Laste sotsialiseerimine inimkeskses ühiskonnas

Mida ja kuidas Eesti haridusasutustes lastele loomade kohta õpetatakse?

Veganitest lapsevanematena puutume pea igapäevaselt kokku ülaltoodud spetsiesistliku haridusprogrammiga. Järgnevalt toome oma kogemusele toetudes mõned näited selle kohta, mida ja kuidas lastele Eesti haridussüsteemis loomade kohta õpetatakse.

“Loomad Eesti metsades”

Kadri: Ühel novembri pärastlõunal saatis mu lapse lasteaed lapsevanematele teate, et järgmisel hommikul toimub lasteaias haridusprojekti raames loeng teemal “Loomad Eesti metsades”. Seda pealkirja nähes rõõmustasin, et mu laps saab õppida metsloomi tundma. Kirja sisu lugedes aga selgus, et loengut tuleb pidama jahinaine, kelle hobiks on metsloomade tapmine. Teavitasin lasteaeda, et minu laps puudub sellelt ürituselt meie pere eetiliste veendumuste tõttu ning andsin mõista, et minu arvates pole see sobilik viis lastele metsloomi tutvustada. Vastuseks sain vaid lakoonilise lause, et minu kriitika on teadmiseks võetud.

Järgmisel päeval ilmnes sündmuse fotodelt, et jahinaine oli lasteaeda kaasa toonud kuhja loomade kehaosi (sarved, pead, nahad), millega lapsed said “lähemalt tutvuda”. Selline “haridusprogramm” annab lastele selge sõnumi inimese domineerimisest teiste loomade üle ning õigustab nende vastast vägivalda. Lasteaia koostöö jahiseltsiga toimus ka sellises vormis, et peredel paluti tuua lasteaeda aiasaadusi, mille kütid loomadele toiduks metsa viisid, jättes väära mulje nagu vajaksid metsloomad inimeste poolt lisatoitmist ning varjates asjaolu, et loomade toiduga meelitamine aitab neid paremini küttida.

Loomad puuris ja karbis

Kadri: Minu uurimistööst, mille käigus intervjueerisin 25 veganist lapsevanemat, selgus, et üheks eetiliselt keeruliseks olukorraks peavad lapsevanemad lasteaedade ja koolide poolt korraldatud külaskäike loomaaeda. Loomade ja lindude nägemine puuris aitab kinnistada arusaama, et loomad on inimesele meelelahutuseks. Selliste olukordade haldamine oli veganvanemate jaoks keeruline: ühelt poolt sooviti vältida lapsele sellise sõnumi edastamist, kuid samas tunti, et lapse kõrvalejätmine sellisest ühisüritusest võib teda stigmatiseerida.

Farišta: Läksime ühele kogupereüritusele, kus oli lastele terve majatäis tegevusi erinevate tubade peale laiali jaotatud. Ühes toas näis nime järgi olevat mingi loomade teema, aga arvasin, et tegu on mänguloomadega ja nendega seotud tegevusega. Tuli aga välja, et keegi oli toonud sinna kollektsiooni igasuguseid suuremaid eksootilisi putukaid ja mao, keda Eestis looduses ei kohta. Näiteks oli seal keegi, kes nägi välja veidi nagu rohutirts, aga palju suurem. Iseenesest on arusaadav, kui soovitakse näidata lastele, et putukad on niisamuti toredad tegelased nagu teisedki loomad. Lapsed said kontrollitud keskkonnas neile lähedale minna, neid uudistada ja katsuda. Aga mida lapsed sellisest loomade kohtlemisest õpivad? Seda, et me võime, sest me saame. Ja loomade endi soovid ei loe?

Kriitiline loomapedagoogika ja veganharidus

Mitmed loomaõiguslastest ja veganitest haridusteadlased leiavad, et haridusel on keskne roll mitteinimloomade vabastamisel, vaidlustades inimkeskse maailmapildi ning vägivalla loomade vastu. Seejuures peetakse vägivallaks nii loomade söömist kui mistahes muul moel nende kasutamist inimese heaoluks. Lapsi julgustatakse teistest loomadest mõtlema kui elusolenditest, kellel on oma liigispetsiifilised huvid ja vajadused ja kel peaks olema võimalus elada vabalt oma elu. Kuidas saaks neid ideid rakendada Eesti haridusasutustes?

Üks peamisi ja otsesemaid viise, kuidas lapsed haridusasutustes loomadega kokku puutuvad, on neid igapäevaselt süües – lasteaedade ja koolide menüü põhineb jätkuvalt loomsel toidul. Seda toetab ka Euroopa Liidu poolt doteeritud koolipiima programm. Kogu haridusasutustes serveeritav toit peaks olema täistaimne. See aitaks vaidlustada arusaama, justkui loomade kasutamine toiduks on aktsepteeritav, ning toetaks ühtlasi kliimasõbralikumat ning tervislikumat eluviisi, mis on kõigi huvides.

Teadmisi teiste loomade kohta ei pea tingimata omandama otsese kokkupuute kaudu, saab kasutada videomaterjale ning erinevaid interaktiivseid mänge. Toetudes laste loomaarmastusele, figureerivad loomad eriti koolieelsete lasteasutuste õppeprogrammis. Pea eranditult käsitletakse aga meie suhteid nn lemmikloomade või metsloomadega, keda inimesed tavapäraselt ei tarbi. Metsloomade, eriti just kiskjate puhul õpetatakse palju, et nende arvukust peab piirama. Tihti on tegemist aga ühele huvigrupile, näiteks küttidele, kasuliku infoga.

Leiame, et oluline on lastele ausalt, kuid eakohasel ja tundlikul viisil tutvustada ka seda, kust tulevad liha, munad ja piim. Loomadest rääkides tuleb keskenduda eelkõige loomadele endile, mitte lähtuda nende kasutamise viisidest. Teisisõnu: loomi saab lastele tutvustada ilma neid objektistamata.

Õppekäigud ei pea toimuma loomaaeda, kus lapsed ei näe loomi oma loomulikus elukeskkonnas. Loomaaia külastamise asemel võiksid haridusasutused viia lapsed loomade varjupaika. Mida õpetab lastele see, kui võtame loomad ära nende elukeskkonnast ja veame nad karpides haridusasutusse? Kas ei oleks vahvam minna hoopis õue ja tutvuda seal elutsevate liikidega: näiteks vihmaussidega, konnadega, tolmeldajatega?

Ühiskonnas, kus loomade väärkohtlemine on norm, on kõike seda keeruline kiirelt saavutada – see eeldab põhimõttelisi muudatusi haridussüsteemis: õpetajate hoiakutes, õppekavas ning pakutavas menüüs.

1. Cole, M., & Stewart, K. (2016). Our children and other animals: The cultural construction of human-animal relations in childhood. Routledge.
2.  Twine, R. (2024). The climate crisis and other animals. Sydney University Press, lk 201
3.  Pedersen, H. (2004). Schools, speciesism, and hidden curricula: The role of critical pedagogy for humane education futures. Journal of Futures Studies, 8(4), 1-14.
4.  https://vegan.ee/wp-content/uploads/Veganvanemad_uuringuraport_2024.pdf