Farištamo Eller, Loomuse kommunikatsioonijuht ja loomade huvikaitsja

Eesti loomakaitseseadus, kuigi seda praegu uuendatakse, vajab plaanitust veelgi suuremat ning põhimõttelist muutust. Arusaadavalt on lademes teisigi muresid ja valdkondi, kuhu raha suunata, mistõttu jäävad teised loomad pahatihti vaeslapse ossa. Seda aga ei maksa lubada. Teised liigid ei ole inimestest olulisemad ega jää inimene hoolivust (inimlikkust?) üles näidates ka millestki ilma. Vägivald loob ja taastoodab vägivalda ning seda vähendades muudame tervet maailma enda ümber hoolivamaks ning ühtehoidvamaks.

Mitteinimloomi tunnustatakse Eesti ja paljude teiste riikide seadustes kui tundelisi olendeid. Samas kehtivad praegu Eestis teistele loomadele asjaõiguse sätted ja meie seadused nende iseväärtust eraldi välja ei too. Oleme Loomuses erinevate probleemide juurpõhjuseid otsides jõudnud ikka ja jälle ühe olulise tõeni: seadustes peab olema konkreetselt ja sõnaselgelt öeldud, et ükski loom ei ole asi ning igal loomal kui elusolendil on teatud põhiõigused, mida seadus kaitseks.

Teine aspekt selle juures on, et loomakaitsjatel puudub Eestis loomade eest kaebeõigus – nähes, kuidas teistele liiga tehakse, pole loomakaitsjal võimalik nende kaitseks kohtusse pöörduda. Võrdluseks toon keskkonnakaitseorganisatsioonid, kellel analoogne võimalus eksisteerib, kuna keskkonnaalase kaebeõiguse aluseks on Århusi konventsiooni nn kolmas sammas: juurdepääs õigusemõistmisele. Eestis on keskkonnaorganisatsioonid seda võimalust kasutanud palju. Loomakaitseorganisatsioonidel selline võimalus veel puudub, sest siiani on loomade esindusõigus olnud vaid konkreetse looma omanikul. Kahjuks on aga nende loomade väärkohtlejad tihtipeale nende omanikud ise, mistõttu on vaja seadusandlust muuta selliselt, et ka loomakaitsjatel tekiks teiste loomade esindusõigus.

Esimeseks sammuks on tunnustada mitteinimloomade õigusi. Kui me ei tunnusta kõiki loomikui õiguse kandjaid, siis tegelikult pole ka mingit mõistlikku põhjendust, miks kellelgi kolmandal (loomakaitseorganisatsioonil) peaks olema õigus nende eest seista. Teoorias võib muidugi loota, et kohus tõlgendaks olemasolevat seadust nii, et see juba sätestab teistele loomadele mingid õigused, aga seni kuni TsÜS § 49 lg 3 kehtib (loomadele kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid sätteid, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti), pole väljavaated selles osas just kõrged.

Selline muudatus aitaks kaasa loomakaitseõiguse tõhustamisele ja rakendatavusele ning annaks tõuke looduse ja elusolendite objekti staatusest õigussubjekti staatusesse tõstmiseks. Selline muutus kannaks endas ka tugevat sümboolset väärtust, aidates mõjutada inimeste suhtumist teistesse loomadesse. Praeguse inimkeskse maailmapildi järgi on subjekt vaid inimene koos oma eesmärkide ja huvidega. Loodus ja teised loomad on sellise maailmapildi järgi pelgalt ressurss – inimese omand, mida kasutada ja vaid heal juhul säästlikult, halvemal juhul laastades ja lagastades. On tohutult kurb, et kehtiv seadusandlus pole mitte kuidagi tänaseid loomavaenulikke tegevusi ja keskkonnaprobleeme ennetav.

