Triin helistab õuest fonolukuga ja on täpne. Me oleme Anuga valmistunud ja katnud tagasihoidliku laua, Triin toob omalt poolt kooki kaugest pealinna kohvikust nimega Kringel.

Võib-olla sind huvitab, miks me Triini kaanele üldse palusime? No vaata, kui sa oled Triini kohanud, siis sa tead seda tunnet... see tunne, et sinu ees seisab inimene, kes teeb. Ta ei kohku, ta ei viivita, ta teeb. Ta on sihikindel, sõbralik ja hooliv. Triin on justkui progressiivse veganliikumise kehastus. Mis ma sellega mõtlen? Ma ei tea, aga tunne on sihuke. Triin tundub selline inimene, kellega sa lähed tapamajja luurele ja siis pärast friikaid sööma.

Nüüd, kui sa ei ole Triini kohanud, siis loe edasi.

Jan ehk artistinimega ekva on üks neist klassikalistest veganaktivistidest, kes välja eriti ei paista ja eelistab tegutseda taustal. Üheks intervjuuks tõmbame Jani taustalt välja ja paneme kaanele. Poeme Jani mõtete ja tegude taha ning veedame ühes Tallinna kesklinna korteris filosoofiamaigulise poolteisttunni.

Emma lehvitab, ütleb tšau ja lahkub. Ka mina pean minema, kuid jään veel viivuks oma intervjueerija-toolile istuma. Me oleme vestelnud kaks tundi. Mind valdab tunne, mida ma väga tihti endale ei omista – lootus. Ma usun, mida mulle justsama räägiti ning vähemalt viivuks on kõik siin maailmas võimalik. See kompromissitu missiooni- ja õiglustunne ning väga selge visioon paremast tulevikust ei saa kedagi külmaks jätta. Mul on pea võimatu trükimustaga edasi anda, milline 17-aastane Emma oma olemuses ja siiruses on, aga siit see igatahes tuleb.