Tekst: Janiš Laende
Fotod: Teele Rehe

Saabusin 20 minutilise viibega, vabandasin ja ootasin tusaseid nägusid mind hurjutamas, aga seda ei juhtunud. Minu ees istus tühjenenud kohvitasside taga kamp lõbusaid ja toetavad inimesi – ma ei uskunud ühtegi neist. Ma ei teadnud siis veel, et “lõbus” ja “toetav” on Veganmessi korraldajatiimi moto ja põhiolemus. Grete, Annika, Karmen, Regly ja Jesper – fantastiline viisik, kes on meieni toonud nii oodatud ja vajaliku suurürituse. Juhatan nad koosolekuruumi ning me võime alustada.

Kuidas Veganmess alguse sai?

A: See oli aasta 2010, kui ma pidin koolitöö raames tegema intervjuu Eesti Loomakaitse Seltsiga. Üks intervjueeritav oli Evelyn Valtin, kes oli tollal ELS’i juhataja ja juhatuse liige. Ja niimoodi muuseas tõstatasin teema, et Soomes on hästi äge veganüritus, kus pakutakse tasuta vegantoitu kahel korrusel. Lauad on lookas. Kõik, kes ära lähevad, saavad kauba peale tasuta ägedaid vegantooteid. Ja siis ma viskasin õhku, et võiks Eestis ka midagi taolist olla, et taimetoitlust promoda, mille peale Evelyn ütles selle saatusliku lause: "Aga tee siis". Ma ei olegi kunagi varem sellisel viisil mõelnud, pigem rohkem vingunud, aga ise mitte midagi teinud. Ja sealt see lumepall hakkas vaikselt veerema. Esimene Taimetoidumess, tollal sellise nimega, oligi Solarise keskuses 2011. aastal. Me ise arvasime, et tegemist on pisikese nišiüritusega, aga meie üllatuseks kujunes see väga populaarseks. Rahvast oli nii palju. Selleks, et korraldajad üksteist näha saaksid, pidime rahvamassist välja hüppama, ühelt poolt ja teiselt poolt – tollal meil mingeid ägedaid raadio-asju ei olnud. Ja väga kihvt oli see, kuidas trepi peal nägime seda poliitikut... appi, mis ta nimi oli… öelge nüüd…

K: Kelam.

A: Just. Tunne Kelam pildistamas… trepi peal… silmad säravad. Ja siis me saime aru, et sellest saab midagi enamat kui lihtsalt üks pisike üritus Solarise fuajees.

R: Ma toona elasin Majaka all kommuunis, küpsetasime öö läbi kooke, aga ma ei osanud veel küpsetada. Siis oligi nii, et ootad mingi pool tundi, vaatad – jälle vedel. Et mis viga on – ei tea. Kohale jõudsin ma hilinemisega, kuna magasin kaua, ja ma vaatasin sealt Solarise rõdult alla ja lihtsalt hakkasin nutma, sest NII PALJU rahvast oli.

Palju neid tegijaid esimesel korral üldse oli?

A: Me kasutasime ära kõik Solarise fuajees olnud lauakesed. Sellised ümmargused pisikesed. Ma arvan, et neid oli 15-20. Fuajee oli inimesi paksult täis, liikusid rütmis edasi tagasi, teisiti ei olnud võimalik.

G: Midagi pole muutunud tänaseks päevaks. (üldine naerulagin)

A: Just. Mingi võlu sellel ikkagi on, et olgu see külastaja siis positiivselt, neutraalselt või negatiivselt meelestatud veganluse suhtes, igal juhul ta tuleb kohale. Ma mäletan, kui tegime Viru Keskuses ühel aastal ja kamp Harley Davidsoni mehi sisse vajus. Siuksed viiekümne viie aastased, pikkade juuste ja habemega, üleni nahas. Alguses olid näod skeptilised, et "mis siin sünnib", aga aina rohkem suunurgad ülespoole lähevad. Minu meelest see nägu kujutabki seda messi ja selle olemust. Et sa tuled sisse võib olla skeptiliselt, aga kui välja lähed, oled positiivselt meelestatud, ja võib olla isegi veganluse suhtes.

Millistes erinevates paikades te olete seda üritust korraldanud?

A: 2011 Solaris, 2012 Swissotel, 2013 Viru keskus, '14 Swissotel, '15 Mustika keskus, '16 esimest korda Kultuurikatel, '17 Kultuurikatel. '18 Kultuurikatel, '19 Kultuurikatel, '20 Kultuurikatel, 2022 Noblessner ja klõpsti 2023 jälle Kultuurikatel.

G: Ja üks aasta tegime kaks korda – suvel ka.

A: Tead, ma täna just vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et tegelt oli äge.

G: Suvel sa konkureerid kümne erineva üritusega, too aeg oli meil Viljandi folgiga samal ajal. Suvel on ainult loetud nädalavahetused ja kunagi ei tea, mis ilm on.

K: Eks meil podiseb ikka see teise festivali vaib, aga me ei ole sellele kontseptsioonile veel 100% pihta saanud. Me arutame igal aastal, kas võiksime teha mingi teise beebi veel, aga no tuleb siis, kui tuleb. Lapse tegemine ei ole lihtne. Ei lähe ju külmalt peale. Teise lapse mõtled ikka rohkem läbi.

