Kümmekond aastat tagasi tekkis Markusel suurem huvi veganluse vastu, oli selline enesemuutuste aeg. Reisides Horvaatias koges ta ühes restoranis, kuidas kirglik meister valmistas pitsat sellise kohaloluga, et ka Markuse toidukirg lõi lõõmama. Enne tegeles ta spordiga: mängis saalihokit ja oli treener. Siis tegi kannapöörde ja läks kokaks õppima. “Tekitasin oma ellu justkui augu, kuhu hakkasin uusi asju koguma,” ütleb ta ise.

Veganluseni jõudis Markus pärast “Earthlingsi” ja Gary Yourofsky videote vaatamist. “Sain aru, et mulle on valetatud. Ma ei tahtnud enam sellises süsteemis kaasa teha. Loomad ei olnud minu jaoks enam toit,” räägib ta.

Kuigi esialgu tundus isegi Eesti Vegan Seltsi lehekülg pisut radikaalne, siis aegamööda sai tänu veganlusele tervikpilt ikka selgemaks. “Veganlusega empaatiavõime tõuseb ja siis näed tervet ühiskonda teisiti. Ma hakkasin mõistma naistevastast vägivalda, LGBT teemat, rassismi ja kõike muud vägivalda,” kirjeldab Markus. “Üks näide selle süsteemi absurdsusest: me paneme koerale vastutuse juhtida pimedat inimest, selle asemel, et kaaskodanik seda teeks. No miks?”

Kadri ajas sel ajal veel kohaliku toidu asja. Ta oli kaubamärgi Uma Mekk projektijuht ja neil oli õega ettevõte Võrumaa Maitsed, mis tutvustas Võrumaa traditsioonilist kööki. (Panite tähele, et Markuse perekonnanimi on Mekk, mis nii tavaline polegi?)

“Ma tegelikult juba tundsin, et liha (loe: valu) on raske seedida, aga kuna me pakkusime hästi kohalike talude toodangut, siis palju oli suitsuliha ja sõira ja muud loomset toitu,” räägib Kadri.

Nagu vanad tuttavad

Umbes kuus aastat tagasi sai Kadri ühe tuttava käest Markuse kontakti ja kirjutas talle. “See, mis ma Markuse kohta tuttavalt kuulsin, intrigeeris mind,” ütleb Kadri. Markus lisab, et talle jättis eriti hea mulje see, et Kadri küsis nõu, kuidas paastuajal täiesti ilma loomseta hakkama saada.

Kuna jutt klappis, siis kutsus Kadri Markuse Võru linnapea vabariigi aastapäeva vastuvõtule kaaslaseks. “Ma ei suhelnud tol hetkel eriti inimestega ja kuna mul polnud midagi pidulikku selgagi panna, tekitas see ärevust. Ma mõtlesin, et Kadri on ju selline foodie, aga mul pole seal vastuvõtul veganina midagi süüagi,” meenutab Markus, kes oleks hirmununa päris suure vea teinud ja minemata jätnud.

Kohale jõudes pani Kadri Markuse kohe oma tüllkardinast tehtud peoseelikut triikima. Üldse tundus, nagu nad oleksid juba ammu tuttavad. Sealsamas vastuvõtulgi küsiti, kaua nad juba paar on olnud. “Selleks hetkeks umbes paar tundi!” naeravad mõlemad.

Suund täistaimse toidu poole

Kuigi alguses sõid nad koos olles ainult vegantoitu, ei julgenud Markus Kadri poolt suuremat muutumist loota. “Minu ellu veganlus ei kuulunud, veganliikumist Eestis ei pannud ka tähele,” ütleb Kadri.

Markus sai Töötukassa ettevõtlustoetuse ja asutas Vegan Kokakooli. Kadri tegi veel mõnda aega koos õega traditsioonilise toidu catering’i, kuid juba varsti muutis oma ettevõtte nimeks Vana-Võromaa Vegan. Õde Triinu liikus edasi oma permakultuuri aia arendamise poole ja Markus tuli asemele. Nii hakati ühiselt uue nime alt täistaimset catering’i pakkuma.

