskonnas üldiselt nii sügavale juurdunud, et selle välja kangutamiseks on vaja teha tõsist ja organiseeritud tööd. Ehk oli sellel küsimusel ka oma roll ajakirja Vegan loomises.