Kodustamine vs taltsutamine

Ma siiani loodan, et see oli nali. Sest me ju kõik teame, et hunt ja koer on täiesti erinevad liigid. Või ei tea? Tõsi, koer pärineb hundist ja ilmselt on sellest imelisest liigist säilinud midagi ka tänapäeva koeras, kuid kindlasti ei saa me hundist rääkides rääkida koerast või vastupidi. Juba nimetus on erinev, ja seda põhjusega. Hundist on saanud koer tuhandete aastate jooksul, mis kulus tema kodustamiseks. Kodustamine on pikk evolutsiooniline protsess, mille käigus loomaliik kohaneb inimese eluviisiga ning areneb täiesti uueks liigiks (Price, 2002). Tema eluviis, vajadused ja käitumine ei sarnane enam selle metsiku liigiga, keda kunagi kodustama hakati.

Hunt ei sobiks meie kodudesse. Kui me teda sinna siiski sunniksime, oleks see täiesti ilmselge looma piinamine. Kui ta meiega harjuks ja oleks isegi meie suhtes sõbralik, siis see ei tähendaks, et ta on kodustatud, vaid hunt oleks taltsutatud. Siinkohal mainin ära, et hundi harjutamine inimesega on üks äärmiselt keeruline protsess, võib öelda, et lausa võimatu, kui sellega ei alustata juba looma sünnist saati. Taltsutamine on üksiku looma harjutamine inimese läheduses elamisega ilma liigis geneetilist või käitumuslikku muutust põhjustamata (Price, 2002). Just seda oleme teinud ka eksootiliste liikidega, kuid see ei tähenda, et loom tunneb ennast meiega ja meie keskkonnas päriselt hästi, vaid pigem kannatab ta meid ära. Seda sageli tema enda heaolu arvelt. Seega ei saa öelda, et näiteks suhkruorav või papagoi, kes sööb inimese käest toitu või tuleb sülle, on kodustatud. Tegemist on siiski metsiku loomaga, kelle käitumine võib olla ettearvamatu ning kes vajab spetsiifilist keskkonda ja hoolt. Loomade taltsutamine ei tähenda, et nad sobivad lemmikuks – pigem näitab see inimeste teadmatust ja liigikeskset mõtlemist (Russell, 2012).

Eksootiliste liikide spetsiifika

Aga kui me ei tea isegi, et hunt ei ole koer, kas peaksime üldse pidama ennnast kompententseks vastutamas teiste liikide eest, eriti eksootiliste? Zooloog Chris Draper tõi 2022. aastal toimunud Rahvusvahelisel loomade heaolu konverentsil esile, et kuigi ta on tegelenud eksootiliste loomadega üle kahekümne aasta, ei julge ta väita, et teab täpselt, mida kõik need loomad vajavad, et nende heaolu inimeste kodudes oleks tagatud; viidates tõsiasjale, et paljusid selliseid loomi pole looduses piisavalt uuritud, et seda saakski üldse keegi teada.

Eksootiliste loomade pidamine kodustes tingimustes põhjustab sageli märkimisväärseid heaoluprobleeme. Need loomad ei ole kodustatud ega kohanenud eluks inimese keskkonnas, nende pidamine nõuab põhjalikke teadmisi liigispetsiifilistest vajadustest. Levinumad probleemid hõlmavad valet toitumist, ruumipuudust, liikumisvõimaluste piiratust, sobimatut mikrokliimat ja sotsiaalset isolatsiooni. Paljud liigid on looduslikult aktiivsed, territoriaalsed või sotsiaalsed, kuid kodustes tingimustes pole võimalik neid vajadusi sageli täita.

Eksootilised loomad nagu roomajad, linnud, kahepaiksed ja väikeimetajad ei ole kodustamise teel muutunud loomad, vaid looduses elavad liigid, kelle vajadused on sageli keerulised ja kodustes tingimustes raskesti täidetavad. Nad vajavad spetsiifilist toitu, mikrokliimat, valgustsüklit, liikumis- ja peitumisvõimalusi ning tihti ka liigikaaslastega suhtlemist. Kokkuvõttes vajavad nad samasugust keskkonda nagu neil looduses on. Uuringud on näidanud, et just nende nõudmiste eiramine viib sageli stressi, haiguste ja enneaegse surmani (Warwick et al., 2018).

Näiteks on Warwick jt (2018) uuringus rõhutanud, et paljudel eksootilistel liikidel esineb vangistuses pidamisel kroonilist stressi, millel on otsene mõju immuunsüsteemile ja üldisele tervisele. Levinud on alatoitumus, valed pidamistingimused ja sobimatud puurid või terraariumid. Kuna paljudel liikidel puudub võime väljendada valu või ebamugavust inimestele arusaadaval viisil, jäävad kannatused tihti märkamata.

Kuid eksootiliste loomade pidamisega seotud puudused on vaid jäämäe tipp. Probleemide ulatus on märksa laiem kui sageli arvatakse. Eksootiliste loomadega kaubitsemine ohustab liikide säilimist looduses ning seab ohtu nii inimeste kui ka koduloomade tervise. See toob kaasa tõsiseid eetilisi ja ökoloogilisi probleeme, avaldades mõju metsloomade populatsioonidele ja liikide säilimisele. Suur osa loomadest, kes jõuavad lemmikloomaturule, on püütud loodusest. Neid transporditakse ja müüakse ebasobivates ning loomade jaoks stressirohketes tingimustes. Kaubandus ei kahjusta loomi üksnes individuaalselt, vaid ohustab ka looduslikke populatsioone ja ökosüsteeme (Rosen & Smith, 2010). Püük loodusest on sageli intensiivne, vähese järelevalvega, tihti ebaseaduslik ning selle tulemusel langeb liikide arvukus.

