Põhimõtteliselt elame ajastul, kus progress ja areng on eesmärk, mis ei eelda meie planeedi ja eluslooduse heaoluga arvestamist. Liigagi tihti ei oodata isegi mitte teiste inimestega arvestamist. Sest kuidas muidu on võimalik, et äravisatava toidu hulk on suurem, kui näljas olevate inimeste jaoks vajalik oleks? Kuidas on võimalik, et maailmas elab nii palju inimesi allpool vaesuspiiri, tehes sellegipoolest täiskohaga tööd? Kuidas müüme-ostame odavalt riideid ja tehnikat, mille tootmine on toimunud meeletu keskkonna reostuse hinnaga? Ja ega sellistele küsimustele lõppu ei tule, kui juba kord küsimisega on alustatud. Kusagil tuleb aga mängu iseenda elu, mured ja küsimused. Mil määral ja kas üldse oma küsimustele lahendusi leides ka maailma aidata saab, on omaette asi.

Lood lastest, kes loomset ei tarbi

Minu elu igapäevane küsimus on toit, ilmselt ka paljudel teistel. Esiteks püüan endale teadvustada, et rõõm ja kohustus on olla siiralt tänulik, kui on katus pea kohal ja toit laual. Meie pere on veganperekond. Teen valikuid esimeses järjekorras eetilistel kaalutlustel, mu abikaasa keskkonda arvestades. Meie kummagi jaoks pole õigustust loomade ärakasutamisele ja eesmärk on oma eluga põhjustada loomadele nii vähe kannatusi kui võimalik.

Oma kogemusest ütleme, et ei ole lihtne veganina elada. Aga kui ise veel kuidagimoodi saab oma valikuid teha või tegemata jätta, siis oma laste maailma väljaspool kodu luua tundub veel kordades keerulisem. Näen, kuulen ja loen väikestest lastest, kes juba mõneaastaselt ütlevad, miks nad loomi ei söö. Nad uurivad, mida toit sisaldab, ja isegi keelduvad loomsetest koostisosadest. Mina oma laste puhul seda ei ole kogenud. Nemad tahavad süüa seda, mida teisedki ja mis näeb hea välja. Kui minu kodu on minu luua, otsused minu teha ja korraldada, siis ei tunne ma oma laste puhul, et nad oleksid ainult minu mõjutada.

Seaduse järgi olen ma lapsevanemana vastutav oma lapse eest. Sealsamas tundub mulle, et ka näiteks lapse vanavanematel on õigus mu lapsi armastada ja neile parimat soovida. Täpselt sama on lasteaias ja huviringides õpetajatega. Aga nende maailm on ju minu maailmast erinev. Ja mittevegan. Minu küsimus ongi, kuidas väärtustepõhiselt luua maailm laste ümber koostöös teiste minu lapsest hoolivate ja talle parimat soovivate täiskasvanutega?

Kõigepealt vaatasin otsa meie pere väärtustele. Olulisemad on usk iga inimese vabasse tahtesse, usk igaühe õigusele elada oma liigikohast elu ja usk igaühe võimesse oma valikutega maailma mõjutada. Laste puhul on loomulikult vaja arvestada ka nende vanust ja sellega seoses nende arenguastet. Näiteks mu vanem tütar läks lasteaeda 2-aastaselt. Seal ei näinud ma võimalust talle teistsugust toitu hankida. Mulle tundus, et ta ei tahtnud erineda ja soovis teha nii, nagu õpetajad ütlesid, jäädes samasuguseks kui teised lapsed. Nägin, kuidas mu lapse õpetajad mu lapsest hoolisid. Ma ei suutnud neile sellega lisakoormust panna, et nõuan eritoitu. Muidugi on võimalik, et „olin lihtsalt laisk“. Sellegipoolest arutasime teemat kodus palju ja püüdsime teha nii, nagu tundus parim lapse arengule sel hetkel. Aga mis siis, kui tal oleks allergia? Kusjuures ei sobinudki talle lehmapiim üldse – see pani kõhu kinni. Panin seetõttu iga päev talle taimepiima kaasa. Ja kuna allergia on ühiskonnas aktsepteeritud, siis pakuvad õpetajad allergia tõttu kergemeelsemalt lastele taimset varianti kui puhtalt vanemate erisoovist tingituna taimetoitu. Ja just siin jõuangi oma mõttearenduse tuumani – ühiskonnas on veganina keerukas elada. Eriti seetõttu, et minu jaoks on igaühe vaba tahe minu valikute alustala.

Oma maailmavaadet selgitan lastele seal, kus sobilik. Neid olukordi on pidevalt: lasteraamatuid lugedes, pilte vaadates, täiesti tavalistes olukordades, mis teistele tunduvad igapäevased. Ka lasteaia menüüd arutades, õhtusööki planeerides, loomaaedadest rääkides, multikaid vaadates. Mu seisukoht on, et kui laps küsib, siis vastan. Paar aastat tagasi küsis ema, miks ma ütlen oma lapsele, et vorstis on liha ja liha loom – see ju kõlab halvasti. Aga just nii ongi, miks ma seda siis oma lapse eest varjama peaksin? Ja nii ma seda sõnastangi: me ei taha toetada maailma, kus loomadel on halb.

Räägin täiesti otse ja ausalt, aga ei tee seda raskeks. Lisan alati, et inimesed ongi oma mõtlemise ja tõekspidamistega erinevas kohas. Räägin, et inimestel on erinevad maailmavaated. Kui meie ei taha loomi ära kasutada, siis nendin, et paljud lihtsalt ei tea, et loomad saavad haiget. Kui ma ise räägin oma mõtetest selgelt ja keerutamata ega tunne end oma tõekspidamiste pärast süüdi, siis laps võtab seda kõike lihtsalt infona. Hiljuti näiteks ütles ta, et lasteaias ta munapraadi ei söö, sest sealt tulevad tibud. Loomulikult ma ju ei näe oma lapse pähe ega tea, mil määral ta sellest kõigest aru saab, aga mul on hea meel, et ta mõtleb neile asjadele ja et ta teeb juba ise oma otsuseid.

Laiema ühiskonna väärtused vs lapsevanemate väärtused

Riskin kindlasti paljude pahameelega, kui ütlen, et mu lapsed ei ole veganid, sest väljaspool kodu nad alati taimselt ei söö. Minuga koos olles küll, aga näiteks külas mitte alati. See ei tähenda, et ma ei räägiks taimse toidu vajalikkusest, väärtustest, loomse negatiivsetest keskkonnaaspektidest jne. Kodus räägin lastele sellest, et liha on loom. Mu 5-aastane tihtipeale ütleb, et loomad on ta sõbrad. Mõtlen, et siis ta ilmselt liha ei taha süüa – kes ikka oma sõpru sööb. Viimati ütles ämm, et laps oli talle öelnud, et liha ta süüa ei taha. Teine vanaema oli talle kana pakkunud, kuid laps soovis vaid kartulit ja porgandit. Vanaema oli öelnud, et see kurvastab teda, kui laps tema valmistatud kana süüa ei soovi. Ja tõesti, toit ongi emotsionaalne teema. Aga veganina on küsimus selles, kas loom on üldse toit.

Siinkohal riskin ilmselt teistmoodi mõtlevate vanemate pahameelega, aga kõik vanemad püüavad oma lapsi kasvatada oma väärtuste ruumis. Miks ma hoolivat maailmavaadet ei peaks tahtma lastele õpetada? Lapsed õpivad ühiskonnas toimetulekut, õpivad teisi mõistma, õpivad samastuma, õpivad ühiskonna reegleid, jälgivad täiskasvanuid selles osas, mida võib ja mida ei või. Minu huvides on, et nad usaldaksid ka teisi inimesi peale minu. Aga kuidas ma lasen neil vabalt kasvada keskkonnas, kus mind ei ole, kui ei lase olukordadel võimalikult vabalt kulgeda? Olen ju kindel, et täiskasvanud neis oludes on minu laste huvide eest väljas, küll oma maailmapildist lähtuvalt.

Ja nii ma siis vaevlengi nende kahetiste mõtete ja tunnete käes. Ühest küljest tunnen, et peaksin ju suutma oma laste maailma kujundada selliselt, nagu õigeks pean. Teisest küljest jällegi tahan, et mu lastel oleks ka teiste nendest hoolivate inimestega sügavamad suhted ja säiliks õigus oma mõtteid valida.

On ka vastuväiteid. Alkohol, suitsetamine ja narkootikumid – neid ei annaks ju oma lastele ega lubaks ka teistel. Sama on ka ekraaniaja ja suhkrusöömise piiramisega – meil on reeglid ja ka teised peavad neist kinni pidama. Erinevus seisneb selles, et eelnev on ühiskonnas vaikivalt või seadustega reguleeritud. Need ei tundu äärmuslikud. Pigem peetakse neid olulisteks ja vaadatakse halvakspanuga, kui oma lapsi neist eemale ei hoia.

Ütlen täiesti ausalt, et imetlen vanemaid, kes loovad oma lastele turvalise vegankeskkonna, sest see on lisaks tervislikkusele ka laste tulevikku arvestav, keskkonda hoidev ja eetiline. Küll oleks hea ja mugav, kui mu laps ise teataks lasteaias, et ta liha ei taha. Õpetajad teavad, et oleme veganid, ega sunni last sööma seda, mida ta ei taha. Lootus on, et äkki tal see julgus ka tekib – vanaemadele ta ju juba ütles. Ma lihtsalt ei suuda sundida teisi inimesi astuma vastu oma vabale tahtele. Olen kogu oma olemusega aktivist ja jään lootma, et see eeskuju on nakkav.