Kommenteeri

Läti loomaõigusliikumine sai tõuke Eestist

Läti loomaõigusliikumise ametlikuks alguseks saab pidada 2012. aasta septembrikuud, kui asutati mittetulundusühing Dzīvnieku Brīvība (Loomade Vabadus). Organisatsiooni 13 asutajaliiget ei olnud  organiseeritud tegevust varem arutanud, kuid leidsid selleks inspiratsiooni ja otsusekindluse samal aastal Eestis toimunud loomaõiguslaste kokkutulekult, kus mõistsid, kui palju rohkem on võimalik ära teha.

Seitsme aastaga on organisatsioon kasvanud umbes 750-liikmeliseks, millest kuus on täisajaga töökohta. Võrreldes ühe väikese grupiga, kel kunagi puudus sel alal kogemus ja arusaam, kuidas taolist organisatsiooni luua ja arendada, on tänane olukord muljetavaldav. See näitab ilmekalt, millise kire ja pühendumusega on kõike tehtud.

Esimene loomaõiguslik veebileht ning koolilehes ilmunud artikkel

Vaadates aega enne 2012. aastat, saab siiski väita, et loomade julm kohtlemine oli Lätis loonud üksikute inimeste hinges juba kaastundeleegi. Üks sellistest inimestest on Māris Slanārs, keda peetakse üheks vanimaks loomaõiguslaseks Lätis. Tema loodud on ka Lätis üks esimeste seas olnud loomaõiguslik veebileht, kuhu ta tõlkis ja kogus infot põllumajandusloomade olukorra kohta.

Veelgi varasemast ajast leiame Sandris Ādminise 2003. aastal koolilehele kirjutatud artikli pealkirjaga “F**k meat”. Loos kritiseerib ta lihasöömist ja võrdleb seda sigaretisõltuvusega. “Loomi ekspluateeritakse kui tundevõimetut ressurssi,” seisab seal. Huvitav on asjaolu, et tol hetkel tarbis autor veel liha. Artikli ilmumisest alates kulus neli aastat, kui Sandris võttis veganelustiili täielikult omaks. Kirjatöö aga näitab hästi, kuidas saavad muutused inimeses alguse. Sandris on üks mittetulundusühingu Dzīvnieku Brīvība asutajaliikmetest, kes täiendab aktiivselt lätikeelset veganteemalist Vikipeedia lehte. Lisaks on tal raadiosaade nimega „Zootehnikums“. Tänapäevaks on ta täisajaga aktivist, avalik kõneleja ja organisatsiooni Riga Animal Save juht.

Lätist võis veganlusega seotud inimesi leida veelgi varem – näiteks oli liikvel staight edge elustiil ja veganeid leidus ka punkarite seas, kuid nende tegevus ei olnud märkimisväärselt aktiivne.

Läti veganluse tugevusest tänapäeval

Kui lugeda kokku kõik, kes kuuluvad organisatsioonidesse, siis näeme, et Lätis tegutseb loomade heaks peaaegu 800 inimest. Praeguseks on Lätis kolm loomaõiguslikku liikumist. Kõige vanem ja suurem on juba mainitud mittetulundusühing Dzīvnieku Brīvība. Seitsme aastaga on see tublisti kasvanud – nende Facebooki lehel on näiteks üle 22 000 jälgija. Organisatsiooni hallata on veganportaal www.vegan.lv ja organisatsiooni enda koduleht: www.dzivniekubriviba.lv. Tegemist on põhiliste veganluse infokanalitega Lätis. Tegeletakse karusloomafarmide keelustamisega ja puurikanamunade vastaste kampaaniatega. Üheks suurimaks saavutuseks saab kindlasti pidada tsirkuses metsloomade kasutamise keelustamist. Kord aastas korraldatakse 30-päevane veganväljakutse ja iga-aastane suursündmus Vegan Fest.

Sel aastal peetud veganfestival toimus kolmandat korda ja seda külastas pea 11 000 inimest. Vegantooteid pakkusid 87 ettevõtet ja kaasatud oli üle 100 vabatahtliku, kes aitasid üritusel sujuda ja korraldasid muu hulgas ka osalejate küsitluse, millele vastas üle 300 inimese. Peamiselt küsiti ürituse ja külastajate rahulolu kohta, kuid huvi tunti ka toidueelistuste vastu. Selgus, et ca 25% vastanutest olid veganid, 25% taimetoitlased, 25% omnivoorid ja 25% loomsete toodete vähendajad.

2018. aasta märtsis asutati Läti ajaloo teine loomaõiguslik organisatsioon AUGam. Organisatsiooni kuulub kümmekond inimest ja selle peamiseks tegevuseks on vegantoidu populariseerimine, mida püütakse saavutada tihedas koostöös toitlustajatega ja väiksemate regulaarselt toimuvate vegantoidu festivalidega. Esimene taoline üritus toimus 2019. aastal. Üritusi plaanitakse hakata korraldama hooajaliselt, et saaks neli korda aastas proovida hooajalistest toiduainetest tehtud hõrgutisi.

Kolmas organisatsioon, mis ei ole küll veel ametlikult registreeritud, on Riga Animal Save, mille algatajaks on Sandris Ādminis. Temale lisaks lööb liikumises kaasa 16 inimest. Nende eestvedamisel korraldatakse Lätis tõekuubikut, vigil’eid ja chalking’uid.