Jõulumess...?

K: Ka see on läbi käinud. Aga suurüritus on suurüritus, nii et tuleb siis, kui tuleb.

Kuidas messi päeval teie tööülesanded jaotatud on?

G: See on jah ainuke kord, kus enam-vähem kõik kindlalt jaotatud on. Mina tegelen vabatahtlikega.

A: Mul on turundus ja kommunikatsioon.

K: Minul on programm.

R: Kõik, mis üle jääb…

J: …mida keegi teine teha ei taha. (järgneb Reglyt tunnustav ühislõkerdus) Mina olen alajaamas. Mina vaatan, et oleks elektrit.

K: Lõpeta... Teed meile neid ilusaid videosi ka.

A: Tehnikadirektor oled. (kilkamiste saatel järgneb stereotüüpilise tehnikadirektori kirjeldamine, mis Jesperi välimusega kübetki kokku ei lähe) Kõik tehnikaga seotud probleemid on alati Jesperi vastutada.

J: Aga mul on head inimesed, kes aitavad.

K: Jah, meil on kuidagi hästi truu vabatahtlike ring – me juba kutsume inimesi, kes tahavad tagasi tulla. Hea näide on mu viieteistaastane tütar – eelmisel aastal kutsusin ja see aasta küsis juba ise, et kas saab ka tulla. See on meie ürituse hästi suur vundament, et meil on väga hea klapp nii omavahel kui ka meie käepikendustega.

J: Jah, kortsud on välja triigitud. Tavaliselt on nii, et me reede hommikul läheme sisse, et hakata üles ehitama, aga mingil aastal oli seal suur diskopidu reedel ja me saime alles kahe-kolme ajal öösel ehitama hakata – ikka saime valmis. Nii et ses mõttes on see masinapark palju suurem. Me viiekesi poleks seal midagi teinud.

G: Ma enam ei teagi, mitu aastat ma pole avalikult vabatahtlikke otsinud. Meil on enda messi vabatahtlike grupp, ma siis viskan jälle sinna ankeedi üles ja alati on piisavalt inimesi ja soovijaid.

Kas soovijaid on ka messi maskoti, Nele, sisse?

“Jaaa! Muidugi!” (kõik koos ja läbisegi)

A: Meil on schedule.

Kujutan ette, kui ebamugav seal olla on.

A: Väga ebamugav! Hirmus! Oled sa ise seal sees olnud? Proovi.

K: Isegi Nele sees on minu meelest aastast aastasse samad inimesed. Neil on ebamugav, aga nad lähevad ikka tagasi…

A: ...sest see on nii naljakas ja nii äge ja toob inimestele rõõmu.

J: Sa saad tegelikult päris palju emotsioone vastu. Sa näed sealt, kuidas inimesed reageerivad…

R: ...asi on selles, et sa ei näe.

J: Ei näe või? (kõik naeravad viisakalt Jesperi üle)

A: Sa ei näe. Aga sul on jube naljakas seal sees. Seal on see kiiver ja see on juba omaette naljakas.

J: Mingi ventilaator on seal ka.

“See ammu enam ei tööta!” (hüüavad ülejäänud iseenesestmõistetavate nägudega)

Kaua teie praegune kooslus koos on olnud?

K: Mina olen viies aasta, mina olen kõige noorem. Ma olin samamoodi see programmi käepikendus tol hetkel Loorele (Loore Emilie – Kringli ja V kaasasutaja - toim.) Ja kui Loore läks ära, siis Regly kirjutas mulle, et kas ma tahaksin tulla tiimi. Esimene mõte oli, et ei tule. See tundus kuidagi liiga suur amps mu jaoks. Sest see ei ole enam vabatahtlikuna ringi jooksmine, vaid ma hakkan päriselt vastutama. Ma päriselt korraldan sellist suurt üritust. Ma tundsin end tol hetkel üsna ebakindlana. Aga samas mõtlesin, et fuck it. Kui juba keegi tuleb ja pakub mulle, ju nad siis natukene usuvad minusse ja et minu ülesanne on lihtsalt minna ja anda endast parim. Täna ma kahetseks täiega, kui ma poleks "jah" öelnud. See on andnud mulle väga palju enesekindlust ja selles tiimis olla on lihtsalt niivõrd hea. Me oleme tulnud kõigest läbi – väga rasketest kohtadest, väga rõõmsatest kohtadest, nutnud, naernud... See ei õpeta ainult üritust korraldama, vaid ka töökultuuri ja inimsuhteid. Meil pole tõesti kunagi olnud mingit päris tüli. Jah, vahel on kellelgi erinev arvamus, aga üldjoontes me saame väga hästi läbi ja ka sellised kohad läbi räägitud.

Karmen laskub vahelduseks sentimaalsusesse ja see on hea, hakkan sellest kinni.

Siis teil ei ole ka sellised olukordi, et annaks alla ja järgmisel aastal ei tee?

G: Reglyl igal aastal on. (laudkond turtsatab naerma; tundub, et kaaslaste üle naerdakse selles pundis regulaarselt)

A: Imelik oleks, kui ei oleks.

J: Aga see läheb kiiresti üle.