Meie suhtest kaladega. Kas kalad tunnevad valu või mitte?
Võib öelda, et võrreldes imetajate ja lindudega on kaladel inimeste seas päris halb maine. Hulk viimastel aastatel tehtud avastusi heidab aga veealuste olendite maailmale uut valgust ning seab meis juurdunud arusaamad küsimärgi alla. Kas oleme valmis uuele avatuks jääma ja oma suhtumist muutma?
Üks lapsepõlveseik meenutab end mulle viimasel ajal ikka ja jälle. Olin maal sugulaste juures, kes elavad Pedja jõe kaldal, kus käidi ikka kalal. Mäletan vana talumaja kööginurgas pukil olnud plastikkaussi, kus sees ahmis iga natukese aja tagant õhku ja ajas lõpused laiali suur haug.
Kauss seisis köögis tundide viisi, ilma et keegi suurematest oleks aeglasesse lämbumissurma jäetud kalale erilist tähelepanu pööranud. Kui imestasin, miks elus kala kausis peab siplema, vastati mulle, et liha püsib nii kauem värskena ja ega tal endal vahet ei ole. “Tema valu ei tunne. Suu ja lõpuste liikumine on lihtsalt refleks.”
Miks on arvatud, et kalad ei tunne valu? Kunagi usuti, et valu tunnevad ainult kõrgemalt arenenud loomad. Seda, kes on kõrgemalt arenenud, otsustati aju suuruse ja teatud ajuosade olemasolu järgi.
Paljuski oli tegu eelarvamusega, sest praegu on teadlased seisukohal, et aju suurus ei ole intelligentsuse ega võimekuse mõõdupuu ja et liigiti võivad ajupiirkonnad ja nende funktsioonid erineda.
Kalad tunnevad valu
Anatoomia tasandil on kalad varustatud notsitseptoritega, mis toimivad valu või hädaohu esmase tuvastumehhanismina. Notsitseptorid vallandavad ohu korral häiresignaali, mis rändab edasi ajju.
Uuringud on näidanud, et signaal aktiveerib kalade ajus eri piirkondi, mitte ainult reflekside ja impulssidega seostatud osi. Lisaks toodab kalade närvisüsteem valuvaigistavaid opioide, just nagu imetajatel.
Mitmed viimastel aastatel läbi viidud uuringud on näidanud, et valu mõjutab kalade käitumist nii lühi- kui ka pikaajaliselt, et kalad otsivad valule ja stressile leevendust ning et valuvaigistid teevad nende olemise kergemaks.
Mõjukamate kalauurijatena võib välja tuua teadlased Victoria Braithwaite, Lynne Sneddon ja Culum Brown. Nende töö, aga ka paljude teiste tehtud avastused on muutnud teadusmaailma seisukohti ja praeguseks ollakse üksmeelel, et kalad on tõepoolest teadvusega olendid, kes kogevad valu.
Kui teadlased on seisukohal, et kalad tunnevad valu, siis miks pole muutunud hoiakud?
Arusaam, et kalad on rumalad ja tuimad, ei pärinegi tingimata teadlastelt. See on välja kujunenud mitme asjaolu koosmõjul, millest üks on kindlasti see, et meie elame maa peal ja kalad vees. Et kumbki elab keskkonnas, milles teine ilma abivahenditeta sureb, on meie kokkupuuted kalade igapäevaste tegemistega olnud piiratud ja teadmised kaladest kasinad. Samuti selgitab see, miks kalad on füsioloogiliselt meist nii erinevad – külmaverelised, voolujoonelised, väikese ajuga, soomustega kaetud ja külgedel asetsevate silmadega kehad on välja kujunenud veteilmas ja sealseks eluks kohastunud.
Kalad tunduvad tuimad ja rumalad, sest nende ilme ei muutu kunagi, sest nende silmades puudub sügavus ja, mis vahest kõige olulisem, – nad ei tee häält. Tegelikult teevad küll, aga meie kõrvad seda lihtsalt ei kuule. Just meievaheliste erinevuste tõttu on kalade vastu raskem empaatiat tunda kui näiteks imetajate.
Teise põhjusena võib välja tuua möönduse, et kõige rohkem meeldivad inimestele pehmed ja karvased (vahel ka sulelised) loomad, kelle paitamine võiks mõnus tunduda. Meelekujutis libedast, soomuselisest ja külmast kalast meie naha vastas tekitab aga enamikus vastumeelt.
