“Nagu kodus,” muheles Adolf.

Eva pigistas ta kätt ja nad astusid väravast sisse.

“Palun vabandage see segadus,” kostis nüüd hääl nende tagant. “See on siin eelmisest õiendusest.” Ta nipsutas kaks korda sõrmi ja hetkega oli kogu mõrvateelõik kadunud ning selle asemel laius roheline pügatud muruväljak. Korstnad ei suitsenud enam ja kaks tuvi kudrutasid isekeskis koha peal, kus justsama moosipalliauguga laip oli olnud.

Eva ja Adolf pöördusid ümber. Nende ees seisis musta riietatud pikk kõhn mees, kes suitsetas stoilisel ilmel pikka filtrita sigaretti. Tema vasakul käel seisis oma kuuel jalal prussakas. Päris ehtne saksa lambakoera suurune prussakas.

“Mortimer,” tutvustas pikk mees end ja noogutas vaevumärgatavalt. “Tema on Prussakas,” viipas ta seni liikumatu postuuriga kõrvalseisja suunas. Prussakas naeratas ebardlikult ning tõusis nelja tagumise jala peale.

“Adolf Hitler,” ütles Adolf.

“Eva,” ütles Eva.

“Jajah,” sõnas Mortimer. “Meil on teiega ekstra plaan.”

“Meil on teiega ekstra plaan,” irvitas Prussakas.

“Ärge pange tähele, tal on ehholaalia,” vabandas Mortimer.

“Tal on ehholaalia,” laulis Prussakas järgi.

Mis iganes ettekujutus Adolfil ja Eval põrgust olnud oli, neljal jalal laulev hiiglaslik neuroloogilise defektiga prussakas polnud üks neist.

“Niisiis…” jätkas pikk mees mustas. “Meile laekus palve Ameerika Ühendriikidest, Brooklynist. Seal elab üks loomaõiguste aktivist, nimi on tal Eddie Mosel ja ütles ta järgmist, ma tsiteerin: “Armas Jumal, palun tee nii, et kõik need loomad, kes inimese tahte läbi intensiivfarmides ja väiksemates kombinaatides kannatavad, oleksid lihtsalt ümbersündinud Adolf Hitler.””

Järgnes väike mõtlik paus.

“Aga sa oled ju saatan…” oli endine Saksa Töölispartei juht segaduses.

“Ma ei ole mingi saatan, see on kõigest administratsioon,” ütles Mortimer tülpinud häälega. “Meil on uus süsteem ja võtame fännidelt soovitusi.”

Seda öeldes nipsutas ta kaks korda sõrmi ning nende vahele murule maandus kolinal suur rauast kirjutuslaud. Mortimer haaras ühe roostetava sahtli käepideme järele ning tõmbas sealt välja pataka perfokaarte.

“Me oleme tehnilisest poolest natuke maha jäänud, aga kord on meil majas, see on peamine,” ütles Mortimer nüüd veidi rangema hääletooniga.

“Võtame fännidelt soovitusi,” kajas kuskilt eemalt. See oli Prussakas, kes oli igavusest minema kõmpinud.

Mortimer lehitses perfokaarte ja peatus ühe juures, millelt Adolf võis silmi kissitamata välja lugeda kombinatsiooni H-420. Mortimer keeras selle ümber ja luges järgmist: “Määrata karistuseks uuestisünd ja elukulg kuni maise surmani iga loomatööstuses inimese tahte läbi kannatava ohvri kehasse ning vaimu. Otsus edasikaebamisele ei kuulu.” Ta ulatas perfokaardi ühele tuvidest ja too lendas sellega minema.

“Ma ei saa päris hästi aru,” kogeles füürer.

