Sellised küsimused tavaliselt tegelikult vastust ei oota. Küll aga mõtlesin sellega seoses, mis on minu vastus asjalikumatele küsimustele. Kuidas põhjendada tätoveeringuid näiteks seistes poes, mis on vegan ja eesmärgiga toota võimalikult vähe prügi?

Et ma hiljuti, oma päris 100% veganluse ajal uue tattoo ette võtsin, leidsin, et on aeg ka sel teemal rohkem teadmisi koguda. Seega leiad järgnevalt teavet tätoveerimisega seotud murede ning selle kohta, kuidas saada läbinisti veganistlik ja võimaluste piires keskkonnasõbralik kehakaunistus.

Teadmised on ju kõige parem vastus ka kriitikutele − kas siis neile, kes tahavad lihtsalt su valikuid kritiseerida, või neile, kes võivad ette heita, et see veganlill naha all pole päris õige valik, või kahelda, kas sul ikka on õigus rääkida keskkonna hoidmisest, kui tätoveerimine nõnda palju prügi tekitab.

Ettevalmistused

Kui oled oma otsuse langetanud, kunstniku valinud, aja kokku leppinud ja varakult ka oma tattoo vegan-aspekti läbi arutanud, siis algab üks palju materjale ning töövahendeid hõlmav ettevõtmine. Veel enne kui stuudiosse jõuad, on vaja ühekordselt kasutatavad asjad välja pakkida, töökoht ning kõik vajalikud tarvikud puhastada ja desinfitseerida. Seda kõike eelkõige turvalisuse jaoks, vältimaks nakkushaigusi ja põletikke. Enamik nendest vahenditest on ka meditsiiniasutustes kasutatav kange keemia, kuhu pole erilist mõtet midagi loomset sisse panna, ning kindlasti ei tasu ökot nõudma minna.

Et tööpinda kaitsta värvipritsmete ja vere eest, kaetakse see tavaliselt pakkekile või spetsiaalsete kiletuubidega. Kuidagi ei saa ka üle ega ümber ühekaupa pakendatud nõeltest ja muudest tarvikutest, mis peavad olema puhtad. Kuna nende eesmärk on kaitsta su ümbrust ning neid jäätmeid käideldakse vastavalt rangetele nõuetele, on ka see koht, kus kileprügist ei pääse.

Ehk siis ettevalmistuste osas ei ole ka parima tahtmise juures eriti midagi kaasa rääkida. See, kas sind häirib, mis koostisosad on seebis, millega tätoveerija käsi peseb, on juba omaette teema ja muidugi võid ka sellest temaga rääkida − sõbralikult, onju.

Tätoveerimine

Tätoveerimiseks on esmalt vaja raseerida kehal vastav koht. Prügi vältimise seisukohalt on ühekordsed raseerijad üpris hirmsad, lisaks võivad nende geeliribad sisaldada loomset glütseriini. Isegi kui need on ilma geeliribata, katsetab enamik raseerijate tootjaid loomadel. Siin oleme aga lõpuks jõudnud kohani, kus saad oma osa anda. Raseeri tattoo koht kodus vahetult enne stuudiosse minekut või võta oma puhas raseerija kaasa.

Nüüd aga koperdame ka esimese tõsisema lõksu otsa. Nimelt, kui su soovitud disain ei ole just vabakäejoonistus või käsitsi tehtud stencil’iga nahale kantud, on pilt ilmselt prinditud spetsiaalsele transfeerpaberile. Sa ei leia probleemi? Ma ka ei oleks osanud otsida, aga võta näpust, ülekandepaber sisaldab lambavillast saadavat lanoliini. Kindlalt taimset ja vastavalt märgistatud paberit valmistab ReproFX Spirit. Kui su tätoveerija kasutab mõnda teist, siis peaks pakendit ja ettevõtet uurima. Arvesta ka sellega, et erinevatel paberitel võib olla kvaliteedierinevus, mis võib mõjutada ka tattoo disaini – täpsusta seda ka kindlasti oma tätoveerijaga.

Tänapäeval on enamik tinte juba vegansõbralikud. Siiski ei ole välistatud, et stabilisaatorina kasutatakse loomset glütseriini, mustas värvis leidub šellakit või söestatud luusid ja rohelises tigudest saadavat pigmenti. Kindla peale minek on teha selgeks, kas stuudios kasutatava firma tindid on vegan-märgistusega. Vegantindid on näiteks Eternal Ink, SkinCandy, Stable Color, StarBrite, Fusion Ink ja I Max.

Tindid pannakse plastiktopsikutesse, millele jätkusuutlikku alternatiivi võtta ei ole. Seega peab ka siin plastikprügiga vähemalt praegu veel leppima.

Klassikaliselt kasutatakse tätoveerimise juures vaseliini, mis on aga üks vägagi kole naftatoode. Paljud stuudiod on läinud üle looduslikumatele alternatiividele nagu kookosrasv või mitmest taimsest rasvast tehtud segud. Variantideks on veel näiteks LUSH Ultrabalm, INK-EEZE Green Glide Tattoo Ointment ja The Merry Hempsters Vegan Hemp Tattoo Balm.

Ühe pildi tegemiseks kulub tihtipeale päris mitu paari kummikindaid, mis võivad olla nii naturaalsest kui naftal baseeruvast lateksist või sünteetilisest nitriilist. Kuna neid aga käideldakse niikuinii eraldi, ei ole otseselt vahet ka, kas need on biolagunevad. Küll aga saab vähendada kinnaste tootmisel tekkinud ökoloogilist jalajälge, eelistades naturaalset lateksit naftale. Naturaalset lateksit saadakse kummisest vedelikust, mida toodavad ligi 40 puuliiki maailmas. Ilmselt tead ise ka, miks puud on mitmel tasandil ägedamad kui nafta.

