Eesti Vegan Podcast – aktivism mikrofonide taga

Artiklid

Kommenteeri
Juba teist hooaega pakuvad taskuhäälingu sõpradele lõbusat kuulamist Eesti Vegan Podcasti saatejuhid Kaija Põder ja Janiš Laende, kes võtavad alati oma külalised vastu kaetud lauaga. Uurisime, kes peitub meile tuttavate häälte taga ja kuidas sünnivad taskuhäälingu osad.

Enne kui lähemalt podcast’ist ja veganlusest räägime, tahaks teiega tuttavaks saada, sest podcast‘is saab külalistest päris laiapõhjalise ülevaate, aga teie kohta kõlab vaid väikseid infokilde siin ja seal. Millega te igapäevaselt tegelete?

Kaija: Olen viimastel aastatel teinud väga palju tööd ja väga vähe võtnud aega puhkamiseks. Kogu selle rabelemise käigus olen ennast natuke ära kaotanud. Nüüd võtan sammu tagasi, et vaadata, mida mu süda ihkab ja mis paneb mu silma särama.

Janiš: Mul on üsna sama jutt. Tegin oma eelmise elukutsega lõpparve ja üritan nüüd olla kirjanik. Mul on peas hunnik raamatuid, mida välja anda. Esimest raamatut ootab Kaija juba poolteist aastat ja järgmine tähtaeg, mil loodan selle valmis saada, on sel suvel.

Mis teemal see raamat tuleb?

J: Vegan teemal (naerab). Vegan teemal piltidega, aga see ei ole kokaraamat. Kokaraamat on järgmine projekt.

Kui nüüd karjääripöörded ja podcast välja jätta, siis millega te vabal ajal tegelete?

J: Vabal ajal olen täiskohaga issi ja logelen hästi palju. Minu logelemine on klassikaline prokrastinatsioon – peas on hästi palju mõtteid, mida peaksin tegema, siis teen arvuti lahti ja lähen hoopis YouTube’i. Lisaks unistan ja mõtlen raamatute kirjutamisele.

K: Mulle meeldib ka logeleda. Meeldib ka joogas käia, sõpradega väljas käia, kassiga mängida ja vahel tuleb Netflixis mõni hea sari, mida terve hooaja päevas ära vaatan.

J: Oleme täiesti tavalised inimesed.

K: Jah, meil vegan aktivismi peale väga palju aega ei kulu, sest teeme ainult podcast’i ja seda ka nii, kuidas endal tuju on.

Millal ja kuidas teie ellu üldse veganlus jõudis?

K: Minu oli väga lihtne. Olin haige ja avastati, et kolesterooli tase on liiga kõrge. Mõtlesin, et oled 23 ja ei saa vanainimeste probleemidega tegeleda. Samal ajal promos üks mu endine klassiõde vegan väljakutset ja mõtlesin, et võtan osa ja proovin. Mul polnud elu sees plaani veganiks hakata – ema on kokk, isa pagar. Toit on nii au sees. Aga kaks nädalat pärast väljakutse algust sain aru, et ma ei hakka liha enam kunagi sööma. Alguses jäi kohvi peale ikka piim ja piimatooteid sõin ka veel, aga kui väljakutsega alustasin oktoobris, siis 1. jaanuarist otsustasin, et ei, enam ma ei poe mugavuse taha ning üritan maailmas ainult häid asju teha.

J: See on huvitav küsimus, sest veganlus jõudis minu ellu varem, kui hakkasin veganiks. Minust sai vegan umbes samal ajal, kui sündis Eesti Vegan Podcast ja tegin seda alguses Annaga, kes selleks ajaks oli vegan olnud juba neli aastat. Tänu temale olin veganlusega juba varem tuttav. Aga kuidas ma veganiks hakkasin? Mul oli Netflix ja vaatasin neid filme, mis seal olid. Kui need filmid sain ära vaadatud, siis tuli välja, et seal oli veel filme, milleni ma polnud jõudnud. Vaatasin vegan filmid ära ja millegipärast klikkis. Täpselt ei oska põhjust öelda, aga väga selgeks sai ja päevapealt tegin otsuse ära.

Kui saaksite ajas rännata, kas muudaksite seda, millal teist said veganid?

K: Loomade nimel kindlasti, aga kui oleksin teinud selle sammu varem, siis ma ei tea, kas see oleks nii sügavalt jäänud sisse. Kui mõtlen lapsepõlvele, siis seal on ka märke, mis oleks võinud suunata, aga ma ilmselt polnud valmis seda sammu tegema. Palun vabandust, loomad, et ma seda varem ei teinud, aga ma ei arva, et ma oleks püsima jäänud.

J: Esimene mõte on loomulikult see, et poleks tahtnud varem hakata veganiks, sest kõik asjad juhtuvad omal õigel ajal. Ma arvan, et see oli õige aeg ja see oli kõige kasulikum mulle, loomadele ilmselgelt mitte. Muidu vastaks muidugi, et esivanemad oleks võinud olla juba mitu põlve veganid ja siis mina oleks sündinud ka veganina.

Millised on olnud teie suurimad raskused veganina?