Kolmas põhjus on veel. Nimetagem seda õpitud tuimuseks – mida tavalisem on mingi loom meie toidulaual, seda ükskõiksem on meie suhtumine tema kui elusolendi vastu; seda väiksem on meie lugupidamine, huvi ja võime temaga suhestuda. Kalade puhul võimendab seda tendentsi asjaolu, et kalad ilmnevad meie kultuuris massina – varude ja populatsioonidena, milles puudub koht üksikolendile. Sellest kõneleb juba tõsiasi, et kalapüügi saaki ja kalakasvatuse toodangut arvestatakse kalade hulga asemel tonnides.
Lisaks teaduse arengule on seega vaja meie endi valmisolekut sissejuurdunud hoiakutes kahelda, avatust uuele teabele, mis võib vanad uskumused pea peale paisata.
Mida kala teab?
Väga hea sissejuhatuse kalade põnevasse maailma annab etoloog Jonathan Balcombe hiljuti ka eesti keeles ilmunud teos „Mida kala teab“. Balcombe toob suurel hulgal näiteid erinevatest kaladest ning nende üllatavatest oskustest, võimetest ja eripäradest.
Ta selgitab, et kalad on teadvusega olendid, kes tunnevad valu ja kannatusi, aga ka mõnu ja naudinguid. Kalad loovad sotsiaalseid suhteid ja teevad koostööd toidujahil ja vaenlastest hoidumisel. Kaladel on ka suurepärane pikaajaline mälu. Mõelge näiteks lõhedele, kes jätavad koduojast merre rännates meelde teekonna lõhnasignaalid ja navigeerivad aastaid hiljem nende abil sünnipaika kudema. Väikeste rifikalade peal läbi viidud uuring näitas, et kaladele jäävad meelde isegi sukeldujate näod. Nad tulevad otsima just nende inimeste lähedust, kes on neid varem hellalt silitanud.
Kalade uurimine on väga uus teadussuund ning võib vaid ette kujutada, mida kõike meil veel nende kohta õppida on. Maailmas on pea 34 000 kalaliiki. Rohkem kui kõiki imetajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku. Samas on nad arvuliselt kõige ekspluateeritumad loomad, ainsad, kelle aastane tapahulk ulatub triljonitesse ning kelle õigustele ja heaolule ei pöörata pea üldse tähelepanu.
Autor: Lea Soorsk
Artikkel ilmus 2018. aastal ajakirja Vegan Taimetoidumessi erinumbris.
Kauss seisis köögis tundide viisi, ilma et keegi suurematest oleks aeglasesse lämbumissurma jäetud kalale erilist tähelepanu pööranud. Kui imestasin, miks elus kala kausis peab siplema, vastati mulle, et liha püsib nii kauem värskena ja ega tal endal vahet ei ole. “Tema valu ei tunne. Suu ja lõpuste liikumine on lihtsalt refleks.”
Miks on arvatud, et kalad ei tunne valu? Kunagi usuti, et valu tunnevad ainult kõrgemalt arenenud loomad. Seda, kes on kõrgemalt arenenud, otsustati aju suuruse ja teatud ajuosade olemasolu järgi.
Paljuski oli tegu eelarvamusega, sest praegu on teadlased seisukohal, et aju suurus ei ole intelligentsuse ega võimekuse mõõdupuu ja et liigiti võivad ajupiirkonnad ja nende funktsioonid erineda.
Kalad tunnevad valu
Anatoomia tasandil on kalad varustatud notsitseptoritega, mis toimivad valu või hädaohu esmase tuvastumehhanismina. Notsitseptorid vallandavad ohu korral häiresignaali, mis rändab edasi ajju.
Uuringud on näidanud, et signaal aktiveerib kalade ajus eri piirkondi, mitte ainult reflekside ja impulssidega seostatud osi. Lisaks toodab kalade närvisüsteem valuvaigistavaid opioide, just nagu imetajatel.
Mitmed viimastel aastatel läbi viidud uuringud on näidanud, et valu mõjutab kalade käitumist nii lühi- kui ka pikaajaliselt, et kalad otsivad valule ja stressile leevendust ning et valuvaigistid teevad nende olemise kergemaks.
