Suhted ja Karl

Poes silmaklappidega käimine on ainult üks näide veganmullist. Teine ja palju suurem mullindus toimub sotsiaalsfääris. Kui inimene muudab oma väärtushinnanguid, mis marsruudil emapiim-lehmapiim-kaerapiim on tilgastanud nii temas endas kui ka tema tutvuskonnas, siis pärale jõudes ja otsesõnu vahetades kogu oma eelnev tõekspidamissüsteem uue vastu… karta on, et su sõbrad, su instagrami jälgijaskond, su perekond, ja isegi jõuluvana vaatavad sulle otsa kui poolemeelsele. Küllakutsed jäävad harvemaks, sulle näidatakse sõrmega (tagaselja muidugi), su pere arvab, et sa oled sektis ja su parim sõber küsib lakkamatult: “a kust sa valku saad?”. Peale 34ndat korda on “mine persse” vähim, mida talle vastu nähvata. Ütle, kes on vegan ja ma ütlen, kes ta sõbrad enam ei ole.

Ja siis ühel hetkel oled sa üksi, mitte keegi ei hooli ega püüa isegi mõista… Mitte keegi, välja arvatud NEMAD – sinu mulliringi partnerkond – sinu uued sõbrad ja kaaskannatajad. Nad võtavad su soojalt vastu, kuulavad su vingumisi ja noogutavad täpselt õige koha peal. Lõpuks ometi on olemas keegi, kes tunneb sama; keegi, kes mõistab ja väärtustab su meeleseisundit, kui peale järjekordset ebaõiglaselt kallist mandlipiimatilka sa kõik maha põletada lubad.

Ühtäkki on jaanipäevad kannatustevabad – ei mingeid vardas põrsaid enam, kellede surmaeelne agoonia leekide lõõmas öhe hajub; kohustuslik kiluleib vabariigi sünnipäeval, mille onu Karl suurest armastusest kala vastu ise valmis nikerdab, asendub baklažaaniga sulnilt soliseva jõe kaldal; ning jõuludel jätad sa oma pere ja pöördud oma vastse veganpartneriga teie ühisesse vegankoju seitanit küpsetama. Üks veider tüüp on nõus isegi jõuluvana tegema.

Mis mullist väljaspool toimub, sa enam ei tea. Sa tahad uskuda, et kui sa ukse paotad, on maad katnud kui mitte rohkem, siis vähemat tuhandeaastane rahuriik. Keegi ei togi kedagi ja iga isehakanud lõvi on kitsekeseks muutunud.

Idüll jääb olemata

Tegelikkuses on Jaanipäevad sulle küll kannatustevabad, aga ainult seetõttu, et sa nendest osa ei võta; baklažaanist “kilu” valmistada ei mõika ja mitte ükski mull ei päästa sind 24nda detsembri õhtuvines perega jõululauas istumisest, kus onu Karl pisikeseks tükeldatud kalkunit sinu taldrikusse parseldab. See üks kord, kui sa Delfi lahti teed ja kommentaare loed, jääb sulle viimaseks, sest juba esimene verbaalpursatus veganlust puudutava artikli all ajab sind nutma ja meeleheitesse. Näita mulle vaba psühholoogi ja ma näitan, et mul ei ole raha selle jaoks.

Veganmull on hea ja toetav konstruktsioon, mis päev-päevalt kasvab ning purunemise märke ei näita. Kahjuks aga toimub pea kogu argielu väljaspool mulli. Sa käid tööl, sul on pere, kool ja see üks sõber. Mulli sisse jääda pole võimalik – veel eriti, kui sa oled vegan ja su veganseadusjärgne kohustus näikse olevat kogu kannatusega kursis olla ning iga jumala päev selle elimineerimisega aktiivselt tegeleda.

Sa sisendad endale, et tuleb võidelda ja häält teha nende eest, kes ise seda teha ei saa, aga kellega sa seal mulli sees võitled – kõik on omad ju. Samas, kui välja lähed, saad molli.

Mäletad seda hetke, kui sa ärkasid teadmatusest ja avastasid surma ja kannatuse; sellega koos võimaluse ja lootuse, ja sa jooksid tuhatnelja, rind kummis, voldikud kaenlas, täis õiglustunnet ja teotahet vastu esimest idiooti, kes enesevalitsuse kaotades üürgas: “Keegi ei tule mulle ütlema, mida mina süüa võin!”

Nad räägivad küll, et lootus sureb viimasena…

Kuidas tagasi?

Ära ole loll, tagasiteed ei ole! Elu läheb edasi ja loomad surevad endiselt. Nende ainus lootus oled sina… endiselt! Nii ütlemata lihtne oleks viibida mullis. Kui kipud vajuma, pole hullu – seinad on pehmed ja toetavad; kui kukud, tühja kah – põrand on vetruv, nätske ja maasikalõhnaline. Sinna oleks hea jäädagi. See on nagu hullumaja viies osakond – ka kõige raskemad hetked on lahendatavad narkoosi ja elekterimpulssraviga, mille tagajärjel sa lihtsalt mõnda aega ei mäleta. Aga sa pead mäletama!

Olen ennast korduvalt leidnud mõttelt, et mis sest, kui ma praegu ühe kiluvõileiva sööks… õigupoolest, mis sest, kui ma sööks iga päev ühe kiluvõileiva… ja kord aastas ühe vardajagu põrsast… ja tükikese kalkunit. Mis sellest siis on? Kurat küll! Ma olen võidelnud kaua, ma olen väsinud, ma olen ka inimene…

Ja siis ma pean endale meelde tuletama. Ma pean käima poes silmad lahti ja tunnistama toda tarbetut kurjust, mis eksisteerib vabatahtelisest ignorantsist ja saamatusest. Ma pean MEELDE TULETAMA… Ma pean vaatama otsa indiviidile, kes kohe-kohe hukatakse ilma eelneva rikkumiseta, erapooletu kohtuistungita, valesti süüdimõistetuna, võimaluseta omada advokaati.

Mull on selleks, et puhata; selleks, et kogeda maailma habrast headust; tunnetada, et sa ei ole üksi; et progress eksisteerib… see on okei. Aga mullist väljas käib töö tõrvmusta taeva all, päikest päevi nägemata. Need loomad ja linnud, kalad ja putukad – kõik, kelle pärast sa mulli sisse varjusid, on ikka veel väljaspool ja ootavad. Ja onu Karl on seal ihumas õngekonksu. Ja sinu kunagine parim sõber on seal temaga koos, arutlemas: kust küll veganid valku saavad?