K: Sotsiaalsed olukorrad. See, kuidas inimesed ei mõista, et sa oled otsustanud mitte liiga teha ja olla kaastundlik loomade suhtes. See tundub neile üle mõistuse, miks ma end sedasi ohverdan. Kui julgen välja öelda, et olen vegan, siis ma justkui võtaks neilt midagi ära ja ründaks neid.

J: Ma ei taha sama vastust anda, sest tegelikult see on täpselt sama vastus. Sotsiaalne foon on kohutav veganile. Kõige raskemad on need olukorrad, kui loen internetis midagi. Kui julgen ise sõna sekka öelda ja saan absoluutselt ignorantse vastuse, siis need on lootust kaotavad hetked. Loomulikult on raskeid hetki olnud ka toiduga. Nende viie aasta jooksul, kui olen olnud vegan, on olnud hetki, kui on metsik isu millegi järele.

Te tegelikult küsite tihti oma külalistelt, mis toite nemad kõige rohkem igatsevad. Kuidas teie endaga lood on?

K: Mul oli aasta alguses munakollase isu mitu päeva järjest. Kui võtsin vastu otsuse, et ma liha ei söö, pole seda kordagi igatsenud. Igatsengi munakollast ja kodujuustu vahel.

J: See on päris hea tulemus – kaks asja. Mina igatsen loomset šašlõkki selle lõhna pärast ainult. Kujutan ette, et kui saaksin selle šašlõki kätte, siis ma ei tahaks seda süüa, aga see lõhn on nii nostalgiline ja kutsuv. Igatsen ka muna ja kala.

Te teete juba teist hooaega koos Eesti Vegan Podcasti. Kuidas te üksteist leidsite?

K: Janiš kirjutas Facebookis veganite gruppi ilusa pika jutu, et tal on üks vegan kodu müüa. Mina värske veganina vaatasin, et nii äge. Veidi pärast seda hakkasin kinnisvaramaakleriks. Me klappisime ja jäime rääkima.

J: Ma ei ütleks, et me nii hästi klappisime (mõlemad naeravad). Minu versioon on sarnane, et alguses oli postitus, aga mina olin seda podcast’i igatsenud ja tuli välja, et Kaija ka. Meil oli ühine huvi see taastada. Kaija käis peale, et võiksin jätkata. Mina olin pahane, miks ta ise ei tee seda. Jõudsime konsensuseni, et proovime seda koos teha.

Kui mõtlete tagasi algusele, siis kui palju on podcast selle ajaga muutnud?

J: Podcast on muutunud peaasjalikult selle poolest, milline on energia. Me tegime suht tümitavavat ja kollast podcast’i alguses. Me tegime Kroonikat ja see oli super fun. Aga siis hakkasid mingid asja juhtuma ja saime ise ka vastu pead. Olime harjunud, et meie ei saa vastu pead, me anname ise. Saime aru, et see pole meeldiv. Mängisime kaardid ümber, võib-olla isegi mitte teadlikult, aga saime mõlemad aru, et me ei saa jätkata sama energiaga. Nüüd on ta lihtsalt parem (naerab).

K: Jah, tilulilu on võib-olla vähem, aga sisu on rohkem. Ma ise vähemalt tahaks nii loota.

Kuidas teil on omavahel tööülesanded jaotatud?

K: Mina ei tee midagi (naerab). Ma lihtsalt tulen kohale.

J: Asjad on tegelikult ajas muutunud. Alguses Kaija hoolitses sotsiaalmeedia eest ja mina hoolitsesin kõige muu eest. Mõlemal tekkis külaliste kohta ideid ja see, kes tahtis, kirjutas ja kutsus. Kondikava ehk agenda panime ka koos paika. Nüüd ta lihtsalt tuleb kohale… (naerab). Ei, agenda koostame ikka koos, aga sotsiaalmeedia andsime üle inimesele, kes tahab seda rohkem teha.

Teil on saates rääkimas käinud väga mitmekülgse taustaga inimesi. Kuidas te oma külalised välja valite?

K: Kõhutunde järgi. Mõtleme, kes oleks tore ja keda julgeks kutsuda, sest mõne inimesega on nii, et tahaks küll, aga arvan, et me pole veel sealmaal, et julgeks teda kutsuda.

J: Meil on Excelis väga pikk nimekiri inimestest. Aeg-ajalt viskame pilgu peale, et keda kutsuda. Seal on nii nii-öelda lihtsamaid kui ka prominentsemaid inimesi, kelle jätame tulevikku, kui oleme end juba natuke tõestanud. Külalised ei pea ilmtingimata olema veganid, aga praegu on üsna nii läinud. Võiksime vegan asju arutada ka inimestega, kes on lihtsalt huvitatud veganlusest.

Eelmisel aastal rääkisite ühes osas, et teie eesmärk on jõuda uuel aastal Vegan ajakirja. See eesmärk saab nüüd täidetud. Millised eesmärgid ja plaanid teil veel on?

