Tekst: Janiš Laende
Fotod: Noir Art Studio

Millal ja mis asjus sa veganiks hakkasid?

K: Nagu paljudel, oli ka minul see pikem protsess. Ametlikult ma pean seda 2021. aasta alguseks. Enne seda ma teadsin, et veganlus on mingi dieet ja ma ei olnud mingi dieedipidaja. Mulle lihtsalt meeldis tervislik eluviis. Lapsepõlves ei olnud meil kapis kokakooolasid, mahlu, jogurteid, pirukaid, maiustusi ja need ei tulnud mulle ka täiskasvanuikka kaasa. Nii et ma olen pigem alati sellist puhtamat ja vähem töödeldud toitu eelistanud. Aga siis mingil hetkel ma tundsin, et need piimatooted, mis mul menüüs olid, tekitasid mu kehas liigset raskustunnet, mul olid seedehäired, ma tundsin, end paistes ja mul olid vistrikud, mida mul ei olnud isegi teismeliseeas. Ma proovisin Alpro piimasid ja laktoosivabu tooteid ja tundsin, et mul hakkas parem.

Kuskil 2020 talve alguses leidsin Netflixist filmid “The Game Changers” ja “What the Health”. Vaatasin need järjest ära ja siis ma istusin seal, naelutatud telekasse ja mõtlesin, kas see on tõesti see, millesse ma reaalselt panustan. Olin arvanud, et ma olen ikka teadlikum toituja. Võtsin vastu väljakutse Veganuary ja see kestab tänaseni. Algus oli väga ebatervislik – iga päev nihverdasin endale Aleksandri kooki ja kartulikrõpse sisse – ma ei osanud veganina toituda. Siis hakkasingi õppima tervislikku toitumist.

K: Ma töötasin ööklubis baaridaamina ja pidutsesin palju. Ma olin ümbritsetud inimestest, kes elasid ka ise ebatervislikku eluviisi. Ja kui sellisest seltskonnast on keegi muutmas seda, siis sellele ei vaadatud hästi. Ma vahetasin oma juuksevärvi nagu sokke, ma ei söönud enam liha – mul pidi raudselt midagi viga olema. Ja kui veidralt see praegu kõlab, aga kui inimene hakkab tervislikku eluviisi pidama, siis seda peetakse imelikuks. Mu perekond ei öelnud selle kohta midagi, sest nad on alati teadnud, et ma olen teadlikum nendes asjades.

Otsus veganiks hakata selekteerib välja teatud inimesed meie elust. Miskipärast tunnevad nad end häiritult.

K: Toitumine on väga isiklik teema. See, mis valikuid keegi teeb, millised võimalused või teadmised kellelgi on – see on isiklik. Inimestel on toiduga väga suur emotsionaalne side ja ma saan aru, kui kedagi võib see solvata. Aga see ei ole minu probleem. Siis ta peaks vaatama enda sisse, miks teda häirib, et ma olen otsustanud valida kikerherned kana asemel.

Räägime lastest. Mitu tükki on?

K: Üks on 1,5 aastane ja teine sünnib aasta lõpu poole.

K: Mul ei olnud kordagi isegi mõtet selles osas, mis ma oma lapsele toiduks pakun, kui ta ükskord hakkab sööma muud toitu peale rinnapiima. See ei olnud mingi küsimus – otseloomulikult ma tahan oma lastele parimat tervist ja tahan, et nad kasvaksid ülesse keskkonnas, mis on julmusevaba. Ma näen oma lapse pealt, kui palju on tema tervis parem sellepärast, et ma ei paku talle toite, mis tekitavad ta kehas põletikke. Näiteks on kõik ta hambad tulnud valuta. Kahjuks ei ole see laste valik. Iga lapsevanem teeb oma valiku selle põhjal, mida ta teab. Meid on kasvatatud ühtemoodi ja suhteliselt sarnase toidu peal. Meie nõukaaja pärand on see, milline meie toidulaud on. Aga meil on võimalus seda muuta. Nii palju informatsiooni ringleb, nii palju teadmisi igast nurgast – raamatud, podcastid – kõik, et me saaks oma lastele pakkuda parema tervise.

K: Täiesti teadlikult tegin otsuse, et ma ütlen seda neile, sest see on nii minu kui lapse huvides. Siis nad saavad võtta arvesse minu lapse toitumist kui selleks on vajadus. Lisaks annan märku, et veganlapsed on siin. Ma sooviksin väga, et ka teised veganvanemad julgeksid öelda oma arstidele seda; et nad ei muretseks pahameele pärast, mis sealt tuleb, sest kui arstid ei ole teadlikud tervislikust vegantoitumisest, siis meil on alati võimalus neid veidi harida. Ma laadisin ennast võimalikult paljude teadmistega juhuks, kui nad peaksid esitama toitumisalaseid küsimusi ja ma palusin, et kui oleks võimalik, siis võib mulle rohkem teste teha, et jälgida, kas kõik on okei. Esimese rasedusega seda ka tehti. Nüüd teise rasedusega enam ei tehta, sest esimene rasedus kulges probleemideta. Ja kui arst ei ole nõus aitama või siis on kategooriliselt selle vastu, et teha mingisuguseid abistavaid analüüse, siis see on põhjus vahetada perearsti.

K: See on sama nagu laps tuleb ema õpetama, kuidas lapsi kasvatada. See ei peaks nii olema. Aga see on levinud teadmine, et arstidele õpetatakse vähe toitumise kohta. Kui mu esimene laps sai nii vanaks, et ta hakkas saama lisatoitu, siis perearst kohe küsis, kust ta rauda saab. Ma ütlesin talle ja ta vastas, et temal puuduvad teadmised sellise toitumise kohta ja tema mind kahjuks aidata ei saa. Selles mõttes väga aus ja hea, et ta ei hakanud halvustama ega maha tegema. Ta kursusekaaslane oli Marta Velgan (Eesti üks tuntumaid veganperearste - toim.) ning järgmiseks korraks, kui ma ta juurde läksin, oli ta juba Martaga ühendust võtnud ja tal oli mulle igasuguseid soovitusi.

Kas sa puutusid kokku ka selle suhtumisega, et endaga tee mis tahad, aga last veganiks sundida ei tohi?

K: Selleks ajaks olin juba poolteist aastat vegan olnud ja mitte keegi mu perekonnast ega lähedastest ei kahelnud, kas ma ikka saan sellega hakkama. Nad on olnud toetavad ja ma olen väga tänulik neile selle eest.

Loe, kust saab ajakirja Vegan: https://ajakirivegan.ee/muugikohad