See ei ole muidugi ainus sarnane kiri või ka kõne, mille oleme tänaseks kahe lühikese tegutsemisaasta jooksul saanud. Ühelt poolt on tervitatav asjaolu, et antud juhul inimene ei valetanud, vaid ütles otse ja ausalt, sest oleme saanud ka kõrvetada pealtnäha hoolivate inimeste käest. Aga tulles tagasi selle konkreetse kirja ja päeva juurde, olime ise terve nädalavahetuse sõitnud Viljandi-Tartu vahet, kuna mitut küülikut kimbutas tervisemure, millega lihtsalt ei kannatanud oodata järgmise plaanilise visiidini. Seega viisime reede õhtul ühe küüliku kliinikusse erakorralisse vastuvõttu, kelle kohta meile laupäeval ka teatati, et tegelikult tuleb olla valmis võimaluseks, et peame ta eutaneerima, sest prognoos ei olnud kõige parem. Küülik jäi veel terveks nädalavahetuseks veterinaaride hoole alla. Laupäeval läksime aga järgi uuele küülikule, kelle omanikud pidid välisriiki kolimise tõttu temast loobuma. Paraku selgus kohe peale üleandmist, et tema hingamise seis on niivõrd halb, et tekkis hirm, kas ta selle autosõidu meie juurde üldse vastu peab. Kahjuks ei hoiatatud meid tema seisundist eelnevalt ühegi sõnaga. Ja uuesti võtsime ette tee kliinikusse. Nii me siis istusime, pühapäeva varahommikul kell kaks, Eesti Maaülikooli kliiniku vastuvõturuumis, pisarad jooksmas. Kui vähe on hoolimist ning teadmisi, kuidas nende loomade eest hoolitseda ja kui ebaõiglane see kõik tundub.

Kas loom siis on kingiks? – EI!

Meie varjupaik on täna alles väike, oleme tegutsenud lühikest aega ning spetsialiseerunud vaid küülikutele. Aga kodu- ja lemmikloomi on teisigi. Hirmuga mõtlen, kui palju loomi tegelikult kingitakse lapsele, emale, elukaaslasele... Maailmas, kus inimestel on kõik olemas ja asjadel puudub oluline väärtus, on üha raskem ju kinkida midagi ainulaadset ja kordumatut, eriti jõulude ajal. Ja miks mitte minna loomapoodi ning sealt kaasa haarata näiteks hamster, merisiga, papagoi, kilpkonn või küülik? Tundub ju tore.

Loom aga ei tohiks kunagi olla kingitus ja “miski”, mis tekitab vaid kiiret ja toredat emotsiooni. Loom on elusolend, indiviid, kes vajab hoolt, mõistmist ning kannatust. Täpselt nagu inimlapski. Sellist impulssostu soosib väga ka loomade müük poodides. Just sel põhjusel sai ka sellel aastal koostöös Eesti Loomakaitse Seltsi, Loomuse ja Varjupaikade MTÜ’ga loodud rahvaalgatus “Loom pole asi! Tema koht ei ole poeletil”. Algatuse raames tõid kõik loomakaitse organisatsioonid välja probleeme, mis kaasnevad loomade müügiga. Kõige eredamalt on mul endal meeles olukord, kus vaidlesin loomapoe müüjaga, kes tõsimeeli väitis mulle, et küülikule (täielikule herbivoorile) võib anda kassitoitu. Sest tema omale küll meeldib. Ja hirmuga mõtlen, kuidas see sama töötaja jagab oma “tarkust” ka teistele klientidele. Kui nüüd poodi astub sisse inimene, kellel on plaanis soetada loom kingituseks, siis võib ainult arvata, kui vähe vajalikku infot kaasa antakse ja milline on see info, mis uue omanikuni jõuab, kui üldse midagi jõuab. Minu huvi ei ole kellegi poole näpuga näidata või süüdistada, vaid välja tuua asjaolu, et päeva lõpuks ju kannatab seesama loom. Ta pole milleski süüdi, kuid täna on ta olukorras, kus raha, edevus ja mugavus on olulisemad kui tema elu ja heaolu.

Looma kinkides pannakse kingisaaja olukorda, kus tema peab hakkama valikuid tegema, ning isiklikult leian, et sellise kohustuse kinkimine on alatu. Ma ei räägi nendest olukordadest, kus kaks täiskasvanud inimest on omavahel kokku leppinud, et nad soovivad kodu pakkuda mõnele armsale lemmikule ja kellest üks teisele jõulude ajal siis looma kingib. Eelnevalt on tehtud eeltöö, uuritud vajaduste kohta jne. Räägin pigem sellistest olukordadest, kus näiteks ühele elukaaslasele kingitakse loom ilma kokku leppimata või vanaema viib lapselapsele küülikupoja, kuna viimane on ju nii armsa välimusega. Minu meelest väga kohatu vastutuse panemine nii lapsele kui lapsevanemale. Ja kas kõik lapsevanemad on ka nii mõistvad ja saavad aru, et see loom on nüüd ju nende kohustus? Lapsele ei saa iialgi panna vastutust elusolendi eest hoolitsemise eest… ja tahes-tahtmata lapsed tüdinevad kiirelt. Ja mis see siis neile õpetab? Ei õpeta see ei kohusetunnet, empaatiat ega hoolimist, pigem vastupidi, näitab neile, kui lihtne on elusolendi objektina ostmine ja temast ka vabanemine, kui too tülikaks muutub. Ükski loom ei õpeta kohusetunnet, see on ikka lapsevanemate endi õpetada.

Jätkub...

Loe tervet artiklit ajakirja Vegan talvenumbrist!

Pildid: Karoline Lääts

Toeta Rõõmsaid Hüppeid siin: https://rhvarjupaik.ee/toetajale