Mitteinimloomi kui õiguste kandjaid juriidilises tähenduses ei ole mulle teadaolevalt ühegi teise riigi peale Panama seadustes eraldi tunnustatud. Küll on vahel kohtud tunnustanud juriidilisi loomade õigusi olemasoleva õiguse alusel. Argentiina ja Colombia kohtud on habeas corpuse alusel kehtivaid põhiõigusi ja vabadusi laiendanud vangistuses peetavatele mitteinimloomadele. India ülemkohus tuletas hiljuti loomade julma kohtlemise tõkestamise seadusest lausa mitmeid loomaõigusi, tõlgendades neid põhiseaduse valguses ja andes neile põhiõiguste staatuse.

Hispaanias lisati hiljuti seadusesse säte, et teisi loomi kaitstakse kui elusolendeid, kellel on tunnetus ning et kõikide loomade heaolu on iseseisev huvi. Norra loomakaitseseaduses on kirjas: "loomadel on iseväärtus, mis ei sõltu nende võimalikust kasutusväärtusest inimese jaoks". Saksamaal kaitseb looduskaitseseadus loodust ja maastikku samuti "nende iseväärtuse tõttu". Šveitsi põhiseadus räägib "elusolendite väärikusest ning inimeste, loomade ja keskkonna ohutusest".

Olin üllatunud, et 2022. a seisuga on 23 riiki tunnustanud looduse õigusi üldiselt või selle olulisemaid ökosüsteeme nagu jõgi, järv ja mets kui õigussubjekte. Näiteks tunnustavad Ecuador ja Boliivia looduse õigusi oma põhiseaduses, Uus-Meremaa tunnustab õigussubjektidena Te Urewera rahvusparki, Whanganui jõge ning Mount Taranaki vulkaanilist mäge. Uus-Kaledoonias on kohalikul tasandil tunnustatud haide ja merikilpkonnade õigusi ning mõningates USA kohalikes omavalitsustes mõõkvaalade õigusi.

 Panamas tunnustatakse looduse õigusi üldiselt ning seal on antud ohustatud liigile merekilpkonnale juriidilised õigused Panamas tunnustatakse looduse õigusi üldiselt ning seal on antud ohustatud liigile merekilpkonnale juriidilised õigused.

Huvitavaid arenguid looduse õiguste tunnustamise suunas on ka Euroopa Liidus. Euroopa Parlament avaldas oma 2020. aasta resolutsioonis veendumust, et põlismetsade

ökosüsteeme tuleks tunnustada õigussubjektidena. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tellimusel valmis 2020. aastal põhjalik uuring "EL looduse õiguste harta suunas", mille eesmärk on luua raamistik looduse õiguste õiguslikuks tunnustamiseks Euroopa Liidu õigussüsteemis – see võimaldaks senisest erinevat ning paremat inimese ja looduse läbisaamist. Konkreetsemalt on Iirimaal juba tehtud seadusandlik ettepanek tunnustada looduse õigusi põhiseaduses, Hollandis ja Iirimaal on looduse õigusi tunnustatud kohaliku omavalitsuse tasandil.

Üheks hiljutiseks oluliseks rahvusvaheliseks õigusaktiks, kus looduse õigusi mainitakse, on 2022. aaasta detsembris viieteistkümnenda ÜRO elurikkuse konventsiooni (1992) osaliste konverentsil vastu võetud Kunming-Montreali ülemaailmne elurikkuse raamistik, milles tunnustatakse eri riikide loodusega seotud väärtussüsteeme ning nenditakse seadusandluses looduse ja Maa õiguste tunnustamise praktika olulisust.

Sellised arengud äratavad lootust, et ka Eesti võiks mõelda ühel või teisel moel mitteinimloomade juriidiliste õiguste tunnustamisele. Loomad on ökosüsteemide osad, mistõttu on ökosüsteemide õiguste tunnustamine ka loomadele väga vajalik suund. Samas on vaja tunnustada nende loomade õigusi, kel neid veel ei ole, ja anda loomakaitsjatele võimalus neid kohtutes esindada. Elusolendeid ei tohi kohelda asjadena või pelgalt ressursiallikatena, neil on iseväärtus ja neid tuleb vastavalt sellele ka kohelda.

Loomuse palvel on teemat põhjalikult analüüsinud Keskkonnaõiguse Keskus.