ELi määrus 1308/2013 sätestab, et terminid nagu "piim", "juust" ja "jogurt" on reserveeritud loomset päritolu piimatoodetele. See tähendab, et taimsetest koostisosadest valmistatud tooted ei tohi neid nimetusi kanda. Regulatsioon puudutab küll ainult turundust ja müüki, mitte tavainimeste igapäevast keelekasutust, kuid tekitab siiski segadust ja on taimsete alternatiivide tootjate vaatenurgast ülekohtune.

Samas esineb Euroopa Liidus keelelisi erandeid, kus teatud keelte traditsiooniline kasutus võimaldab taimseid alternatiive nimetada piimaks või jogurtiks. Näiteks Rootsis, Soomes ja Lätis on lubatud kasutada sõna "piim" või "jogurt" ka taimsete toodete puhul, kui need on selgelt märgistatud kui taimne alternatiiv. Saksamaal ja Prantsusmaal seevastu on reeglid rangemad ning taimsete toodete nimetamine piimaga seotud terminitega on täielikult keelatud. Samuti on Hollandis ja Belgias lubatud kasutada teatud taimseid termineid koos selgitusega, et tegemist on alternatiiviga. See loob ebaühtlase olukorra, kus tarbijad võivad mõnes riigis harjuda teatud nimetustega, samas kui teistes keeltes on need keelatud. Selle tõttu võib jääda ka tarbijale segaseks, et toode, mis ühes riigis kannab nime kaerapiim, teises aga kaerajook, on täpselt seesama. 2021. aastal arutas Euroopa Parlament muudatusettepanekut 171, mis oleks kehtestanud veelgi rangemad piirangud taimsete piima-alternatiivide märgistusele ja reklaamile. See oleks keelanud ka viited piimatoodetele, näiteks "jogurtilaadne" või "piimavaba". Samuti oleks kehtestatud piirangud pakendite disainile, vältimaks sarnasust loomsete piimatoodetega. Muudatusettepanek lükati õnneks aga tagasi, kuna see oleks oluliselt mõjutanud tarbijate võimalust selgelt eristada taimseid alternatiive turul.

Mitmed EL-i liikmesriigid on püüdnud kehtestada taimsete toodete märgistusele täiendavaid piiranguid. Näiteks Prantsusmaa soovis keelata taimsete lihatoodete nimetused nagu "taimne vorst" või "vegan burger". Prantsusmaa kõrgeim kohus peatas selle seaduse jõustumise, leides, et see piiraks ebaõiglaselt taimsete alternatiivide turustamist ja tarbijate õigust informatsioonile.

Samuti on Saksamaal ja Hispaanias arutatud sarnaseid meetmeid, kuid need ei ole seaduseks saanud. Euroopa Kohus on kinnitanud, et ülereguleerimine ei tohiks piirata taimsete alternatiivide turulepääsu ega tarbijate teadlikkust.

Taimsete alternatiivide terminoloogia aitab tarbijatel mõista, millega tegu ja kuidas neid tooteid kasutada. Mitmed uuringud on näidanud, et tarbijad ei ole segaduses ega pea näiteks mandlipiima lehmapiimaks – ühtlase ja korrektse märgistuse korral, mis kasutab toodete omaduste väljatoomiseks levinud sõnu, eristavad nad taimseid tooteid loomsetest ilma probleemideta. Terminite kasutuse piiramine võib aga tekitada ebavajalikke takistusi turul ja innovatsioonis.

Lisaks piimatoodetele ja lihaalternatiividele on piirangud jõudnud ka muude kaupadeni. Portugalis püüti keelata taimsetest materjalidest valmistatud toodete nimetamine "nahaks". See oleks tähendanud, et sünteetilised või taimsed alternatiivid, nagu ananassinahk või seenenahk, ei tohtinuks seda nimetust kanda, olgugi et vegannaha ja muude taimsest materjalist toodete nimetus on juba laialdaselt kasutusel. Piirangute kehtestamine võib seetõttu pigem eksitada kui selgust tuua ning tõstatab küsimuse: kelle jaoks need õieti on?