Grete ja Alice’i maakodu on aastaid juba välja renditud ning kolm aastat tagasi tekkis nende isal idee korraldada ka lastelaager. Tänaseks on ettevõtmine kasvanud suureks – lausa 150 osalejaga ettevõtmiseks. See näitab ilmselgelt seda, et lapsed on suvelaagritest väga huvitatud ning tegemist on tänapäevalgi väga populaarse trendiga.

„Oleme õega täistaimetoitlased ning õe peres on kasvamas aastane tüdrukutirts. Plaanime teha laagri, millest tulevikus meie enda lapsed ka osa saavad võtta,” toob Grete välja ettevõtmise tagamaid. Alice lisab, et tema jaoks oli üles kasvades laagritel väga suur roll. „Igal suvel sai aega vähemalt kahes-kolmes erinevas laagris veedetud.”

Suvelaagrid on õdede sõnul Eestis väga populaarsed. „Neid on absoluutselt igasuguse erineva suunitlusega,” ütleb Alice ja toob siis kohe välja, et kuigi valik on suur, pole veganitele veel mõeldud.

„Oma viimases laagris veedetud suvel olime sõbrannadega nördinud, et olime jõudnud vanuseni, mil enam laagrisse ei saa. Lubasime, et läheme tagasi laagrikasvatajatena,” on Alice’ile jäänud eriti sümpaatsed mälestused noorpõlvest. Lubadus viidi täide ja Alice’il on laagrikasvataja kogemus tänaseks tagataskust võtta.

Arvestades seda, et tänapäeval veedavad paljud noored väga suure osa oma päevast nutimaailmas, pole siiski tegevused laagrites väga muutunud. „Üks päev on ikka sportimiseks. Leitakse aega tantsu- või lauluvõistluseks, õhtul on disko. Meie eesmärk ei ole otseselt midagi teisiti teha, vaid lihtsalt pakkuda sama ägedat suve neile, kel laagri leidmine oma elustiili tõttu ehk keerulisem on,” selgitavad õed.

Rasked hetked saab ületatud

Laager kestab 5 päeva, 3 ööd. Tavalisest nädalasest laagrist on see veidi lühem, kuid tegevusi ja rõõmu lubatakse laagris sama palju või isegi rohkem. Laager kestab 30. juunist 4. juulini ja vastu võetakse lapsi vanuses 7–13. Plaanis on korraldada erinevaid teemapäevi, mis pühendatud spordile, talentidele ja loovusele. Lapsevanemad saavad tegemisi jälgida laagri blogist.

Ettevõtmine toimub Küla Villa puhkekompleksis, mis asub kauni looduse keskel Saku vallas Kajamaal. Seal on palju avarat maastikku, tiik ning küngas, kus golfilööke harjutada saab. Ruumi on ohtralt, et mängida erinevaid maastiku- ja pallimänge ning veeta ühiselt aega looduses.

Kuigi laagripäevad on tihedad, tekib kindlasti laagrites ka keerulisemaid hetki. Näiteks võib üheks murekohaks olla koduigatsus.

„Lapsed on siis veidi segaduses. Nad saavad aru, et on nii lõbus ja tore, aga millegipärast on ikkagi kurbus peal. Sellistel hetkedel on kasvatajad lapse jaoks olemas. Muidugi saab ka vanematele helistada. Tihti aga mõjuvad siis kõige rohkem teised lapsed. Teineteist ei tunta veel nii hästi, kuid toeks ollakse ikka. Nii tekivadki uued sõbrad, kellega laagri vältel veelgi lähedasemaks saadakse,” toob Alice välja näiteid raskematest, kuid mitte ületamatutest hetkedest.

Grete kinnitab, et laagripere saab olema justkui perekond. „Laager ei ole suur, kuni 40 last, nii saab iga laps tähelepanu,” sõnab ta ja loodab, et koduigatsus ei kipu meeldegi tulema.

Kõikidel kasvatajatel on olemas eelnev kogemus laagrikasvatajana ning kevadel toimuvad ka täiendkoolitused, mis peavad silmas nii pedagoogilist kui ka meditsiinilist külge. Pidades silmas head tava, on kümne lapse kohta ette nähtud üks kasvataja.

Kuigi laager on loodud põhimõttel, et veganlapsed saaksid muretult laagrielu nautida, mainib Grete, et oodatud on siiski kõik lapsed vaatamata nende toidueelistustele. „Vanemad peavad olema lihtsalt kursis, et toit, mida pakutakse, ei sisalda liha ega piimatooteid,” kinnitab Alice.

Siinkohal tasub lisada, et toidukordade nimekiri on valminud spetsialisti poolt koostatud lasteaiamenüüde järgi. Laagri ühe päeva näidismenüüd saab näha ka laagri kodulehelt. Näiteks on seal välja toodud hommikusöögiks neljaviljapuder linaseemnete ja soja- või mandlipiimaga, lisandiks taimne või ja moos. Lõunaks bataadipada läätsedega, joogiks soja- või mandlipiim. Magustoiduks pakutakse banaani ja kakaokreemi. Õhtu viimaseks toidukorraks on välja toodud tatrapilaff baklažaaniga, mille kõrval värske salat. Samuti pakutakse päeva jooksul snäkke: puuvilju, juurvilju ja loomulikult hummust.

Grete Remmel

Ta on pärast keskkooli õppinud Taanis ning lõpetanud turunduse eriala. Samuti on täiendanud end erinevates riikides, sealhulgas Hispaanias ning Ameerika Ühendriikides. New Yorgis sai ta praktika käigus tugeva tõuke kunstimaailma sukeldumiseks ning töötab tänaseks Tartus kunstigaleriis Kogo.

Grete jõudis veganluseni terviseprobleemide tõttu. „Minu seedimine ei olnud korras ja ühel hetkel pidin midagi muutma. Läksin üle täistaimsele toitumisele ning enda rõõmuks avastasin peagi, et keha töötab lõpuks nii nagu vaja.”

Grete lemmikretsept on bataadi- ja läätsepada, mida nimetab enda hea-tuju-toiduks. See roog on leidnud oma koha ka laagrimenüüs.

Alice Remmel-Potisepp

Tal on kõrgharidus psühholoogias, kuid töötab igapäevaselt lasteaiaõpetajana, suviti laagrikasvatajana.

Täistaimetoitlus tervitas Alice’it koos emaks saamisega. „Ma polnud kunagi suur lihasööja, aga rasedaks jäädes ei läinud enam ükski suutäis alla. Avastasin end ühte dokumentaali vaatamast. Pärast teatasin abikaasale, et hakkan nüüd veganiks. Järgmine päev tegime enda köögis ja külmkapis suurpuhastuse.“

Alice’i lemmiktoiduna on lapsepõlvest püsima jäänud ühepajatoit, milles ta loomsed komponendid asendab kikerhernestega.

Autor: Anett Rannamets

Artikkel ilmus 2019. aastal.