See oli umbes 2010, kui õppisin Tallinna Ülikoolis kultuuriteaduseid, filosoofia mooduleid ja igasuguseid erinevaid asju…

(Ei mingit soojendust, kohe otsejoones peale. Janil on lugu ja ma ei kavatse sellel ees seista.)

...ja teiste seas toimusid seal kaks Hasso Krulli loengut: “Loom on inimesele inimene” ja “Inimene on inimesele loom”. Ja ma jäin mõtlema, et nad on ju ka samamoodi elusolendid. Neil on sama õigus elule kui meil, inimestel. Et kust me võtame selle õiguse olla kuidagimoodi üle, teisi kasutada, ära süüa ja nende elu lõpetada? Seejärel oli mul vaja kirjutada üks essee, teemal, “subjectivity in language”. Ma tõlkisin selle eesti keelde ja tekkis küsimus, et kas see on keele subjektiivsus või subjektiivsus keeles. Sealt ma sain aru, kuidas mina vorm meie keeles tugevalt mõjutab meie maailmapilti – see kõik käib läbi enda nägemuse. Mikroneesias väidetavalt on kuskil üks keel, mille süntaks on, et mitte poiss jookseb, vaid jooks poisib. Inglise keeles siis the boy is running versus the run is boying. Sealt kuidagi need ideed omavahel lõimusid ja ma hakkasingi veganiks.

Selle pealt?

Jah, selle pealt, et loomade ärakasutamine tundub vale minu jaoks ja siis ma otsustasin hakata veganiks. Ma ei teadnud mitte midagi veganlusest, ma ei teadnud mitte ühtegi teist veganit.

Sa ei nimetanud seda ka veganluseks siis...?

Mingi hetk hakkasin nimetama.

Kas Hasso Krull rääkis sellest kuidagigi vegan võtmes?

Ei, aga mul mõte käis tollal nii palju igal pool, et ma jõudsin oma peas mõtiskleda nendele asjadele niimoodi.

See on absoluutselt hämmastav, et seda teed pidi saab jõuda veganluseni.

Farmi koledustest... nendest ma sain alles aastaid hiljem teada. Minu jaoks oli see puhtalt mõtlemise pealt tulnud asi.

Kuidas sa seda teistele seletasid? Praegu on lihtne – mine vaata Dominionit... vot sellepärast.

Samamoodi seletasingi, et meil ei ole suuremat õigust siin elada ja teistel loomadel on samasugune õigus elule kui meil. Ja kui meil on olemas alternatiivid, et me ei pea loomi tapma ja sööma, siis ma otsustan, et mina seda ei tee. See oli üpriski vastukajaline. Peres ja igal pool mujal ka. Tollal ei teadnud inimesed sellest veel eriti midagi, ma ise ka ei teadnud. Polnud nii palju materjale, mis meil tänapäeval kõik olemas on.

Ma siis olin niimoodi paar aastat, kuni sattusin õnnetuse tagajärjel haiglasse. Haiglas muidugi polnud mingit varianti vegan olla, niisiis taastumiseks, ja ka ühiskonna survel, ma murdusin ning hakkasin uuesti sööma loomseid asju. Ja siin ongi oluline punkt, mis viib meid tugigruppideni ja tugisüsteemini, et üksinda on jube keeruline kõigele vastu olla, aga kui teiste poolt on toetus, siis on juba oluliselt lihtsam – sa saad vähemalt rääkida inimestega, kes sind mõistavad. Siis jõudsin ma vahepeal ühe aasta veel taimetoitlane olla ja nüüd olen seitse-kaheksa aastat täiesti vegan olnud taas.

(Mulle meeldib, kui inimesed tunnistavad, et nad murduvad. Enamus veganitest on mingil hetkel korraks murdunud ja see ei ole häbiasi. Nad ei ole seetõttu vähem veganid. Ma ütleks, et nad on rohkem inimesed. Kõikidel on erinev teekond ja erinevad kogemused, ühele tuleb veganlus lihtsalt, teisele raskelt ja see on okei.)

Veganiks hakata võib päris hirmus olla. Kui pole tugiruppi ka, siis see on ikkagi suurem vastandumine ühiskonnale ja selle normidele ja see nõuab päris palju pingutust. Inimesed küsivad küsimusi ja võivad olla pahased selle valiku peale. Samas, kui ma nüüd hiljem olen mõelnud selle peale, siis need inimesed oleksid leidnud koha vaidlemiseks nii ehk naa. See on lihtsalt selline inimese tüpaaž, kes tahab vastanduda ja torkida. Kui see poleks olnud veganlus, siis oleks nendega mingi teistsugune hõõrdumiskoht olnud.

(Soovitan selle Jani mõtte endale tagataskusse panna. Kõik, kes te sotsiaalmeedias või ka üldse elus puutute kokku ebameeldivate antiveganitega... enamusel neist pole veganluse vastu mitte midagi, nad isegi ei süvene sellesse.)

Eneseidentiteet läbi veganluse on alul kindlasti väga oluline. Sa tahad oma pidepunkti luua, lipu püsti panna ning ennast kehtestada – see enesemääratlus käib läbi vastandumise. Me vastandume sellele, mida ühiskonnas peetakse tavaliseks. Ja miks teised inimesed vaatavad sellele imelikult...? Eitus on loogika esimene tehe – kuna elus on nii palju erinevaid komponente, siis me peamegi välistama iga päev sadu ja tuhandeid asju, mis ei ole osa meist. Kui me ütleme jah kõigele, kuigi ma tean, et sellised ideoloogiad on tänapäeval väga populaarsed, siis tegelikult võid sa sellesse kõigesse ära kaduda. Millegipärast jäädakse aga eitusesse toppama – on küll välistatud, et see pole osa minust, mis aga ei tähenda, et see ei võiks olla osa teistest.

Ma arvan, et meie ühiskonnas on paljudel inimestel nõrk eneseidentiteet. Traditsioonid, toit ja kultuuriline ühtsus on nii olulised faktorid ja nad tunnevad, et peavad asuma kaitsele, mistõttu nad ei näe, et on olemas ka teisi võimalusi. Millegipärast arvatakse ekslikult, et veganid tulevad kurjalt nõudma ja sunnivad teisi ka olema. Siiski on paljud öelnud mulle, et nad mõistavad küll, aga nad on ise lihtsalt liiga nõrgad, et seda muutust teha. Tänapäeval ongi ju veganluse ideoloogia juba päris hästi mõistetav, ei pea väga intelligentne selleks olema, et aru saada, mida see tegelikult tähendab. Kõik materjalid on olemas, Eesti Vegan Selts ja Loomus on aastaid selle nimel tööd teinud ja vaeva näinud.

...

Loe edasi ajakirja Vegan sügisnumbrist #40.

Tekst: Janiš Laende
Foto: Gert Tali