Kuna tätoveerijad kasutavad peamiselt musta värvi kindaid, mis ei näita välja tinte ega verd, võib naturaalsete variantide leidmine osutuda keerulisemaks. Naturaalsest lateksist, meditsiinilise astme musta värvi puudrivabad tätoveerijatele mõeldud kindad on näiteks Microflex Black Dragon, Dynarex Black Arrow ja Adenna Black Phantom. Küsi oma tätoveerijalt, kas tal äkki on nende või mõne teise firma lateksist kindaid, või jõuate ehk kokkuleppele, et võtad õiges suuruses kinnastega paki ise kaasa. Ära unusta aga ka seda, et kui sul on ilmnenud kunagi allergiat lateksi vastu, tasuks eelistada lateksivabu, näiteks nitriilist kindaid.

Pikale venivate tattoo-sessioonide juures võib vaja minna valuvaigistavat spreid. Kuna need on tihtipeale vaid professionaalidele kättesaadavad, palu ses osas oma tätoveerijal veenduda, et tema poolt kasutatav on vegan.

Tätoveeritud kohta kaitstakse bakterite jm välismõjude eest kas kile sisse mässides või tänapäeval aina enam Suprasorbi spetsiaalsete haavaplaastritega. See sisaldab küll suuremas koguses erinevaid polü-ga algavaid nimetusi, ent midagi loomset ei paista sisaldavat.

Järelhooldus

See on sinu kätes. Peale seda, kui oled kile või haavaplaastri eemaldanud, saad selle vastavalt oma nõuetele käidelda. Seebi ja ka hoolduskreemi valimine on samuti sinu otsus. Kui sul ei ole endal head neutraalset seepi, millega tätoveeringut pesta, siis võib vegansõbraliku variandina soovitada Dr. Bronneri multifunktsionaalseid nii vedelaid kui tahkeid seepe, mis ka tulevikus kindlasti ära kuluvad.

Veidral kombel on üldtunnustatud järelhoolduseks soovitatud kreem Bepanthen, mis sisaldab lambavillast saadavat lanoliini ja mida üldiselt turundatakse mähkmelööbe raviks, ning ettevõtte andmeil ei ole tehtud mingeid uuringuid, mille põhjal see oleks soovitatav tattoo’de hoolduseks.

Keskkonnast huvitunutele ei meeldi ka ilmselt see, et Bepantheni toodab Bayer, mis on praegu jätkuvalt pikaleveninud Monsanto poolt äraostmise protsessis, mida on aeglustanud erinevad EL-i regulatsioonid.

Tänapäeval on aga saadaval mitmeid vegankreeme. Et need aga pole veel küllaldaselt levinud, võib õige leidmine olla keerulisem. Seepärast arvesta igal juhul, et kreem tuleks hankida juba enne tätoveerimist. Interneti andmeil on parimateks veganhoolduskreemideks After Inked, Hustle Butter, Lush’s Vegan Ultrabalm ja The Merry Hempsters Vegan Hemp Tattoo Balm.

Täiesti looduslikest variantidest soovitavad paljud tätoveerijad kasutada lihtsalt kookosrasva või muud naturaalsetel rasvadel baseeruvat segu, näiteks shea-võid.

Igasuguse järelhoolduse osas räägi aga kindlasti kõik läbi oma tätoveerijaga.

Veganstuudiod

Et tattoo-maailmas neid loomseid koostisosi nõnda palju võib leiduda, ei ole 100% veganistlikud tattoo-stuudiod enam miskit erilist. Kuni mõni selline Eestis endale koha leiab, läheb ilmselt veel aega. Seni on oluline teada, kui palju erinevaid aspekte tuleb läbi mõelda vegantätoveeringu puhul, ning olla valmis ka mõistma, et see toob tätoveerijale kaasa lisatööd ja harjumatuid töövahendeid. Tema tuleb sulle vastu, et saaksid parima lahenduse. Ole ka sina sõbralikult ja mõistvalt meelestatud!

Artikli kokkupanekul on räägitud Tartus Backbone’i ja Tallinnas Bad Pen Pali stuudio kunstnikega. Mõlemad kohad on juba varem ka veganluse seisukohast oma kasutatavad tooted üle vaadanud ega ehmu selle peale, kui nendelt vegan-tattoo’d soovid saada.

Enamik minu tätoveeringuid on ravitud mittevegan-kreemidega ja ilmselt on ka kuhugi naha alla sattunud veidi glütseriini ja söestatud luid. Mu ema ahastuseks ei ole ma oma tätoveerimistega veel lõpule jõudnud, kuigi tean, kui palju prügi nende tegemisega kaasneb. Usun aga, et kõik peab tasakaalus olema. Üritan oma negatiivset keskkonnamõju vähendada seal, kus saan, ja võimaluse ning turvalisuse piires.

*Ja loodan, et see fiktiivne 13-aastane tütar on küllalt hästi kasvatatud, et mitte hinnata inimesi nende välimuse ja elustiili järgi, ning küllalt teadlik, et teha endale ja keskkonnale mõistlikke valikuid.

Autor: Helen Puistaja. 

Artikkel on pärit ajakirja 2017. aasta talvenumbrist.