Milline on aga selle mõnusa paiga sünnilugu, kuidas valmivad maitseküllased road ning kuidas hea idee kõik täistuuridel liikuma paneb? Siim Mehevits aitas heita kiire pilgu kohviku igapäevaellu.

Rohekohviku sünnilugu

Siimu sõnul oli Rohekohviku sünd kiire ja intensiivne, aga mõtteid sel teemal oli ta kogunud ja vahetanud juba varem. Parimateks inspiratsiooniallikateks olid reisid Aasias, Indias ja Euroopas ning tõdemus, et Eesti turule mahuks veel mõni tervislikke taimseid roogi pakkuv kohvik.

Otsustavaks sammuks sai reis Amsterdami ning tagasiteel lennukis tehti juba esimesed kokkulepped kriteeriumiga, et Siimu toitlustuskogemusega kaasa on nõus. Kahe päevaga leiti kokk ning nädala pärast oli ka sobiv koht Balti jaama veerel leitud. Järgmised kuu aega veetis Siim kohvikus remonti tehes ning poolteist kuud pärast otsuse tegemist avati esimest korda uksed.

Kui toitlustusäriga vaid kliendina kokku puutuda, siis võiks ju tunduda, et kõik toimis lausa imetabase kergusega. Siimu sõnul on see vaid näiline ning energiat, hoolt ja armastust on sellesse paika panustatud palju

Efektiivne menüü

Rohekohviku kausse nautides ei tulegi kohe selle peale, et Siimu kõige suuremaks motivaatoriks menüü koostamisel on efektiivsus. Tema enda taustaks on hoopis soojuspumbad ja tänu koostööle Reet Ausiga ning ühistele reisidele Bangladeshis oskab ta suurt rõhku panna nii efektiivsusele kui rohelisele maailmavaatele.

Kausilaadsed tooted on lihtsad ka kokkadele ning samu komponente saab kasutada paljudes erinevates roogades, et raisku mineva tooraine hulk oleks minimaalne. Siin tuleb mängu ka paljudele tuttav kodune kasvatus – toiduga ei mängita ning ära ei visata. Seega on paljudes kaussides põhi sama, erilise nüansi annab igale roale just selle eriline kaste. Retsepte on kogutud üle kogu maailma ning paljud leiavad just siit maitseid, mis kaugetel reisidel armsaks on saanud.

Kohviku vaieldamatult populaarseim roog on Teriyaki tšikin, mis siiani inimesi ära petab ning neid üllatuma paneb. Alguses, kui tellimustega vahel segadusi tuli, juhtus ikka, et päeva lõpuks jäi 1–2 valekana rooga alles, ning toidu päästmiseks tuli see muidugi ära süüa.

Praeguseks Siim seda kaussi enam oma lemmikuna ei nimeta vaid toob välja hoopis vürtsika mittekana pasta. Hetkel küpseb peas ka mõte burgerist ning loodetavasti leiab selle juba varsti uuenenud menüüst.

Kogukonnakohvik

Kuna Rohekohvik on algusest peale hoidnud oma tooraine ümber teatud salapära ning ametlikult oma taimset menüüd kusagil ei maini, tullakse siia rohkem just mõnusa õhkkonna ja toredate inimeste pärast. Kuigi neil on ka oma taimetoidu-fänniklubi, on suurem hulk kliente sellised, kes kohviku roogadega oma tavapärast menüüd „vürtsitada“ armastavad.

Püsikliente on kohvikul palju ning nii mõnigi neist on aja jooksul peaaegu perekonnaliikmeks saanud. Siim räägib toreda jutu perekonnast, kes neil tihedalt külas käisid ja siis korraga ära kadusid. Pere meespoolega jõusaalis kohtudes päris Siim, et mis juhtus? Kas toit enam ei maitse? Tuli välja, et ikka maitseb, aga vahepeal sai kodus köök valmis.

Kui pere naispool mõned nädalad hiljem oma sõbrannaga kohvikusse tuli, päris Siim kohe, et mida sa siin teed – teil sai ju köök valmis? Naise suurt üllatust selle üle, kui hästi kogukonnas jutt levib, ei ole vist vaja täpsemalt kirjeldama hakata.

Kogukondlik atmosfäär aitab hästi ka probleeme lahendada. Nimelt mõeldi üheskoos, et tore oleks hetkel aknast paistev aianurk välihooviks muuta – puudu oli vaid arhitekt. Seega sai Siim jutu käigus erinevatelt klientidelt küsida, millega nad tegelevad, ning juba kolmas oligi vajaliku ameti esindaja. Lisaks toredatele suhetele annavad palju jõudu ja rõõmu ka uute maitsete testimine ja sujuv meeskonnatöö – seda viimast on eriti raske üle hinnata.