On hea meel teatada, et väljakutsega liitub ka Eesti eurolaulik ja imeline lauljatar Laura Põldvere.

Tegime enne veganelustiili sukeldumist Lauraga põgusa intervjuu, et rääkida hirmudest, ootustest ja lootustest. Kuidas tunneb Laura ennast pärast kolmenädalast väljakutset, saab pikemalt lugeda juba detsembris.

Võtad vastu vegan-väljakutse! Mis hetkel kõige hirmutavam tundub?

Ma olen täiesti aus ja ütlen kohe, et minu teadmised põhinevad sellel, et olen diagonaalis veganteemalisi artikleid sirvinud. Nagu ikka üks tõeline eestlane uudistega end kurssi viib  – loeb pealkirja ja siis teab juba kõike kommenteerida (naerab).

Kõige hirmutavam on toidu maitsetus, mille halb kogemus tuleb lennukitoidust. Ma ei eeldagi, et saan lennureisil tohutu kulinaarse elamuse osaliseks, aga millegipärast on nii, et vegetaarne toit on maitsestatud ja veganeine totaalselt maitsetu, ühegi vürtsita.

Kindlasti on küsimärgiks see, kuidas enda toidukordasid ette suudan valmistada, sest ajagraafik on iga päev väga erinev. Tihti tuleb süüa kaasa võetud toitu ... Näiteks autos.

Oled taimetoitlane. Kas on midagi, millest loobumine võib osutuda keerulisemaks?

Ma armastan juustu! Me oleme väikese vennaga nagu kaks hiirt! Juustuta poleks maailm üldse nii lõbus! Ja või! Ja muna! Ja muidugi kala! Appi!

Kaua oled taimetoitlane olnud ning millal loobusid lihast ja miks?

Olen taimetoitlane olnud umbes 16 aastat. Põhjus selleni jõudmiseks oli see, et mulle lihtsalt ei maitsenud liha. Juba väikesest peale ei sümpatiseerinud see taldrikul. Eelistasin kõrvitsasalatit, kartulit ja kastet.

Ühel hetkel tundsin, et mu organism ei tahagi enam liha, siis kadus vaikselt see mu toidulaualt. Olin siis vist 13-aastane. Tol ajal oli ikka päris keeruline taimetoitu leida ning vastata küsimustele, kuidas ikka söönuks saan.

Mu vanaema ikka trikitas minuga. Kui küsisin, kas kartulisalatis on liha, ütles ta, et muidugi ei ole, aga need lillakad kuubikud paljastasid mulle kavala tegelase.

Kas usud, et sinust saab kunagi vegan?

Ma arvan, et seda näitab aeg. Ma ei tahaks öelda juba, et kindlasti ma ei hakka veganiks.

Olen tänulik, et saan sellises põnevas katsetuses osaleda ning võtta aega ja pühendada end toidulaua analüüsimisele. Ma arvan, et mu keha on tänulik.

Kui tihti oma kiire eluviisi juures üldse kodus ise süüa teed?

Kuna jõuan õhtuti enamasti koju alates kell 22, on kokkamine harv nähtus. Pigem olen ma meister järele jäänud toidu komplekteerimises enda karbikesse, mille pikale päevale kaasa võtan.

Millised on su ootused-eelarvamused? Kas usud, et see väljakutse võiks kuidagi sind või su enesetunnet muuta?

Esiteks, juba selle aja võtmine ja enda toidulaua läbimõtlemine on samm tervislikuma eluviisi poole.

Elades kiiret elu, satun vaatamata pingutustele liiga tihti olukordadesse, kus söön seda, mis lihtsalt ette juhtub ja mis kohe kindlasti mu kehale head ei tee. Ja äkki tärkab minus pisike kokapisik!?