Enamik inimesi, kes võtavad endale koju eksoodi, teevad seda kindlasti armastusest loomade vastu. Mis on aga sellise armastuse taga ning kas see arvestab ka looma heaoluga või lähtub pigem isekast soovist meelt lahutada? Kas on eetiline pidada looma peamiselt enda meele lahutamiseks, seejuures arvestamata looma vajaduste ja kõige muuga, mis loomapidamisega kaasneb?

Kui meile teada-tuntud lemmikute pidamine on tehtud võimalikult lihtsaks – teaduslik info ja abi on käeulatuses ning mured lahendatavad, siis kahjuks eksootiliste loomade puhul see nii ei ole. Ühest ja õiget informatsiooni on keeruline tuvastada, eksootilisi liike tundvaid spetsialiste ja loomaarste on vaid käputäis (Eestis alla kümne veterinaari), loomakaitse organisatsioonid ei ole võimelised paljusid liike majutama ja neile uute kodude leidmine on keeruline. Rääkimata sellest, et kõiki liike ei olegi võimalik kodus sedasi pidada, et oleks tagatud looma heaolu.

Ometi leitakse argumente, miks peaks saama eksootilisi loomi pidada ja miks see on justkui eetiline. Üheks põhjenduseks tuuakse asjaolu, et loomad on sündinud vangistuses ning on seega piiratud keskkonna ja inimestega harjunud ehk kodustatud. Agaramad toovad argumendiks liigikaitse, väites, et kodus pidamine ja paljundamine tagab liigi säilimise. Leitakse ka, et kuni loomale on tagatud liigiomased tingimused, ei ole eksootilise lemmiku pidamine probleem. Kahjuks on kõik need väited tõest kaugel.

Kodustamine on selektiivne aretusprotsess, mis kestab tuhandeid aastaid – eksootidega me sealmaal ei ole. Enamik loodusest pärit loomi ei tunne end inimese juures kunagi mugavalt. Näiteks kogevad inimese läheduses elavad hundid, ilvesed ja rebased oluliselt enam stressi kui nende vabalt elavad liigikaaslased. Kaasasündinud inimhirmuga loomaliikide puhul ei aita ka taltsutamine või inimesega harjumine juurdunud instinktist üle saada. [1]

Hirmutavad numbrid

Uuringud on näidanud, et piirkondades, kus toimub metsloomadega kauplemine, vähenevad loomapopulatsioonid keskmiselt 62%. Loodusesse vabaks lastes või vangistusest põgenedes võivad eksootilised liigid ohustada bioloogilist mitmekesisust. Samuti võivad nad sisse tuua haiguseid. Tagajärgedega tegelemine on keeruline ja kulukas, ainuüksi Euroopa Liidul kulub sellele aastas miljardeid. [2]

Eksootilisi loomi on keeruline pidada, kuna tegu on metsloomadega, kes vajavad vangistuses loodusliku keskkonnaga samaväärseid pidamistingimusi. Kuna eksootilised loomad suudavad oma terviseprobleeme varjata paremini kui koerad-kassid, jõuavad nad tihti kliinikusse väga halvas seisus. [2] Hinnanguliselt sureb üle 80% kodus peetavatest eksootilistest loomadest esimese aasta jooksul stressi või valede pidamistingimuste tõttu. [3]

Eksoodid võivad olla ohuks nii inimesele kui kohalikele põlisliikidele ja koduloomadele. Lisaks füüsilisele ohule, levitavad eksoodid mitmesuguseid haigusi. Ligi 75% inimesele ohtlikest haigustest on zoonootilised ja nende levikut soodustab eksootiliste loomade oskamatu pidamine ning loomade sobimatus eluks vangistuses. [4] Näiteks isegi näiliselt terved ja puhtad kilpkonnad, reptiilid ja kahepaiksed võivad levitada salmonelloosi, mis kandub edasi looma kehalt või elupaigast. Haigestumiseks piisab teinekord vaid looma või tema eluaseme puudutamisest. [5] 2021. aasta veebruaris teatas USA Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskus salmonelloosi puhangust, mis sai alguse väikesest kilpkonnast. Kokku nakatus 23 inimest, kellest üks suri. Eriti ohtlik on salmonelloos imikutele, väikelastele, eakatele ja nõrgema immuunsusega inimestele.

Eestis probleemid tõusuteel

Kahjulikust mõjust ei ole pääsenud ka Eesti. Tõsi, olukord ei ole veel nii drastiline kui mujal, ent karusloomafarmidest on ka meie loodusesse pääsenud uued liigid, nagu kährikkoerad ja Ameerika naarits. Viimane on seadnud ohtu kohaliku naaritsa säilimise. Kährikud aga ohustavad maas pesitsevate lindude asurkondasid, soodustavad metsamarutaudi, rebaste kärntõve jm haiguste levikut. [6]

Eesti Loomakaitse Seltsi statistika näitab, et eksootiliste loomadega seotud probleemid on tõusuteel. Kui 10 aastat tagasi olid eksootiliste lemmikutega seotud juhtumid pigem haruldased, siis viimastel aastatel on laekunud ELS-i infoliinile ligi 100 teadet aastas. Varjupaikade MTÜ hoole alla jõuab aastas keskmiselt 45 lemmiklooma, kes ei ole kass ega koer. Abivajajatest pääseb koju tagasi vaid alla 10%. [7] Mitmed loomapidajad on ELS-ile tunnistanud, et kui nad oleks teadnud, mida eksootiku pidamine tähendab, ei oleks nad looma soetanud.

Eksootiliste loomade kaubandus on laiahaardeline probleem, mis ühel või teisel viisil puudutab meid kõiki. Võttes arvesse sellega kaasnevaid ohte ning juba tekkinud probleemide lahendamiseks vajalikke kulutusi, on antud teema pälvinud häbematult vähe tähelepanu. Lisaks laiemale kajastusele, on viimane aeg nõuda poliitikutelt sekkumist, et ennetada veelgi tõsisemate probleemide tekkimist.

Allikad:

1 Kiiroja, L. “Loomade heaolu” (2018)
2 Eurogroup for Animals “Review of investigations on wild animal pet markets” (2023)
3 ENDCAP „Wild Pets in the European Union“ (2012)
4 Baker, S.E., Cain, R., van Kesteren, F., Zommers, Z.A., D’Cruze, N., Macdonald D.W. „Rough trade: animal welfare in the global wildlife trade“ (2013)
5 U.S Food and Drug Administration “Pet Turtles: Cute But Commonly Contaminated with Salmonella” (2021)
6 Keskkonnaministeerium “Invasiivsed võõrliigid Eestis” (2005)
7 Landsmann, H. “Lemmikloomade pidamise täiendava reguleerimise vajalikkus Eestis: Õppimine teiste riikide kogemusest” (2023)

Autor: Geit Karurahu

Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2023. aasta kevadnumbris.