J: Jah, eesmärgid on meil kirjas ja lugesime aasta lõpus need ühes osas ette. Mäletan, et Kaija ütles, et ta arvab, et kolm tükki neist saab täidetud. Ma arvan, et saab täidetud üks – see on seesama, et oleme Vegan ajakirjas. Need eesmärgid on sellised, et oleme igasugu asju kirja pannud, aga üldiselt neid ära ei tee. Näiteks 30 000 kuulamist. Väga ei suru ka, sest teeme seda hobi korras ja miks me peaks surve peale panema endale.

K: Aasta alguses tundsimegi, et iseendale pandud survet on liiga palju ja hakkas vastu karva käima, siis lasime lõdvemaks ja nüüd jälle teeme seda asja suurema rõõmuga.

Millised on kõige meeldejäävamad hetked seoses podcast‘iga?

K: Halvad kogemused tulevad esimesena pähe, aga me ei räägi halbadest asjadest.

J: Sellele on raske vastata, sest mul on tunne, et kõik need saated külalistega on ühesugused, aga kõige paremas mõttes. Need algavad ühtemoodi – inimene tuleb sisse ja tunneb lavanärvi. See protsess on sarnane ja kõik, mis saab pärast salvestust ehk ühine söömine on nii positiivne. Iga saatekülaline toob endaga kaasa oma teema.

K: Kui sööme pärast salvestust ja inimesed on juba avanenud, neil pole enam seda suurt mikrofonihirmu – need on kõige siiramad ja tugevamad hetked.

J: Üks tugev emotsioon – nii halb kui hea – oli Veganmess, kus tegime live-salvestuse. See oli tugev emotsioon, millele ei oska nime pannagi. See oli võimas ja loodetavasti kutsutakse meid tagasi. Lubame olla paremad (naerab).

K: Me proovime olla paremad.

Teeme nüüd väikese reklaamiminuti. Kui mõni lugeja pole kuulanud mitte ühtegi Eesti Vegan Podcasti osa, siis millisest ta võiks alustada?

K: Mulle meeldib Sanne osa.

J: Jama on see, et ma ei ole samal arvamusel, kuigi ma tahaks olla. Kuulasin just terve Sanne osa ära ja olin nii sillas, sest see oli suurepärane osa. Kas ma soovitaks seda esimesena? See nii oleneb, kes kuulab.

K: Just, kui on vegan, siis võib seda esimeseks soovitada, aga kui pole vegan, siis võib-olla Raini või Williami osa.

J: Kõigil osadel on oma head ja vead. Pole ühtegi väga hullu ega ka väga head saadet, see väga oleneb. Lähtume sellest, milline on olnud tagasiside. Väga tugev ongi tagasiside olnud näiteks Raini saatele. See on tõesti hea ja seda võiks soovitada.

Kui palju te ise üldse teisi podcast’e kuulate?

K: Metsikult! 1,5 kiirusega hommikust õhtuni. Teen kõiki asju samal ajal. Liiga palju!

J: Jah, ta on hull! Mina kuulan ka ikka väga palju. Kuulan palju spordiga seotud podcast’e, aga mitte ühtegi vegan podcast’i, ainult Loomuse oma. Sellel saab ikka silma peal hoitud ja sellel on ka head lühikesed episoodid. Minul sõltub palju sellest, kes on külaline. Polegi nii oluline, kes seda teeb. Kui on huvitav külaline, siis see on see, mida ma kuulan.

K: Sa oled ikka erinev, sest ma olen hästi brändilojaalne. Kui panen käima, siis mind ei huvita, kas seal on 25 või 500 osa, kõik saavad kuulatud.

Eelmisel hooajal te küsisite kõigilt külalistelt sama küsimuse. Nüüd on teie kord vastata. Kui saaksite nipsust muuta kolm inimest veganiks, siis kes need oleks?

K: Me oleme seda vastanud!

J: Tõesti?!

K: Jah, esimesel korral, kui seda küsisime, aga vastame siis uuesti.

J: Ma ei saa aru, kui muuta väga kuulus inimene veganiks, kas sellest tuleb midagi või mitte. Tundub väga kahtlane teema. Pole kindla peale minek. Alati jäävad lähedased esimeseks. Jätaks neile lausa kaks kohta, sest neid, keda tahaks muuta, on jõle palju. Järgmiseks tulevad inimesed, kellele tahaks keerata. Mul on näiteks väga suur soov, et Piers Morgan oleks vegan ühel hetkel. See oleks väga naljakas, sest ta on väga anti-vegan.

K: Mina jätan kõik kolm kohta lähedaste jaoks, sest tahan, et inimesed mu ümber oleksid õnnelikud.

Grillipeo lemmik

K: Vegan V šašlõkk
J: Naturli vorstid, mida kahjuks pole enam kaua poelettidel näinud

Viimase aja põnevaim leid poeriiulilt

K: Veggo kohuke šokolaadi ja rummiga
J: Naturli vegan või

Lemmikviis suvepäeva nautimiseks

K: õues varjus lamamine ja rabas suplemine
J: jalgrattamatk

Unistuste saatekülaline

K: Ed Winters ehk Earthling Ed
J: Kaja Kallas

Autor: Annaliisa Post

Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2023. aasta suvenumbris.

Lisa kommentaar

Email again: