„Olen üks neist, kes on nii Eestis kui mujal Euroopas käinud pildistamas ja filmimas karusloomafarmides, sigalates, lehmalautades, kanalates. Laborites mitte. Olen seda teinud pidevalt kaheksa aasta jooksul ja osa mu salvestistest on ka avalikustatud. Enne olin näinud internetis teiste maade videomaterjale ning alati leidus neid, kes väitsid, et see kõik toimub kuskil kaugel – Eestis loomad nii halvasti ei ela. Tahtsin tõestada, et vahet ei ole, kus nad elavad. Tundsin, et kui filmitud on inimeste lähedal, võib see muuta nende mõtlemist. Kogu vajaliku teabe olen selleks leidnud veebist, õpetanud pole mind keegi.

See on teema, millest ei saa oma lähedastele rääkida, ning vaid üksikud neist teavad, millega ma tegelen. Olen mõelnud ka sellele, et võiksin tulla oma näoga avalikkuse ette, öelda: jah, mina olen nende materjalide autor. Aga tunnen, et selleks on veel vara. Ehk otsustan kunagi avalikustada, millega tegelen, kuid praegu muudaks liigne tähelepanu dokumenteerimisega jätkamise keeruliseks. Ma ei ela roosamannas, ei usu, et maailm muutub ideaalseks, aga tahaksin, et rohkem inimesi teaks, mis loomade elus toimub. Usun, et inimestes on empaatia olemas, seda on vaja lihtsalt motiveerida. Juba praegu on üldine suhtumine muutunud loomi austavamaks,” kirjutab anonüümne raamatus „Loomade poolt”.

Miks sa just nüüd oma nimega välja tulid?

Tahtsin meeles pidada neid inimesi, kes on oma aega ja teadmisi salaja filmimisele pühendanud ja kellel ei ole võimalust sellest avalikult rääkida. See võib nende elu mõjutada, mõnel töökohal vaataks tööandja viltu jne.

Neid on kokku kümmekond, täiesti tavalised inimesed, ei ole ilmtingimata loomaõigusaktivistid, võime nendega kokku puutuda ega oska arvatagi, millega nad tegelenud on. Neid motiveeris see, et farmid oli tarvis ära keelustada ja selleks oli vaja videomaterjale. Nad ei ole igapäevaelus strateegid või filmijad. Aga eks nad on õppinud ja katsetanud. Näiteks minu motivatsioon autojuhilube teha tekkis just seoses farmides filmimas käimisega.

Tahan neile aitäh öelda, sest nende osa karusloomakasvanduste keelustamise protsessis on olnud väga suur ja nad väärivad rohkem tunnustamist. „Pealtnägija“ saatest jäigi see minu jaoks kõige olulisem asi välja. Vanameelsetele karusloomakasvatajatele ütlesin seal küll, et maailm muutubki aja jooksul eetilisemaks, alati saab uusi tegevusi välja mõelda. Kui vähegi võimalik, siis lõppevad ebaeetilised tegevused nagu orjapidamine.

Mida sa tundsid?

Ajapikku tekib endale justkui kaitse, mitte päris apaatsus, aga psühholoogiliselt ei häiri enam nii palju. Kasvatad kaitsekihi, aga tegelikult see võib täiesti ootamatul hetkel murduda. Üldjuhul siiski püsib – ilma on seda tööd väga raske teha. Ma ei teagi, kas olen päris läbipõlemist tundnud või näinud, aga sellest räägitakse kindlasti liiga vähe, seda kuuleb hiljem ja eemalt, aga peaksime rohkem omavahel rääkima.

„Filmimise ajal olen näinud, kui segaduses paljud loomad on. Nad tahaksid liikuda, aga ei saa. Segaduse juures on kurbus ja valu. Kui loomad on noored, siis on ka rõõmu, aga vanemates enam mitte – noored ei ole aru saanud, mis neid ees ootab. Nad mängivad ja kepslevad, kuid hiljem justkui jõuab reaalsus kohale.”

Filmimiste ajal elasime üle igasuguseid olukordi. Küll oleme kottpimedas eksinud ja porri kukkunud. Inimesi ja koeri me ei kartnud, sest neid on võimalik ära rääkida või ära meelitada. Kõige hirmsam oli, kui kuulsime metsas urisemist ja saime aru, et metssead on meid sisse piiranud. Tol korral me farmi ei jõudnudki, sest pidime sigade eest ära jooksma.

Mõnedki asjad olid meie jaoks naljakad, aga ei tea, kas nad hiljem inimestele rääkides enam on. Naljakaid hetki lihtsalt peab olema, muidu ei saa pingeliste olukordadega hakkama. Mäletan koomilist olukorda, kui me ei jõudnud üht aktivisti hoiatada, et keegi töötajatest on farmis. Meil olid tollal väga odavad walkie-talkie’d ja ühendus kadus ära. Nii nägimegi, kuidas vastamisi seisid loomatalitaja ja aktivist, kellel olid sel hetkel rastapatsid maski silmaaukudest väljas. Talitaja ei saanud üldse aru, mis see selline on. Mõlemad ehmusid väga ja jooksid kiiresti minema, üks ühele ja teine teisele poole.

„Muidugi ma kardan, aga mitte pimedat ega külma ega väsimust, vaid seda, mis võib juhtuda. Igasugu võimalikud stsenaariumid keerlevad peas, kui ma seal pimedas seisan. Kuid ega mul hullem ikka ei ole kui loomadel. Ma saan eest ära joosta, ennast välja rääkida, koju tagasi minna. Loomad ei saa. Ja ma ei saa neid kuidagi rohkem aidata kui oma kaameraga, mille kaudu näitan nende olukorda teistele inimestele. Loomade silmadesse vaadata on kõige koledam, seal pole mingisugust lootust. Seda tunnet kardan ma kõige rohkem.”

Kas ka praegu on teemasid ja kohti, mida peaks filmima?

Kindlasti on. Videote tegemise mõte on ju see, et loomakasvatus oleks rohkem avatud. Peaksime rohkem nägema, mis toimub sigalates ja kanalates ja tapamajades ja laborites. Aga praegu ei tegeleta sellega muuhulgas ka seepärast, et on sea- ja linnugripid ja muud viirused. Kui midagi juhtuks, oleksime justkui meie süüdi. See, et pandeemiate levik on nagunii paljuski intensiivpõllumajandusega seotud, on veel omaette teema.

Mikk, mida sa jõuluõhtul sööd?

Jõuluajal on kõige olulisem see, et ma ise ei peaks süüa tegema, kuna tegelen sellega niikuinii kogu aeg. Nii et ma söön ilmselt lihtsalt kartuliputru ja seenekastet, mis on parim toit.

Miku juttu ja tervet raamatut saab lugeda siit.

„Pealtnägija“ saadet saab järele vaadata siit.