Vastus peitub keeles või täpsemini inimeste võimes kõnelda. Paljud teadlased leiavad, et keel teeb inimesest erilise looma. Kuigi tahaks seda väidet toimetada, tuleb siiski nentida, et inimkeelel on meie ja, nagu selgub, ka teiste loomade jaoks oluline roll. Keel nimelt ei esine lahus meie päritud tavadest ja uskumuste kogumitest, vaid vastupidiselt on nendega tugevalt seotud. Kuna keel on mõtete edastamise süsteem, siis kannab see edasi meile omaseid mõtte-, uskumuste ja väärtuste süsteeme ehk terviklikult, ideoloogiaid. Seega saab just keele kaudu õppida ja säilitada neid süsteeme.
Veel enam, ideoloogiad annavad meile raamistiku, mis määravad, kuidas me probleeme lahendame või sotsiaalsetes olukordades käitume. Ja see kõik väljendub meie keele kasutuses, sest keel mõjutab meie suhtumist maailma ja toimib sotsiaalse reaalsuse loojana ja vajadusel ka varjajana. See suunab eluolukordades meie tähelepanu konkreetsetele aspektidele ja muudab seeläbi meie taju ja hinnanguid, sest verbaalsed stiimulid mõjutavad otseselt meie reflekse, tegusid ja emotsioone. Seega dominantsed ideoloogiad säilitavad enda seisust kasutades väljendeid, mis suunavad meie tegutsemist ja säilitavad seega olemasolevaid võimustruktuure.
Üks ideoloogia, mis keele kaudu igapäevaselt väljendub ja mõjutab meie käitumismustreid, on spetsiesism, mida võib mõista kui liigipõhist diskrimineerimist ja mis on praeguses lääne ühiskonnas domineeriv sotsiaalne norm. Spetsiesistliku keele kaudu distantseeritakse mitteinimestest loomi inimloomadest ning see teeb lihtsamaks teiste loomadega vägivaldselt ringi käimise ja sellise käitumisega kokku puutumisel külmaks jäämise.

Selleks, et teised loomad saaksid parema elukvaliteedi ja saaksid üldse võimaluse elule, on vaja inimeste ja teiste loomade suhete ümbermõtestamist. Selleks me peaks alustama oma keelekasutusest, sest sõnad mitte ainult ei väljenda ega säilita ideoloogiaid, vaid võivad neid ka vaidlustada ja isegi muuta. Viis, kuidas me endast või teised meist räägivad, paneb paika meie suhte ümbritsevaga ja mõjutab otseselt seda, kuidas me teistega suhtleme. Sedasama on näha ka teiste loomade peale mõeldes. See, kuidas ja mis sõnu me teistest loomadest rääkimisel kasutame, määrab ära, kuidas me nendesse suhtume. Seega muutes väljendeid, mida kasutame teistest loomadest rääkimisel, muutub ka meie suhe ja käitumine nendega.
Keel on aga väga tugevalt harjumuslik osa meie elust ja seega pole selle muutmine kerge töö, vaid vajab teadliku protsessi. Peamine põhjus selle keerukuses on erinevate spetsiesistlike väljendite märkamatuks jäämine. Nende väljendite ja meie igapäevase keelekasutuse tähelepanemine, analüüs ja oma harjumuste muutmine on hädavajalik ja paljudele elu küsimus.

  Ühe näitena meie igapäevasest mõttemallist võib tuua inimese ja teiste loomade erinevuste rõhutamise. Inimeste “intelligentsus”, “võimekus kõnelda” ja “vaba tahe” on vaid mõned viisid, kuidas seda erisust tehakse, aga sellele lisaks pannakse nendele omadustele väärtuspõhised hinnangud. “Inimene teeb ise oma valikuid, aga loom käitub puhtalt instinktiivselt”, inimene armastab oma lapsi, aga “loomal” on instinkt kaitsta oma järglasi. See kõik tuleneb hierarhilisest mõtlemisest, mis väljendub eelkõige selles, et inimesed peavad ennast looduse krooniks, kellel on võim ja jumalik või vähemalt loomuomane õigus teisi ära kasutada. Seda väidet õigustatakse erinevate, sh. religioossete, põhjendustega ning kinnitatakse keelekasutusega. Kuid tegelikkuses on igasugune hierarhiline ja väärtuspõhine erinevus “inimese” ja “looma” kui “meie” ja “nende” vahel vaid sotsiaalne konstruktsioon.

