Ülekalastamine

Maailmamere seisukord on tohutu ülekalastamise tõttu järjest halvenenud. Juba kümme aastat tagasi hoiatasid teadlased, et kui selline ülepüük jätkub, saavad söögiks tarvitatavate kalade varud aastaks 2050 otsa. Kümne aasta jooksul pole kalapüük aga vähenenud, vastupidi. Kuna kala on nn tervisliku toiduvalikuna üha rohkem au sees, on ka püüginumbrid järjest suurenenud.

Massilise kalapüügiga seotud keskkonnaprobleemidest saab aimu Oxfordi Ülikooli kirjastuse välja antud raamatust „Eating Earth“. Raamatu autor Lisa Kemmerer märgib, et ainus võimalus ökoloogilise krahhi peatamiseks on inimkonnal loobuda lisaks maismaaloomadele ka veeloomade söömisest. Maismaaloomade toiduks kasvatamine aitab samuti kaasa ookeanide hävimisele, sest ligi kolmandik kinnipüütud merekalu läheb odava loomasööda tootmiseks. Seda söödetakse sigadele, kanadele ja isegi lehmadele, kes looduses ise iial kalu ei sööks.

Ülepüügi tõttu on sajad kalaliigid väljasuremisohus. Lahendusena ei ole me aga kalapüüki vähendanud, vaid hakanud tapma ja toiduks tarbima kalu, keda varasemalt toidukõlbulikuks ei peetud.

Ülakalastamine on toonud kaasa olukorra, kus teatud piirkondades ei ole kaladest toituvatel loomadel (näiteks hüljestel ja merilõvidel) enam piisavalt süüa. See tähendab, et need loomad on omakorda sattunud ohustatud liikide hulka.

Hiiglaslikesse kalavõrkudesse ei jää kinni pelgalt kalad, nn kaaspüügi tulemusena hukkub kalapüüdmise tagajärjel ka igal aastal kümneid tuhandeid delfiine, kilpkonnasid, hülgeid, merilõvisid, vaalu ja merelinde. Kõige hullem on seejuures krevettide püük, kus 10 g krevettide kohta hukub 140 g kalu või teisi veeloomi.

Ülepüügi lahenduseks pole ka kalakasvandused, sest seal kasvatatakse enamasti lihasööjaid kalu, kellele püütakse toiduks väiksemaid kalu ikkagi meredest. Kitsastes kalakasvandustes levivad haigused ja parasiidid, mis tähendab, et sellega toimetulekuks söödetakse kaladele sisse antibiootikume ja kemikaale. Need omakorda hakkavad aga reostama põhjavett ja lähedal asuvaid veekogusid.

Keskkonnareostus

Teatud tüüpi võrgud reostavad veekogude põhjasid, tõmmates endaga kaasa kõike, mis veepõhjas leidub, hävitades lisaks veeloomadele ka ökosüsteemi toimimiseks vajalikke taimi. Kemmerer võrdleb nende tekitatud keskkonnakahju vihmametsi hävitavate buldooseritega maismaal.

Läänemaailmas käib praegu võitlus joogikõrte vastu ning liigutakse nende keelustamise suunas. Üheks põhjuseks on asjaolu, et kasutatud joogikõrred jõuavad tihti merre, aidates kaasa sealsete prügisaarte tekkele.

Tuntuim ja suurim prügisaar asub Vaikses ookeanis. Kuid võib tulla üllatusena, et joogikõrred, plastikpudelid, kilekotid, ühekordsed nõud jms moodustavad vaid väikese osa ookeanide plastikprügist.

Suurimateks reostajateks on hoopis kalavõrgud ja muud kalastustarbed, mis lähevad kalastamise käigus tihti kaduma, jäädes meresid reostama ning vee-elanikke lõksu püüdma.

Ajakirjas Scientific Reports avaldatud uurimuse kohaselt moodustavad meredesse hõljuma jäänud kalavõrgud 46% ookeaniprügist. Sellele lisanduvad kalastamiseks kasutatavad köied, kastid, lõksud jne. Seega, kalu tarbides aitame endiselt kaasa veekogude massilisele reostamisele, isegi sel juhul, kui muus osas plastiku tarbimist väldime.

Läänemeri

Tavaliselt arvatakse, et mujal maailmas on olukord halb, aga meil siin Eestis pole keskkonnaprobleemid nii massiliseks veel kasvanud. Kahjuks on see tõest kaugel.

Läänemere olukord on iga aastaga üha halvenenud. Eutrofeerumine, ülepüük ja ohtlikud ained on tekitanud olukorra, mida hiljutises Soome uuringus nimetati pretsedenditult rängaks.

Läänemeres asuv surnud tsoon (hapnikuvaene ala, kus organismidel pole võimalik elada) on üks maailma suurimaid. Selle põhjuseks on eelkõige inimtegevus, sh väetiste, solgi, ohtlike ainete ja prügi jõudmine merre. Nii väetised kui ka solk on aga seotud massilise loomakasvatusega ja lihatarbimisega Läänemere piirkonnas.

70% teraviljast läheb loomasöödaks. Põllutaimede kasvatamiseks kasutatud väetis jõuab aga muuhulgas ka Läänemerre. Sama lugu on suurfarmides tekkinud loomade väljaheidetega. Suur liha- ja muu loomse tarbimine hoiab nõudlust üleval ning viib meid keskkonnakatastroofile üha lähemale.

Meie tervis

Kala söömine aitab kaasa negatiivsete tervisemõjude tekkimisele. Saastunud veekogudest püütud kalu tarbides sööme endale sisse näiteks raskmetalle ja plastikut.

Ajakirjas Scientific Reports ilmunud uuringu kohaselt võivad kala tarbivad inimesed aastas sisse süüa kuni 246 mikroplastiku osakest. Muret tekitavad ka dioksiinide ja raskmetallide jäägid kalades.

Tervisliku toitumise eestkõneleja dr Michael Greger on toonud võrdluse, et pool tuunikalakonservi sisaldab sama palju elavhõbedat kui 100 vaktsiini. Ometi muretsevad paljud lapsevanemad juba ühe vaktsiini elavhõbeda sisalduse pärast, aga samas ei karda oma lastele toiduks kala pakkuda.

Nii keskkonna kui ka meie enda tervisele mõeldes on veganlus parim lahendus. Ning ei tasu alahinnata veganluse suurimat panust ehk teiste tundevõimeliste elude väärtustamist.

Autor: Ireene Viktor
Artikkel ilmus  2018. aastal ajakirja Vegan Taimetoidumessi erinumbris.