Veganelustiil ei ole lätlastele võõras

Nii nagu paljudes riikides, ei ole ka Lätis inimese toitumisharjumuste ega veendumuste kohta tehtud uuringuid. Kui püüda kaudse meetodiga oletada, kui palju võiks veganlusest huvitatud inimesi Lätis olla, siis on võimalik vaadata Facebooki lehtede ja gruppide jälgijate hulka.

Kui suurim jälgijaskond on ühingu „Dzīvnieku brīvība“ lehel, mida jälgib üle 22 000 inimese, siis 2015. aastal loodud „Jā, tas ir vegānisks!“ (Läti “Jah, see on vegan!” grupp) gruppi kuulub 11 000 inimest. Populaarsuselt järgmisesse gruppi, „Vegan Latvia“, mis loodi 2014. aastal, kuulub üle 9400 inimese.

Selline hulk inimesi on pannud sealsed ettevõtted veganvalikute pakkumise nimel tegutsema. Riia Rimides ja Maximates on olemas nii taimsed piimatoodete, liha ja vorstide alternatiivid kui ka erinevad koogid ja maiustused. Suuremates poodides on sisse seatud eraldi taimetoidu- ja vegankülmikud.

Eraldi tasub välja tuua muljetavaldava veganvalikuga väikese poe nimega Dabas Stacija, mille sarnast naljalt teistes Balti riikides ei leidu. Pood asub Riias aadressil Lāčplēša 17. Võib julgelt väita, et sellest poest leiab ka kõige nõudlikuma maitsemeelega vegan omale kõik vajaliku. Kuigi enamik toodetest on seal veganile ideaalsed, siis üksikute toodete juures tuleks pöörata tähelepanu mee sisaldusele.

Vegantoidu nõudlus paistab välja ka Rimi ja Maxima müüginumbrite kasvust. Rimis on viimastel aastatel nõudlus piima asendajate järele kasvanud keskmiselt 40% aastas. Maxima kauplustes kasvas vegantoodete müük 2018. aasta kuue kuu jooksul 70%.

Vegantoidukohti on Riias kokku seitse: Terapija, Mazā Terapija, Fat Pumpkin, Bhajan Cafe, Nirvana Raw, Biki jäätisekohvik, BioBio pood-kohvik. Viimaste aastatega on oluliselt paranenud vegantoidu valik ka teistes toidukohtades. Üks populaarsemaid neist on kindlasti Stockpot, kuna seal on kõik vegantoidud korrektselt tähistatud. Kes soovib 3,5 euro eest kõhu täis saada, sel tasub külastada restorani Garda Pupa. Kohvihoolikute jaoks on märksõnaks Stars Coffee, mille köögis tegutsev Laura Dravniece koostab veganretsepte ka mainekale kohalikule toiduajakirjale. Kahjuks ei ole nende valikus kõik veel vegan, aga maitsvaid vegantoite on piisavalt, et neid korduvalt külastada. Vegantoidukohtade plussidest-miinustest saad lugeda ajakirjast sellele artiklile järgnenud loost, kus Maryliis Teinfeldt ehk nullkulu mõttelaadi viljeleja annab Riia toidukohtadele oma hinnangu.

Veganlus suuremas pildis

Mis puutub vegantoidu kättesaadavusse avalikes asutustes, siis selles suhtes on Lätis veel arenguruumi. Näiteks lasteaedades ja koolides ei ole vegantoit veel riiklikult heaks kiidetud. 2007. aastal ütles Läti terviseamet, et vegantoit on sobilik, kuid pole seda uuesti kinnitanud. Jääb mulje, justkui oleksid nad seda kogemata väitnud. Igatahes on sellisest avalikust väljaütlemisest märge olemas. On teada ka kohtulahend, kus üks erakool pakkus riigipoolsest ettekirjutusest hoolimata õpilastele taimetoitu. Riik esitas neile käskkirja ja määras rikkumise eest trahvi. Kool aga kaebas otsuse edasi ja kohus mõistis nad õigeks. Sellega loodi pretsedent ja põhimõtteliselt on pärast seda taimetoidu pakkumine Läti koolides lubatud. Kahjuks ei ütle see lahend midagi aga vegantoidu kohta.

Kui riigiasutuste teatav konservatiivsus on kohati isegi mõistetav, siis vegantoidu puhul ei ole see kindlasti enam vajalik. Selle on heaks kiitnud nii Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), Soome terviseamet kui ka Eesti terviseamet. Rõõm on aga näha, et Lätis on esile kerkinud ka toitumisspetsialistid Guna Bilande ja Darta Tene, kes on vegantoidu kasuks juba ka avalikult sõna võtnud. Loodetavasti suudavad nad veenda ka terviseametit ja juba järgmistes riiklikes toitumissoovitustes on kirjas, et vegantoidu pakkumine avalikes asutustes on aktsepteeritud. Kokkuvõtteks võib öelda, et veganluse ja loomade tulevik paistab Lätis helge ning juba praegu on seal veganina mugav elada ja miks mitte ka veganäri ajada.

Autor: Kristjan Aluoja
Artikkel ilmus 2019. aastal.

Lisa kommentaar

Email again: