Janiš Laende, Anu Tensing

KARÕMAKI... lööb välk meie telgist kilomeetri kaugusel maasse ning kõva vihmavaling rabistab üle me peade. Hoiame veidi aega hinge kinni, vaatame, kuidas rasked piisad presenti üritavad läbistada ning mõtleme ikka ja jälle täpselt sama mõtet: kas 30 eurone telk Lääne-Euroopa paduvihmahoogudele ikka vastu peab? Veel üks sähvatus... üks... kaks... KARÕMAKI!!! 600 meetrit.

“Jessas,” ütles Anu ning ma nõustusin.

Juba 13ndat korda toimub väikeses Luksemburgi linnas – need on kõik väikesed, eks? – Esch-sur-Alzette’s Rahvusvaheline loomaõiguste konverents. Esch, nagu enamus teda hellitavalt kutsuvad, on pehmelt öeldes künklik Viljandi mastaabis linn, olles seejuures rahvaarvult riigi teine kommuun pealinna Luxembourg järel.

Esimest korda kutsub Anu mind endaga aasta tähtsaimale sündmusele kaasa ning ma vastan pikemalt mõtlemata jah. Me läheme lennukiga, sest ma jonnin ja trambin jalgu. Ma olen ainult korra elus lennanud ja sedagi Eesti-siseselt – see oli hirmus ja ma tahan veel. Anu rõõmuks luban, et järgmisel aastal tuleme mööda maanteed.

Konverents kestab neli päeva ning me otsustame raha kokkuhoiu, aga ka vahelduse mõttes telgi ja magamiskoti kasuks. September pole veel külm. Telkla asub konverentsipaigast 3,7 km kõrgusel mäe otsas, see on järsk asfalttee ning meil pole autot, buss sinna ei sõida ning meil on viie päeva varustus turjal. Kui me lõpuks kohale jõuame on mu särk nii läbimärg, et sellest võib kohalikele sipelgatele terve kuurorti välja pigistada. Vähemalt saab lõpuks duši alla.

Aga veel enne, kui me maalilisse, üksnes väga tugevate jalalihastega inimestele mõeldud, Eschi jõudsime, tegime tutvust pealinna ja selle vegansöögikohtadega. Anu oli korralikult eeltööd teinud ja parimad välja googeldanud. Arvestades, et tegu on Tallinnast umbes-täpselt kolm korda väiksema linnaga, teeb vegansõbralike toidukohtade arvukus neile au. Ikkagi välismaa. Mida me proovisime ja milliseid tundeid see ja teine tekitas, kirjeldab Anu ise.

Kohad, mida me külastasime:

• Beet on veganrestoran, mis asub täiesti keset Luksemburgi (mõtle Raekoja platsile!). Internetiinimesed räägivad, et burgerid on eriti kiiduväärt, seega läksimegi eelkõige mõttega valida üks burger või kaks. Valisime ühe, mis olevat nime järgi itaaliapärane, ja tõepoolest maitses see justkui pitsa. Burgeriga tulid kaasa ka kartulid ja salat. Me ei pidanud pettuma ning nõustusime inimestega internetist. Lisaks võtsime kahepeale ka ühe supi, mis meenutas pigem meie arusaama järgi hästi head ja kodust pajarooga, mida tahaks sügisel ise ka järgi teha. Neist kahest saime kõhu nii täis, et mõtlesime, et ei tea, kas üldse jaksame kuhugi mujale minna. Kiidusõnad ütleme ka menüü ülesehitusele: burgeri juures sai valida eraldi nii pihvi, kastet, saia kui ka lisandeid ning mitmete roogade juures sai valida, kas soovid suurt portsu või väikest.

• Rawdish jäi meile justkui teepeale, niisiis hüppasime läbi. Kuna kõht oli peale Beeti väga täis, siis miski üleliia ei kõnetanud. Kuna hinnad olid ka oodatust veidi krõbedamad, siis otsustasime tšiiapudingu ja croissant’i kasuks. Croissant oli croissant nagu ikka, tšiiapuding oli kah. Natuke üllatas ka see, et kõik toidud oli pakendatud ühekordsesse pakendisse, pigem oleks eelistanud pudingut süüa päris kausist, mitte plastiktopsist.

• Intense oli meie jaoks üllatus. Kõndisime sellest isegi juhuslikult mööda, aga sisse ei astunud, kuna suurt vegansilti polnud ja sihiks olime võtnud hoopis teise kohviku. Nimelt oli plaan külastada kohvikut Glow, aga pärale jõudsime just vahetult peale sulgemist. Istusime siis kohviku ees pesitsenud pingile ja mõtlesime, mis nüüd... Küllap me nägime kurvad välja, sest armas ja tähelepanelik Glow kohvikupidaja tuli meile appi ja soovitas kohvikut Intense, mis asus vaid paar tänavavahet tagasi ja millest me ennist mööda olime kepselnud. Intense’is ootas meid ees kõige mahlasem sidrunikeeks, mida me kunagi saanud olime, ja lihtsalt parim latte. Lisaks võtsime kinder crunch’i ja šokolaadikukli, mis ka palju eelnevatele alla ei jäänud. Janiš kahtles, kas kukli sees ikka on šokolaad, aga tõepoolest oli!

Kohad, kus me seekord ei käinud, aga ehk järgmine kord:

• Nirvana Café tutvustab end oma kodulehel kui sotsiaalprojekti, mis on pühendatud veganluse propageerimisele. Nende kohvikus on kõik 100% vegan, ilma ristsaasteta, ning nad tahavad olla osa ülemaailmsest liikumisest, mille eesmärk on lõpetada ja ennetada loomade väärkohtlemist ja julmust. Nirvanas pakutakse indiapärast toitu, kusjuures iga päev leiab menüüst ka päevapakkumise, mis ülejäänutest soodsam on. Lisaks oli positiivne see, et nad ei paku oma kohvikus üldse alkoholi.

• Seed on Beeti väike õde. Tegemist on asutusega, mis on midagi mahla- ja kokteilibaari ja kohviku vahepealselt. Kuna sõime Beetis kõhu mõnusalt täis, siis otsustasime sinna mitte minna, vaid jalutada natuke linna peal ja nautida Luksemburgi arhitektuuri ja loodust.

• Glow on üks enimhinnatud kohvikuid Luksemburgi linnas. Pakutakse põnevaid kohvijooke, võileibu, küpsetisi, vrappe ja kõike muud eriti värvilist ja kindlasti maitsvat. Aga kuna me kella hästi ei tunne, siis jäi seekord proovimata.

Kõik seni mainitud söögikohad olid 100% vegan.

Boonussoovitus: EXKI, kett, mida Brüsselis korduvalt külastanud olen, tuleb välja, eksisteerib ka Luksemburgis. Tegemist ei ole küll täisvegankohaga, aga enamasti saavad ka veganid sealt kiiresti midagi head ja tervislikku lõunaks valida, nt salati ja võileiva.

Ma peame rääkima Fantast ja kummikommidest

Legend teab rääkida, et Luksemburgis maitseb Fanta nagu apelsin ja näeb välja nagu apelsin. Sellel on lihtne ent nukker põhjus. Nimelt ei sisalda meie kohalik produkt nii palju vilja ning see kompenseeritakse magusainete ja värvainetega. See, kes on proovinud mõlemat, proovib edaspidi ainult ühte. Mis meile ida-eurooplastele veel pähe on määritud? Järgmiseks öeldakse, et ka Coca-Cola maitseb mujal pare… ah maitsebki? No kurat.

Kui sul on Luksemburgis 10 eurot, siis mitu pakki kummikomme sa selle eest saad? Õige vastus on kümme. Palju erinevaid ja maitsvaid ning kõik puha vegan. Olin kuulnud, et nii see on, aga ei tihanud enne uskuda, kui ise poes kommiriiulit ammuli sui vaatama jäin. Karastusjoogid ja kummikommid on kaalukas põhjus, miks ma kindlasti Luksemburgi varsti tagasi lähen. Aga see pole ainus.