Nijman (2010) toob oma uuringus välja, et näiteks Kagu-Aasias on elusloomade rahvusvaheline kaubandus massiline ning mitmete liikide puhul on juba täheldatud populatsiooni kahanemist. Näiteks kaotavad paljud populatsioonid olulise osa oma sigimisvõimelisest elanikkonnast just lemmikloomakaubanduse tõttu.

Rahvusvahelistest kokkulepetest, nagu CITES (Convention on International Trade in Endangered Species of Wild Fauna and Flora, konventsioon loodusliku loomastiku ja taimestiku ohustatud liikidega rahvusvahelise kaubanduse kohta), ei pruugi sageli piisata, et olukord kontrolli alla saada – ebaseaduslik kaubandus jätkub ja ohustab globaalset bioloogilist mitmekesisust. Lisaks seostatakse loomade illegaalse kaubanduse kasvu organiseeritud kuritegevusega ning see võib kaasa aidata ka invasiivsete liikide levikule. Probleem ei piirdu arenguriikidega – Euroopa Liit on samuti oluline sihtturg, kus puuduliku regulatsiooni tõttu satuvad eksootilised loomad valedesse kätesse (Auliya et al., 2016)

Lemmikloomade positiivne nimekiri

Oleme viimase kümnendi jooksul korduvalt rõhutanud vajadust positiivse nimekirja kehtestamiseks, mis määraks selgelt, milliseid loomi tohib lemmikloomadena pidada. Selline nimekiri aitaks vältida nii loomade heaolu rikkumisi kui ka ohtlikke juhtumeid, mis võivad mõjutada nii inimesi kui keskkonda. Kuna meie ametite võime loomade pidamistingimusi edukalt kontrollida on piiratud, saab vaid ennetuslik ja selge regulatsioon olukorda parandada.

Eksootiliste loomade pidamise populaarsus kasvab ja sellega kaasnevad probleemid süvenevad. Viimase kahe aasta jooksul on Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel Eestisse kaubanduslikult imporditud tuhandeid eksootilisi loomi, sealhulgas: papagoisid ja puurilinde 2108, närilisi 4842, roomajaid 440, putukaid ja ämblikulaadseid 534. Lisaks erinevaid dekoratiivkalu, keda on toodud Eestisse 50 tuhande ringis. Tõenäoliselt on tegelik arv oluliselt suurem, kuna eksootiliste loomade pidamine ei eelda teavitamist ega registreerimist. Samuti puudub selgus, mis neist loomadest hiljem saab – kui kaua nad elavad, millistes tingimustes peetakse ning kas nad satuvad loodusesse.

Eesti naaberriigid on hakanud eksootiliste loomadega seotud probleeme lahendama just positiivse nimekirja kaudu ja see võib tulevikus avaldada meile kaubanduslikku survet. Mitmed Euroopa riigid, sealhulgas Leedu ja Soome, on juba sellised nimekirjad kehtestanud ning see on osutunud tõhusaks vahendiks loomade heaolu ja avaliku ohutuse tagamisel. Eesti aga paistab silma tegevusetusega – kuigi probleemid süvenevad, pole riiklikul tasandil astutud samme olukorra parandamiseks. Ka uus loomakaitseseadus ei paku eksootilistele loomadele paremat kaitset, jäädes lootma üksnes rahvusvahelistele regulatsioonidele.

Eksootiliste loomade pidamine ei ole pelgalt isikliku eelistuse küsimus, see on seotud palju laiema probleemiga – loomade heaolu ja keskkonna säilimine. Eksootilisi loomi ei ole me kodustanud, me oleme nad taltsutanud, mis ei tähenda, et neil on meiega hea olla ja meil nendega ohutu. Kui koer ei ole enam hunt, siis püüton on endiselt püüton – tegu on metsloomaga. On aeg loobuda kujutlusest, et kõiki loomi saab kohandada meie elukeskkonnaga, ning kehtestada selged piirid, milliseid liike on eetiline ja vastutustundlik lemmikuna pidada. Positiivne nimekiri ei ole piirang, vaid vajalik vahend, mis kaitseb loomi, inimesi ja meie ühist keskkonda.

Allikad:

• Nijman, V. (2010). An overview of international wildlife trade from Southeast Asia. Biodiversity and Conservation.

• Price, E. O. (2002). Animal domestication and behavior. CABI Publishing.

• Russell, W. M. S. (2012). The unnatural nature of domesticated animals. Anthrozoös.

• Rosen, G. E., & Smith, K. F. (2010). Summarizing the evidence on the international trade in illegal wildlife. EcoHealth.

• Auliya, M., Altherr, S., Ariano‐Sánchez, D., et al. (2016). Trade in live reptiles, its impact on wild populations, and the role of the European market. Biological Conservation.

• Warwick, C., Arena, P. C., Steedman, C., & Jessop, M. (2018). A review of captive exotic animal-linked zoonoses. Journal of Environmental Health Research.

• OIE (World Organisation for Animal Health). (2021). Wildlife Trade and Emerging Zoonotic Diseases.

• Mazet, J. A. K., Clifford, D. L., Coppolillo, P. B., Deolalikar, A. B., Erickson, J. D., & Kazwala, R. R. (2009). A “One Health” approach to address emerging zoonoses: the HALI project in Tanzania. PLOS Medicine.