Mõjukamate kalauurijatena võib välja tuua teadlased Victoria Braithwaite, Lynne Sneddon ja Culum Brown. Nende töö, aga ka paljude teiste tehtud avastused on muutnud teadusmaailma seisukohti ja praeguseks ollakse üksmeelel, et kalad on tõepoolest teadvusega olendid, kes kogevad valu.
Kui teadlased on seisukohal, et kalad tunnevad valu, siis miks pole muutunud hoiakud?
Arusaam, et kalad on rumalad ja tuimad, ei pärinegi tingimata teadlastelt. See on välja kujunenud mitme asjaolu koosmõjul, millest üks on kindlasti see, et meie elame maa peal ja kalad vees. Et kumbki elab keskkonnas, milles teine ilma abivahenditeta sureb, on meie kokkupuuted kalade igapäevaste tegemistega olnud piiratud ja teadmised kaladest kasinad. Samuti selgitab see, miks kalad on füsioloogiliselt meist nii erinevad – külmaverelised, voolujoonelised, väikese ajuga, soomustega kaetud ja külgedel asetsevate silmadega kehad on välja kujunenud veteilmas ja sealseks eluks kohastunud.
Kalad tunduvad tuimad ja rumalad, sest nende ilme ei muutu kunagi, sest nende silmades puudub sügavus ja, mis vahest kõige olulisem, – nad ei tee häält. Tegelikult teevad küll, aga meie kõrvad seda lihtsalt ei kuule. Just meievaheliste erinevuste tõttu on kalade vastu raskem empaatiat tunda kui näiteks imetajate.
Teise põhjusena võib välja tuua möönduse, et kõige rohkem meeldivad inimestele pehmed ja karvased (vahel ka sulelised) loomad, kelle paitamine võiks mõnus tunduda. Meelekujutis libedast, soomuselisest ja külmast kalast meie naha vastas tekitab aga enamikus vastumeelt.
Kolmas põhjus on veel. Nimetagem seda õpitud tuimuseks – mida tavalisem on mingi loom meie toidulaual, seda ükskõiksem on meie suhtumine tema kui elusolendi vastu; seda väiksem on meie lugupidamine, huvi ja võime temaga suhestuda. Kalade puhul võimendab seda tendentsi asjaolu, et kalad ilmnevad meie kultuuris massina – varude ja populatsioonidena, milles puudub koht üksikolendile. Sellest kõneleb juba tõsiasi, et kalapüügi saaki ja kalakasvatuse toodangut arvestatakse kalade hulga asemel tonnides.
Lisaks teaduse arengule on seega vaja meie endi valmisolekut sissejuurdunud hoiakutes kahelda, avatust uuele teabele, mis võib vanad uskumused pea peale paisata.
Mida kala teab?
Väga hea sissejuhatuse kalade põnevasse maailma annab etoloog Jonathan Balcombe hiljuti ka eesti keeles ilmunud teos „Mida kala teab“. Balcombe toob suurel hulgal näiteid erinevatest kaladest ning nende üllatavatest oskustest, võimetest ja eripäradest.
Ta selgitab, et kalad on teadvusega olendid, kes tunnevad valu ja kannatusi, aga ka mõnu ja naudinguid. Kalad loovad sotsiaalseid suhteid ja teevad koostööd toidujahil ja vaenlastest hoidumisel. Kaladel on ka suurepärane pikaajaline mälu. Mõelge näiteks lõhedele, kes jätavad koduojast merre rännates meelde teekonna lõhnasignaalid ja navigeerivad aastaid hiljem nende abil sünnipaika kudema. Väikeste rifikalade peal läbi viidud uuring näitas, et kaladele jäävad meelde isegi sukeldujate näod. Nad tulevad otsima just nende inimeste lähedust, kes on neid varem hellalt silitanud.
Kalade uurimine on väga uus teadussuund ning võib vaid ette kujutada, mida kõike meil veel nende kohta õppida on. Maailmas on pea 34 000 kalaliiki. Rohkem kui kõiki imetajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid kokku. Samas on nad arvuliselt kõige ekspluateeritumad loomad, ainsad, kelle aastane tapahulk ulatub triljonitesse ning kelle õigustele ja heaolule ei pöörata pea üldse tähelepanu.
Autor: Lea Soorsk
Artikkel ilmus 2018. aastal ajakirja Vegan Taimetoidumessi erinumbris.