“Vaata, sa sünnid seana ja elad pidevas hirmus ja segadusetundes külg külje kõrval koos teiste sigadega ruumis, kus ümberkeeramisruumi ei ole, sind nuumatakse ja kui sa oled piisavalt paks, tõmmatakse sul kõri läbi. Seejärel koorud sa kanaema hoole ja armastusega hautud munast ja kohe, kui sa hakkad mõtlema, et oh, kui huvitav on ja ema on nii ilus, tõmmatakse sind hakklihamasinast läbi. Siis sünnid sa haugina, elad natuke aega oma koduvetes, kuni ühel hetkel täiesti ootamatult tõmmatakse sulle konks läbi suu ja ühe ropsuga paati, kus sind surnuks pekstakse. Siis veel oled sa metsas hunt, ajad oma asja, kuni põmaki… tõmmatakse sulle haavlitega ribide vahele. Seejärel muidugi pekstakse sind surnuks. Siis oled sa kährik, kõnnid mööda metsa, vaatad, et ilus ilm, päike paistab ja korraga ei kusagilt püünis keset teed ja keha ümbert naksti kinni. Vaevu saad hingata, aga ära ka ei sure. Siis tuleb inimene, nülib sul naha maha ja peksab labidaga surnuks. Koer, kilpkonn, krabi, jääkaru loomaaias ja nii edasi ja nii edasi. Mul ei ole terve päev aega.”

“Aga mis minust saab?” küsis väriseval häälel Eva, kes oli kogu selle aja afektiseisundis vait püsinud.

“Eva on lehm,” hüüdis Prussakas enne, kui Mortimer midagi vastata jõudis.

Keegi polnud kunagi Adolfi naisele niimoodi julgenud öelda. See oli täiesti uus situatsioon ja ta vaatas närviliselt ringi. Goebbelsit polnud näha ja ta lasi asjal vastumeelselt jätkuda.

“Esialgu on Eva vasikas,” parandas Mortimer. “Ta sünnib oma ema üsast halba aimamata, aga kohe, kui ta oma esimest suutäit piima juua suvatseb ja ema armastust kogeda üritab, tõmbab mingi töllmokk ta eemale ja…”

“...peksab surnuks?” küsis Adolf vahele.

“Lollakas. Tõmmatakse eemale ja pannakse tarasse kinni, kuni ta on lapse saamiseks valmis. Siis vägistatakse ja kui ta sünnitab, võetakse omakorda temalt laps ära. See on eluring. Kui enam ei kõlba sünnitamiseks, tõmmatakse poltpüstoliga kõrvade vahele. Hea uudis on see, et vastupidiselt tavalisele loogikale, mis siin kehtib, pole see karistus igavene. Ühel hetkel olete te mõlemad vabad,” kiitis Mortimer uut süsteemi.
“Tõesti?!” hüüatas Adolf. “Ja kaua see umbkaudu aega võtab?

“Kohe, kui kõik kannatused on läbitud ja loomatööstus on lõppenud. Peale seda saate vabaks, sest pole ühtegi looma, kelle kehasse sündida. Loogiline ju,” sõnas Mortimer, kellele Adolfi küsimus rumalana näis.

“Ja aastates teeb see...?”

“Mitte rohkem kui 60 triljonit,” vastas Mortimer ja nähes Adolfi pettunud nägu lisas õlgu kehitades: “Vabalt võib vähem minna.” Seda öelnud, läitis ta uue filtrita sigareti ning pöördus minekule.

“Mingil hetkel võite hakata empaatiat ka kogema. Palju edu sellega,” parastas Prussakas ja läinud nad olidki.

“Kes järgmisena?” küsis Mortimer pilku tagasi pööramata, kus sinistes tunkedes hiiglased parajasti uusi süüdimõistetuid veoauto peale loopisid. Muruväljak oli kadunud ja asemele kerkinud muda ja väljaheidete hunnikud ühes hulluksajava pininaga taevalaotuses võtsid oma kohad sisse.

“Üks kanakasvataja Norfolkist,” tähendas Prussakas.

“H-420?”

“H-420,” vastas Prussakas ja naeratas võidurõõmsalt.

Janiš Laende

Pilt: Anton Konovalov, Unsplash