Kommenteeri

INTERVJUU | Claire Parkinson: lastel on õigus teada, mis intensiivpõllumajanduses toimub

Claire Parkinson on kultuuri-, kommunikatsiooni- ja ekraanimeediauuringute professor ning inimeste ja loomade vaheliste suhete uuringute keskuse kaasdirektor Edge Hilli Ülikoolis Ühendkuningriigis. Ta tegi juunis VIII rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil “Isepäine loomaõiguslus? Liikumisesisesed ja -välised traditsioonid ja muutused” ettekande, kus rääkis narratiivi muutmisest ning loomaõiguslikust propagandast ilukirjanduses ja mujal. Meie jutuajamine ongi sellest, aga ka muudest parajasti käsilolevatest uurimisteemadest.

Palun räägi natuke sellest, milline on avalik arvamus seoses nii-öelda ohtlike koertega. Tean, et see on üks sinu teemadest.

Enne kui ma midagi selle projekti kohta ütlen, pean natuke uurimisteema tausta avama. Nimelt võttis Ühendkuningriigi valitsus 1991. aastal vastu ohtlike koerte seaduse, mis koostati inimeste kaitsmiseks koerarünnakute eest. Seadus võeti vastu kiirustades, sest avalikkus kartis koerte rünnakute pärast, eriti seoses pitbullide ja rotveilerite rünnakutega. Seda hirmu õhutasid ka sensatsioonihõngulised lood meedias.

Seaduse esimene osa keelustas teatud tõugude või koeratüüpide omamise, aretamise ja müümise. Sinna alla kuulusid näiteks pitbullterjer, Jaapani tosa, Argentiina dogi ja Brasiilia fila. 1991. aasta seaduse kohaselt koeri arestitakse ja hoitakse kuude kaupa kinni ning eutaneeritakse tihti lihtsalt sellepärast, kuidas nad välja näevad. Paljud neist koertest on armastatud pereliikmed. Nad ei ole kedagi hammustanud, nende üle peetakse kohut välimuse järgi. Kuna seadus keskendub valedele asjadele, siis on see täiesti läbi kukkunud. Samal ajal kui paljusid süütuid koeri hoitakse väga piiratud tingimustes või on eutaneeritud, on koerarünnakute arv 1991. aastat tõusnud.

Ma olen sellest ebaõiglusest ja läbikukkumisest kirjutanud ja andnud parlamendikomiteele infot ja tõendeid. Ootame selle aasta jooksul seaduse läbivaatamist. Muudatuse ootuses juhin koos kahe kolleegiga (dr Lara Herring ja dr David Gould) uuringut, mis vaatleb avalikku arusaama ohtlikest koertest ja koertega seotud riskidest.

Saime teada, et enamik inimesi saab koerte käitumise kohta infot teleprogrammidest. Muret tekitas see, et üks teleprogramm, mida küsitletud nimetasid, reklaamib domineerimise teooriaid ja koerte treenimise karme meetodeid. Lisaks selgus, et inimesed ei oska eriti koerte kehakeelt lugeda. Nad ei näe stressi või kannatusi ja saavad aru ainult väga iseenesestmõistetavatest asjadest, näiteks urisemine või nii-öelda mängu alustamise hoiak. Kuigi saadakse aru, mis olukorras koer võib hammustada, näiteks kui lähed võõrast koera kallistama, siis ütles suurem osa inimestest, et koerad, kes nendega koos on elanud, niimoodi siiski ei käituks. Umbes kolmandik inimesi uskus, et koera teeb ohtlikuks tema tõug. Paljud inimesed ei arvanud, et on riskantne lapsi koertega üksi jätta, aga pea kõik nõustusid, et lapsi tuleb koertega suhtlemise teemal harida. See näitab, et harida on vaja nii täiskasvanuid kui lapsi.

Tõugudele keskenduv seadusandlus ei hoia ära järjest kasvavat arvu koerarünnakuid. Me peame koertest aru saama ja sellest, mida nad üritavad meile öelda, kui annavad märku kannatustest või stressist. Uskumine ajast ja arust treeningmeetoditesse, mida ka telekas reklaamitakse, ainult jätkab probleeme. Me ei kuula üldse teisi loomi, kui nad üritavad näidata, kuidas ennast tunnevad ja antud juhul võivad sellel olla nii koertele kui inimestele kohutavad tagajärjed.

Liigume sinu konverentsiettekande juurde. Miks on üldse oluline loomadest lugusid jutustada?

Lood, mida me loomadest räägime, võivad muuta inimeste suhtumist loomadesse ja uskumusi neist. Kommertslik meedia ja reklaam mõistavad liigagi hästi loomalugude jõudu ja kui meie liikumisena tahame inimesteni jõuda, siis on oluline teada, kuidas narratiivid töötavad.

Usun, et me võime narratiivsed strateegiad, mida kasutatakse filmides, meedias ja reklaamides, loomade heaks tööle panna. Üks hea näide on näiteks dokfilm “Blackfish” (2013) ja sellele järgnenud nii-öelda blackfish’i efekt, mis mõjus väga raskelt firma kasumile ja viis selleni, et SeaWorldi mõõkvaalade ehk orkade aretamise programm lõpetati.

20 aastat enne “Blackfishi” viis mängufilm “Free Willy” suure avaliku kampaaniani, et vabastada Keiko, mõõkvaal, keda oli filmis kasutatud. Nii dok- kui ka mängufilmis oli midagi ühist. Need filmid isiksustasid mõõkvaalad ja panid neile nimed, nad mõlemad kasutasid antropomorfismi, näitasid publikule, et orkad võivad kogeda vaimseid kannatusi nagu inimesed. Ma olen narratiivsete strateegiate puhul suur antropomorfismi kaitsja, et viia suurema publikuni sõnum loomade tundevõimelisusest.

Minu uurimus näitab, et vaatajad võivad antropomorfismi erinevalt suhtuda. Mõnes olukorras peavad nad seda manipulatiivseks, aga see võib olla ka väga võimas vahend empaatia esilekutsumiseks ja hea võimalus inimestele näha loomi nende vaatepunktist lähtuvalt.

Ühes oma raamatus (“Popular Media and Animals”) toon välja mitmeid ajaleheartikleid sellest, kuidas loomad on tapamajadest põgenenud ja mismoodi lugejad sellele reageerivad. Kui meedia andis loomadele nimed ja nende lood sarnanesid inimeste kuulsate põgenemislugudega, siis avalikkus sekkus ja loomi ei saadetud uuesti tapamajja. Vastandina saab tuua näiteks uudise kaheteistkümnest seast, kes põgenesid veokist, mis neid tapale viis. Neile ei antud nimesid, nende põgenemist ei kirjeldatud inimestele omaste mõistetega ja nad tapeti samal päeval. See näitab, et see, kuidas me lugusid jutustame, on väga oluline.

Sa mainid oma ettekandes ka filmi “Okja”. 

“Okja” on järjekordne hea näide filmist, mis tõesti midagi muutis. See on lugu tüdrukust ja geneetiliselt muundatud seast, Loomade Vabastusrinde (ALF) aktivistidest ning kurjast korporatsioonist, mis on ainult kasumist huvitatud. Filmil oli tohutu mõju, mida saab mõõta sellega, et Google’i otsingud märksõnadele “vegan” ja “ALF” tõusid tohutult. Lisaks järgnes toetuste laine ALF-ile filmi sotsiaalmeediakanalites, PETA-lt küsiti filmi esilinastusele järgnenud kuu jooksul rohkem kui 21 000 vegan starter kit’i (infokomplekt alustavale veganile), pärast filmi otsustas anekdootlikult suur arv inimese hakata veganiks ning suurened nende inimese arv, kes läksid Koreas esimest korda vegan restorani.

Ja ehkki me ei tea, kui kaua see mõju kestis, on ikkagi oluline rõhutada, et film muutis märkimisväärselt inimeste käitumist. Mind huvitavad narratiivsed strateegiad, mida filmis kasutati, mis tegid aktivistid vaatajale sümpaatseks ja kuidas fantaasiat saab loomatööstuses toimuva kirjeldamiseks tõhusalt kasutada. See film kasutab antropomorfismi, huumorit ja fantaasiat selleks, et vaatajale selgitada seoseid korporatiivse kapitalismi ning loomade ekspluateerimise, piinamise ja surma vahel.

Sa oled rääkinud ka sellest, kuidas me peaksime lastele loomadest rääkima.

Sellele vastates toon ma jälle “Okja” näiteks. Paljud filmikriitikud olid mures, et kuna see film kasutab disnifitseeritud animeeritud sea karakterit, siis võivad ka lapsed äkki seda filmi vaadata. Filmi peeti lastele ja noortele sobimatuks.

Ja kriitikutel oli õigus, lapsed vaatasid seda filmi, aga neil ei olnud õigus laste reageeringute koha pealt. Lühidalt – täiskasvanud ja lapsed võtsid selle filmi väga erinevalt vastu. Ka enamik vanemaid arvas, et film ei sobi lastele. Aga minu väikeses uurimuses, mille läbi viisin, oli 80% filmi vaadanud lastest positiivselt meelestatud ja paljud ütlesid, et see oli jube film, sest näitas neid õudusi, mis loomatööstuses ja tapamajades toimuvad, aga just sellepärast peaksid kõik lapsed ja täiskasvanud seda filmi vaatama. Lapsed tahtsid tõde teada. Ma arvan, et lastel on õigus teada, mis intensiivpõllumajanduses toimub ning me kipume laste arusaamist asjadest ja valikute tegemise oskust alahindama. Jah, me peame laste ja noortega loomadest rääkima.

Võib mulje jääda, et loomade väärkohtlemise dokumenteerimine, salaja filmimine ei töötagi?

Ei, nii ei ole kõigil juhtudel, aga me peame lugema erinevaid uurimusi, mis näitavad, et sellised materjalid ei sobi igaühele. Tegelikult võivad neil olla lausa vastupidised tulemused ja inimesed võivad end sellest sõnumist täiesti välja lülitada. Tegime kolleegide dr Richard Twine’i, dr Claire Blennerhassetti ja dr Lara Herringiga uurimuse ja küsisime mitteveganitelt, kuidas neile mõjuvad loomade piinamise pildid ja videod. Enamik meie fookusgrupis osalenutest ütles, et nad ei vaata neid pilte ja kui ongi vaadanud, siis nad ei mõtle loomadest pärast seda teisiti. Peame aru saama, et kui need pildid ja videod mõnel juhul töötavad, siis mitte igal juhul ja me peame erinevaid strateegiad kasutusele võtma, et suurema hulga inimesteni jõuda. Sellepärast arvan, et vajame ka uusi lugude jutustamise taktikaid.  

Räägime Claire’iga veel pikalt ja teemad on nii huvitavad, et julgen kindlasti soovitada tema ettekannet konverentsil kuulata. Temas on ka midagi tuttavlikku ja esialgu arvan, et nii tundub sarnase maailmavaate tõttu või siis sellepärast, et oleme eakaaslased. Aga midagi on veel. Selgub, et Claire’i vanaisa lahkus sõja eest Eestist ja suur osa tema suguvõsast ongi hoopis Pärnust, kus ta ise kunagi käinud ei ole. Aga see on üks hoopis teine lugu, mis alles ootab avastamist ja jutustamist.

Autor: Kadri Taperson

Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2023. aasta suvenumbris.

Lisa kommentaar

Email again: