Sel aastal algas sügis meie jaoks veidi teisiti – põgenesime külmade ilmade eest kuuks ajaks Californiasse, Newport Beachi linna. California on meie jaoks alati olnud koht, kuhu tahame tagasi minna – imeilus loodus, ägedad inimesed ja soe kliima. Kuid seekordne reis oli mitmel põhjusel veidi erilisem. Esiteks oli see meie laste esimene lennureis ja teiseks jäi meie viimane California külastus aega, kui me ei olnud veel veganid ega ka lapsevanemad. Niisiis ootasime kohaliku vegankultuuriga tutvumist ning vahvate peresõbralike tegevuste avastamist väga.

Mõte veganite rattaretkest tekkis juba 2021. aastal, kui leidsime keset kibekiiret suve kolm päeva aega, et läbi Ida-Virumaa sõita ning arutasime, kas võiks sarnase ürituse suuremalt ette võtta, et täita Eesti suve valitsevat veganürituste põuda. Kolm aastat hiljem, hoolimata sellest, et üritasime endale nii Facebookis kui silmast silma teiste veganitega kohtudes matkakaaslasi leida, jäi algsest üheksast huvilisest suveks järele kolm: Saara, Emily ja Tarvo. Kaheksandal juulil asusimegi teele, marsruut ja aeg enam-vähem paigas: kuus päeva, et läbida Piusa, Haanja, Leimani, tükike Lätit, Paganamaa ja Karula ning jõuda lõpuks tagasi “tsivilisatsiooni”, Tartusse.

Ühel oktoobrikuu hommikul sättisime seljakotid selga ja seadsime end Londoni poole teele – ilma eriliste ootuste ja eesmärkideta. Plaan oli lihtsalt võtta turisti roll ja vaadata, kuidas läheb. Seetõttu ei leia käesolevast meenutusest tõenäoliselt Londoni kõige uhkemaid ja parimaid veganvalikuid, vaid pigem need, mis universum meile seekord serveerida soovis. Aga muretseda pole vaja – universum serveeris hästi!

Luksemburg – vihmane, mägine ja nii ütlemata armas ja hubane. Eestist ärakolimise mõtted on taaskord päevakorras ning vallatumad kui kunagi varem. Poleks oodanud, et midagi nii kodukauget võiks tekitada nii sooja tunnet.