Järgnev on intervjuu kolme vegansõduriga. Uurisin, kuidas veganid rindel hakkama saavad ja saatsin neile kõigile ka vegantoidupakid. Osadega neist suhtlen siiamaani.
Intervjuu tehes avastasin, et veganvõitlejaid toetavad üsna mitmed organisatsioonid. Enamuse nende taust on kas loomaõigused või muud veganliikumised.
Viimaste uudiste põhjal valmistab Ukraina armee ka omalt poolt vegantoidupakke, mida veganitest sõduritel on võimalik saada.
“Vegan”
Millega sa tegelesid enne sõda?
Enne sõda me (Ecological Platform) tegelesime aktivismiga: vastupanu ehitus- ja korporatiivtegevusele, veganluse ja ökoloogilise teadlikkuse propageerimine erinevatel viisidel, meeleavaldused, koosolekud, grafitid, kleebised, loosungid. Ülejäänud aja tegime lihtsalt oma tööd ja sporti.
Enne sõda polnud meil plaanis sõjaväkke minna ja hiljem tuli otsus iseenesest. Sõja alguses polnud küsimustki, miks peaks sõjaväkke astuma – vajadus võidelda imperialistliku pealetungi vastu oli ilmne. Hiljem kujunes igaühel meist välja oma nägemus sõjast, oma isiklik motivatsioon: saada kogemusi, kaitsta oma kodu.
Kas sa mõtlesid sõjaväkke astudes, kust vegantoitu saab?
Veganlus ei olnud sõjaväes kunagi suur takistus, kuid paneb toitumise peale põhjalikumalt mõtlema kui tsiviilelus. Tuleb varuda toitu ja planeerida ette.
Rindel sa palju süüa ei taha. Liikvel olles ei ole seljakotis tavaliselt toidu jaoks vaba ruumi ning kaasa saab võtta vaid paar energiabatooni või kriisitoidukomplekti. Aga kui tegeled kaitsmisega ja pead mitu päeva samal positsioonil viibima, pead kogu toidu kaasa võtma.
Üks vabatahtlike organisatsioon varustab meid tasuta vegantoituga. See on maitsev ja mitmekesine, palju parem kui riigi poolt ette nähtud lihatoit. Pärast vaenlase positsioonide vallutamist oli mul alati hea meel leida vene toiduvarusid, mis sisaldasid taimset toitu, kuna nende sõjaväes on palju moslemeid.
Mis on sinu amet sõjaväes?
Olen ründegrupi täpsuslaskur
Kuidas kaasvõitlejad suhtuvad sinusse pärast seda, kui nad said teada, et oled vegan?
Mu kaassõdurid reageerisid erinevalt. Mõnes kutsub see esile austust, samas teistes segadust, ent need kahtlused kaovad mõne aja möödudes. Peamine on see, et olen suutnud leida kokkadega ühise keele, mistõttu nad on valmis mulle eraldi vegantoitu tegema.
Kas veganiks olemine on sulle ka probleeme tekitanud?
Kahju oli pärast raskeid lahinguid ägedaid vegansnäkke, nagu Saksa veganpepperoni, positsioonidele maha jätta. Kuid üldiselt ütleb me kogemus üht: kellelgi pole põhjust mitte olla vegan. Igaüks saab ja peab olema vegan ning ükski asjaolu ei saa sind takistada, kui sa tõesti armastad loomi.
Mida sa sööd, kui oled ülesannet täitmas?
Tavaliselt võtsin kaasa midagi, mida vabatahtlike organisatsioonid meile saatsid: veganpepperonit, valgubatoone, The Loopci hautatud vegantoitu. Kui ei jõudnud korralikult ette valmistada, ostsin Kramatorski poodidest süüa: pasteeti, kuivikuid, halvaad, ube. Mõnevõrra keerulisem oli, kui missioon kestis kaheksa päeva, aga meeldiv oli leida positsioonidelt datleid, pähkleid ja muud sellist. Oli tore, kui teiste üksuste sõdurid meid vegantoiduga kostitasid. Mõnikord pidin jagama oma toitu mitteveganitega, kes ei teadnud, mida sõtta minnes kaasa pakkida.
Oled sa pidanud olude sunnil sööma mittevegantoitu?
Ei ole, ent mina ja mu sõber pidime mõne päeva järjest peaaegu täiesti söömata olema. Aga eks see on sama nagu tsiviilelus – kui sa pole tähelepanelik, võid kogemata mittevegantoitu saada.
Kuidas vegantoit sinuni jõuab? Või pead selle ise omale hankima?
Toidu logistilise poolega peame täielikult ise hakkama saama. Riik ei hoolitse selle eest üldse ja see on probleem. Oluline nõuanne: ärge võtke kaasa metallpurke. See on ebamugav, raske ja võtab palju ruumi. The Loopci pakib hautatud toitu purkide asemel kottidesse, see on geniaalne lahendus.
Mis on olnud parim vegantoit, mis sõjaolukorras sinuni on jõudnud?
Rindele lähedal asuvates linnades on inimesed sõjaga rohkem harjunud ja infrastruktuur toimib, kuigi piirangutega. On olemas postkontorid, kohvikud ja poed. Kevadel nautisime rindejoonest 30 km kaugusel asuvas linnas Alpro piimakokteile, veganrulle ning aasiapärast toitu tofu ja veganjogurtiga, mida sai kohalikust poest. Harkivi rindejoonel tegin kaevikusse väikese lõkke ja soojendasin Beyond Meat’i veganpalle. Imemaitsev.
Mida soovitaksid veganile selles olukorras?
Võta ühendust oma üksuse köögitoimkonnaga, vaata, kust lähedalt saab toitu, kasuta postiteenust, mõtle homsele hommikusöögile.
“Salam”
Millega sa tegelesid enne sõda?
Enne sõda püüdsin end sisse seada Poolas, kuhu sattusin Valgevenest 21. eluaasta alguses poliitilise tagakiusamise tõttu.
Kas sa mõtlesid sõjaväkke astudes, kust vegantoitu saada?
Kui aus olla, siis ma väga ei mõelnud, kuidas ja mida ma söön. Mul oli kehv ettekujutus sellest, mis seal juhtuma hakkab ja kartsin, et ei ela nädalatki üle.
Miks otsustasid sõtta minna? Mis on sinu amet sõjaväes?
Mulle pakkus suurt tuge üks mu tuttav, kellel oli kurdidega võitlemise ja sellistes keerulistes oludes veganiks hakkamise kogemus. Peale temaga rääkimist olin kindel, et leian võimaluse oma veganteekonda jätkata. Praegu töötan väikesekaliibriliste miinipildujate ja suurekaliibriliste kuulipildujatega.
Kuidas kaasvõitlejad sinusse suhtuvad pärast seda, kui nad said teada, et oled vegan?
Algselt liitusin maakaitsejõu anarhistide rühmaga. Seal oli veel veganeid ja taimetoitlasi, seega nad aktsepteerisid minu valikut. Ka köögipersonal oli juba teadlik, kuidas meid toita ja käik läks kenasti.
Kas veganiks olemine on sulle ka probleeme tekitanud?
Juba rahvusvahelises leegionis oli olukord teistsugune. Toit toodi meile valmiskujul ja peale salatite ma midagi süüa ei saanud. Aga mind aitasid meie ladu ja vabatahtlikud.
Kaasvõitlejad suhtusid veganlusse alati rahulikult. Mõnikord tekkis rumalaid küsimusi, kuid enamasti olid nad lihtsalt üllatunud ja tahtsid kuidagi aidata. Näiteks juba lahingutsoonis aitas mu esimene ülem mul laost vegantoitu leida ning kohalik kokk valmistas mulle ja teistele veganitele alati eraldi eine.
Mida sa sööd, kui oled ülesannet täitmas?
Ma söön peamiselt erinevaid külmkuivatatud toitusid. Need võtavad vähe ruumi, niisiis ma püüan süüa ainult neid.
Oled sa pidanud olude sunnil sööma mittevegantoitu?
Mul pole olnud juhust, kus oleksin olnud sunnitud sööma mittevegantoitu.
Kuidas vegantoit sinuni jõuab? Või pead selle ise omale hankima?
Enamus vegantooteid ostan ise. Ülejäänu saan organisatsioonidelt nagu Lviv Vegan Kitchen, Solidarity Collectives ja Radical Aid Force. Mõnikord saadavad sõbrad läänest mulle magusapakke. Kui väga veab, on ka laos paar vegantoidupakki.
Ukrainas on vabatahtlikud hakanud valmistama valmistoidust vegantoidupakke. Riik keeldus hinna tõttu neid tootmast, mistõttu pean need omale ise ostma. Teine asi on nende kaal – see on probleem, kui tuleb raskel marsruudil mitu kilomeetrit joosta.