Luksemburgi inimesed on toredad ja kogu õhkkond kuidagi südantkergendav. Tulin lennuki pealt maha teatava eelarvamusega, sest väikelinn Esch omab piiri Prantsusmaaga ja me kõik oleme ju kuulnud, et prantslased on parajad snoobid. Kui sa ikka kohalikku keelt ei räägi ega siis keegi sind ei teeninda ka. Luksemburglased on aga lahked polüglotid. Prantsuse keele kõrval, mida valdab praktiliselt igaüks, on laialt kasutusel saksa, inglise ja kodune luksemburgi keel. Luksemburgi teeninduskultuur on kõrgel tasemel. Ei ühtki torisevat inimkuju leti taga, ei ühtki tõrksat bussijuhti, ei kurba kullerit.

Laulusõnade “ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head” autor käis ilmselgelt Luksemburgis, naases kodumaale ja kirjutas kultuurišokist afektiseisundis vabariigi ühe kuulsaima repliigiga laulu. Ma olen selles täiesti veendunud.

Hea lugeja võib siinkohal mõelda: akustead? Kohtusid iga üksiku Luksemburgi elanikuga või? Tõepoolest ei kohtunud, aga tunne oli, nagu oleksin viibinud turvalises kohas. Muidugi, ka Luksemburgis on vangla ning 1 inimene 1000st istub rootsi kardinate taga, aga nende politseiautod on värvilised ja näevad välja nagu elusuuruses mänguasjad.

Kohalikku väikepoodi külastades ootab mind kassaaparaadi taga meesterahvas, kes näeb välja nagu Tartu vangla püsikunde ja sobiks kaante järgi pigem hämarasse keldripandimajja. Aga kui ma julguse kokku võtan ja oma Fanta ning kommid letile asetan, pakib ta need ilusti kilekotti ära, naeratab ning ütleb viisakaid ingliskeelseid sõnu.

Kas ma mainisin, et igasugune ühistransport on riigi piires täiesti tasuta? Keegi ei saa aru, kuidas see võimalik on.

Konverentsist ikka ka

Rahvusvaheline loomaõiguste konverents kõlab uhkelt ja just seda ta ongi. Mitte segi ajada sõnaga kõrk või ülbe, sugugi mitte. Kogu üritus leiab aset endise tapamaja hoonetekompleksis ja on seetõttu ühekorraga tähenduslik ja rustikaalne. Vestibüüli ei eksisteeri. Korraldusliku poole pealt puudub väikseimgi kaebus. Kõik töötab efektiivselt ja naerusuiselt. Töötab vaatamata sellele, et paljud korraldusega seotud inimesed pole kohalikud, vaid maailma eri paigust kokku tulnud vabatahtlikud. Toitlustuse kohta olin samuti eelhäälestunud ning ei pidanud pettuma. Sealkandis süüakse palju saia ja see maitseb hea. Ka liha- ja juustualternatiivid maitsevad paremini kui Eestis. Suurtes termostes tõmbab värske kohv ja see on tasuta, nagu ka erinevad taimsed piimad sinna kõrvale. Mõtleks.

Programm on suurejooneline ja kirev. Esinejad üle kogu planeedi on tulnud jagama oma nägemusi – rõõme ja kitsaskohti. Peaasjalikult muidugi neid viimaseid. Viis vahvat päeva elame me kõige kindlamas veganmullis, mis iial loodud. Me pole küll iga esineja või külastaja detailplaneeringuga lõpuni nõus, aga me oleme endiselt ühe ja sama asja eest väljas – loomade vabastamine – ja see ei lase mullil katki minna. Luuakse palju uusi kontake ja kavandatakse ühiseid aktiviteete, mille kaudu veel paremini ja kiiremini eesmärgini jõuda. See on inspireeriv ja lootustandev.

Laval käivad mitu esinejat, keda ma seni ainult interneti vahendusel fännanud olen. Üheks selliseks on Jack Hancock-Fairs (Humane Hancock). Tal on oma juutuubi kanal ning ta oskab kõneleda. Ta räägib, kuidas veganid vaatavad oma missioonile liiga kitsalt ning jätavad metsikus looduses vaevlevad loomad sootuks tagaplaanile. Ta toob mitu valusat näidet, kus inimese sekkumine oleks vähemalt teoorias vajalik ja loogiline. See on konfronteeriv teema ja paljud pole nõus.

Ka Eesti veganpublikule hästi tuntud Ukraina aktivist Olga Chevganiuk astub üles ning pälvib traagilise, ent paraku tõetruu ettekande lõpuks pikima aplausi. Olga tõi oma ettekandes välja, kuidas sõjas ei kannata vaid inimesed, vaid ka loomad ning loodus laiemalt, ning tõi näiteid sellest, kuidas Ukraina loodust on sihilikult sõja jooksul hävitatud.

“Sõjas ei ole haavamata sõdureid” – José Narosky.

Veganäriekspert David Pannell räägib innustunult, kuidas me peaksime oma tõekspidamised ja ärid joondusse viima ja kui oluline on oma töö eest õiglast tasu küsida, isegi kui see tundub kummaline – eetiline lähtepunkt peaks ju ometi lõpuni altruistlik olema. Aga ei pea. David jätab mind tänaseni mällu sööbinud mõttega: “Pankrotis vegan on kogu liikumise jaoks kadunud vegan.”

Anu lisab omalt poolt kaks mälestust...

Hispaania loomade vabastamise aktivist Delfina Toso rääkis meile sellest, kuidas me kasutame sõna "vegan" ja miks see kasutus tihtipeale problemaatiline on. Nimelt tihtipeale kasutatakse sõna "vegan" väga vabalt kirjeldamaks ka toidu- või muid valikuid, mis pole kuidagi seotud ei loomade ega nende õigustega, ning see vähendab veganluse kui eetilise liikumise väärtust. See ettekanne tekitas rohkem lahkhelisid kui ükski teine ja pani tõesti mõtlema ka oma keelekasutuse ja selle mõju peale.

Saime ka kiire ja põneva ülevaate sellest, mis toimub Aasias. Aim Ritkampee organisatsioonist Animal Alliance Asia rääkis, milliseid projekte ja kampaaniaid viivad läbi erinevad rohujuure tasandil tegutsevad organisatsioonid Aasias ning rõhutas, et selleks, et tõhusalt loomade eest seista, tuleb arvestada ka kultuuriliste eripäradega. Mis näiteks töötab Eestis, ei pruugi sugugi olla edukas Jaapanis, ja vastupidi.

Meie delegatsioon on viieliikmeline ja kolm neist käivad ka laval oma tegemisi ja muresid jagamas. Kati ja Martin räägivad küülikute varjupaigast ning Farištamo ja taaskord Martin jutustavad lolli lugu euroopa angerjast. Loll sellepärast, et keegi ei võta vaest looma tõsiselt, olgugi et tegemist on kohe-kohe välja sureva liigiga ja seda mitte seepärast, et kormoranid tahavad hirmsasti süüa, vaid seepärast, et inimesed tahavad festivali teha. Lisaks vestab Farištamo Loomuse tegemistest ja senisest teekonnast.

Need olid ainult väga üksikud näited hingematvatest ning mõtlemapanevatest ettekannetest ja aruteludest. Järgmise aasta konverents toimub 4st 7nda septembrini ikka samas kohas ning ma soovitan soojalt kõigil seda üritust väisata ning seda ümbritsevat riiki külastada. Loomade ja Fanta pärast.

***

Peale äikesetormi ärkasime hommikul mudamülkas. Tugev vihm oli meid omaette nõgusse või nõkku uuristanud ning telgist väljuda sai ainult ühte moodi – poriselt. Ronisime kramplikult kõiki sõrmi ja varbaid kasutades välja õhu kätte, kus päike alles oma varavärskeid kiiri lahti pakkis, ning hingasime sisse. Muru meie ümber oli muljutud ning pruunikirju. Lähedal asuv pöögipuu raputas endalt piisku ning kähises midagi. Linnud vaikisid.

“Vähemalt jäi telk terveks,” ütles Anu ning ma nõustusin.