  Kasutades kõnepruuki, mis objektifitseerib teisi loomi jäetakse mulje, et nad pole tundevõimelised olendid. Näiteks kui ajakirjanduses kirjutatakse “lehmast, mis suudab toota”, siis kinnitatakse asesõna “mis” valikuga seda, et lehmadest mõeldakse eelkõige kui piimamasinatest, mitte elusolenditest. Selline keelekasutus õigustab sageli käitumist, mis eirab teiste loomade õigusi ja heaolu. Konkreetse näite puhul õigustatakse intensiivset loomakasvatust ja loomkatseid. Kui aga kasutada asesõna “kes”, mis viitab individuaalsusele ja subjektsusele, pannakse rõhk loomadele kui tundlikele ja ainulaadsetele indiviididele.

Objektifitseeriv keelekasutus ei piirdu ainult asesõnade kasutamisega, vaid hõlmab ka teisi sõnavalikuid, nagu püügiobjekt, toode, jms., ja ka ühiskonnas üldlevinud narratiive teiste loomade kohta. Kui teiste loomadega seotud lood keskenduvad vaid sellele, kuidas inimesed neid “toodavad”, “aretavad” või kütivad, siis see kinnitab inimeste ülemsust teiste loomade üle. Kuid kui hoopis ilmuksid lood, mis keskenduks teiste loomade unikaalsetele omadustele ja emotsioonidele, siis suureneks tõenäosus, et inimesed hakkaks neid tajuma kaaslastena, kellega me Maad jagame, mitte Maa taastuvressursina. Selliste lugude ja keelekasutuse kaudu võiksime me pürgida harmoonia poole, milles võiks olla rahu ning tasakaal inimeste ja teiste loomade vahel.
Kuigi olen viidanud sellele, kuidas religiooni on kasutatud spetsietsismi kinnitamiseks, siis on koolkondi ja mitmeid religioosseid inimesi, kelle sekka kuulus näiteks ka John Wesley, kes usuvad, et paradiis on rahumeelne kuningriik, kus hunt ja tall harmoonias koos elavad ja mitte ükski loom ei kannata enam. Kuid miks peaksid need kannatavad loomad ootama surma ja paradiisi, et rahumeelselt elada? Inimestel on võime praegu panna maailm liikuma suunal, milles teiste loomade elu, keda inimesed on ära kasutanud, muuta rahumeelseks ja meie poolsest vägivallast vabaks. Ja seda saab alustada oma mõtetest, keelest ja tegudest.

  Lapsed tunnevad ära loomade olemusliku väärtuse mitte sellepärast, mida loomad meie heaks teevad, mida me neilt võtame või kuidas nad meid “aitavad”, vaid lihtsalt sellepärast, et nad on elusolendid. Kui me suudaksime muuta oma keelemustreid nii, et me ei mõtleks ega räägiks teistest loomadest nagu nad oleksid elutud objektid, keda inimene saab ära kasutada, vaid meile jääks “lapsemeelne” mõtlemine, et kõik loomad on elusolendid ja neil on oma loomuomane väärtus, siis muutuksid ka nende elud. Me ei suudaks muudmoodi, kui et pakkuda neile nende loomuomast vabadust. Vabadusi, milleta meie ei suudaks oma elusid ette kujutada, aga mida ei kogenud need 220 miljonit looma, kes täna surid.