Mis on olnud parim vegantoit, mis sõjaolukorras sinuni on jõudnud?
Korra sain proovida Norra vegantoidupakke, mis olid parimad, mida seni saanud olen. Kahjuks neid Ukrainast ei leia. Tavaliselt mu toidud maitse ja mitmekesisuse poolest silma ei paista.
Mida soovitaksid veganile selles olukorras?
Soovin, et veganid sellisesse olukorda ei satuks, aga ma saan aru, et see pole võimalik. Oleme uue suure sõja lävel, mis mõjutab ühel või teisel moel kogu planeeti. Seetõttu võin soovitada luua sidemeid vabatahtlike organisatsioonidega ja nõuda oma valitsustelt sõjaväele vegantoidupakkide tegemist. Karta on, et neid läheb teil vaja.
“Shadow”
Millega sa tegelesid enne sõda?
Enne sõda püüdsin tegelikult alustada nii-öelda rahulikumat eluperioodi, sest olin just eelnevalt olnud vabatahtlik sõjatsoonis. Alustasin tööd meditsiinitõlgina ja olin sõja puhkedes kolimas teise riiki.
Miks otsustasid sõtta minna? Mis on sinu amet sõjaväes?
Mul olid teatud oskused ja kogemused lahingumeedikuna, seega ma ei näinud muud valikut kui minna ja aidata. Eriti kuna mu südametunnistus ei lubanud mul minna oma kodumaale Valgevenesse ja jätkata seal elamist, nagu poleks midagi juhtunud, võttes arvesse minu riigi rolli selles sõjas.
Kas sa mõtlesid sõjaväkke astudes, kust vegantoitu saada?
Eeldasin, et mul tuleb võib-olla leiva ja mingi suvalise kraami peal elus püsida. Õnneks polnud ma kunagi varem pidanud kokku puutuma selliste piirangutega toidu osas.
Kuidas kaasvõitlejad sinusse suhtuvad pärast seda, kui nad said teada, et oled vegan?
Oh, see hirmutab neid. Ma kuulen alatasa “Mida sa sööd??? Kuidas sa ellu jääd???” Ja siis hakkavad nad kõik mulle tooma erinevat vegantoitu või toitu, mis nende arvates võib olla vegan. Päeva lõpuks on mu voodi all palju erinevaid konserve, purke ja pakikesi. Kui nad leiavad õuna või veganküpsise, siis nad tulevad ka seda minuga jagama.
Kas veganiks olemine on sulle ka probleeme tekitanud?
Mitte eriti. Mõnikord on tähistamiste ajal pisut masendav vegan olla, sest sageli pole vegantoitu ja ma pean mitmeid tunde teesklema, et söön sama kurgiviilu.
Mida sa sööd, kui oled ülesannet täitmas?
Võtan kaasa natuke pähkleid, kuivatatud puuvilju, veganšokolaadi ja kuivatatud toidu pakke. Ukrainas saab hõlpsasti osta näiteks valgurikkaid veganitele sobivaid kiirsuppe.
Kas oled kunagi pidanud olude sunnil sööma mittevegantoitu?
Pigem mitte. Mõnikord pean toetuma teiste inimeste öeldule või ei saa ma kontrollida, mis toidu sees on, kuid seda sageli ei juhtu. Mind ei häiri, kui pean aeg-ajalt sööma lihtsat ja igavat toitu, kuni mul on ligipääs paremale vegantoidule.
Kuidas vegantoit sinuni jõuab? Või pead selle ise omale hankima?
Pean sellega ise hakkama saama. Ma ostan ima toidu ise, vahel aitavad vabatahtlikud, vahel leian midagi laost. Siiski on olnud aegu, mil leidus vastutustundlikke inimesi, kes valmistasid või saatsid mulle vegantoitu.
Mis on olnud parim vegantoit, mis sõjaolukorras sinuni on jõudnud?
Kindlasti oli parim see, kui mu sünnipäeval ei leidnud kaasmeedikud mulle vegantorti ning tõid selle asemel ilusa suure ananassi. Nad pidid selle ostmiseks teise linna sõitma, sest me töötasime kohas, kus poed olid väga kehvad, kui mitte suletud.
Mida soovitaksid teistele veganitele selles olukorras?
Sellistes olukordades on raske nõu anda. Ma ei saa soovitada inimestel maksku mis maksab veganiks jääda, eriti kui nad nälgivad ümberpiiratud linnas. Ainus nõuanne on see, et parem on olla teistega oma veganluse osas avatud ja aus.