“Ma jäin muidugi nii mõnestki kontaktist ja tuttavast ilma, kui ainult taimselt toituma hakkasin,” ütleb Kadri, kes arvab, et tal läks veganluseni jõudmiseni umbes aasta. “Alguses oli raske kohaneda. Hirm oli jääda ilma lapsepõlve maitsetest. Tänu Markusele jätsin vegetaarlase etapi tegelikult vahele. Armumine oli nagu kiirendi. Kui muidu öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu, siis minu puhul läks vastupidi – kõht käis armastuse kaudu.

Foodtruck Retro ja firmaroaks kujunenud lägaburger

Alguses pakkusid noored vegantoitu üritustel telgiga, aga siis mõistsid, et burgerit telgist ei osteta. Markuse emal oli pontšikubuss, mida nad vaikselt laenama hakkasid. “Me isaga tõime selle kunagi Saksamaalt emale ja ehitasime ümber foodtruck’iks,” räägib Markus.

Foodtruck Retro nimi tuli aga sellest, et auto on retro – 1986. aasta Fiat. “Ise oleme ka ju kaheksakümnendate lapsed. Meile meeldib selle ajastu muusika, riided ja maitsed. Toidud, millega enda foodtruck’is alustasime, olid retro: lägaburger, seljanka, Napoleoni tort, vegan kiluvõileivad ja nii edasi,” räägib Kadri. Tänaseks on lägaburgerist kujunenud Retro firmaroog, mis kogub kiiresti populaarsust.

Lõppenud suvi oli Retrole töörohke. Külastati erinevaid Eesti paiku ja muusikafestivale. Kalender oli nii täis, et isegi intervjuuks oli raske aega leida. Mõnel festivalil läks paremini kui teistel. Märgata on, et eestlaste ostujõudlus on langenud.

Vegantoidu normaliseerimine

Suve jooksul katsetati uut müügistrateegiat või õigemini kontseptsiooni. Kui enne oli menüütahvlil selge info, et kõik toidud on taimsed, siis nüüd sõna “vegan” enam ei rõhutatud. “Võime rõõmustada, et see ümmargune roheline rahvusvaheliselt tuntud veganlogo on inimestele päris selge. Aga kui me seda rõhutasime, siis paljud potentsiaalsed kliendid kohkusid ning jalutasid teiste toidupakkujate juurde,” tõdeb Markus.

Tänaseks on autol ainuke märk veganlusest see, et katusel seisval valguskastil on kirjas reklaamlause “Plant-based nostalgia”. Markus räägib, et ilma eelarvamuseta ei saa inimesed arugi, et tegu on taimse burgeriga. “Eesti tootjal Bon Veganil on nii hästi õnnestunud pihv, et keegi ei oska ”kahtlustadagi”, et see on taimne. Igal festivalil on neid, kes on maitsest vaimustuses ja arvavad, et tegu on loomse burgeriga. Tegelikult pole kuskil kirjas, et peab mainima, kui tegu on taimse toiduga. Loomse müüjad ju ka ei kirjuta menüüsse, et nad müüvad surnud siga.”

Kadri räägib, et nad tahavad pakkuda inimestele maitsvat toitu. See ongi vegantoidu normaliseerimine. Tema sõnul võiks pigem loomse müüjatel olla kohustus täpsustavat infot jagada, mis toorainest tehtud burgerit nad pakuvad. Muidugi kohtab aeg-ajalt ka neid, kes tunnevad et neid on petetud. Kas kellegi uhkuse riivamine kaalub aga üles loomade kannatuse? See on eetika küsimus, mida sel juhul arutada.

”Me tegeleme Retros pimemaitsmisega,“ naeravad nad koos. Markus lisab, et tohutu eelarvamus piirab inimesi ja enamasti on tegemist otsitud kriitikaga, sest toit oli ju hea.

Sügisel läheb Kadri kooli õpetama. Markus teeb Vegan Kokakooli alt koolitusi ettevõtetele ja inimestele, kes peavad oluliseks oma keskkonnajalajälge vähendada. Talvel puhkavad nad suvest ja koguvad järgmiseks hooajaks ideid.

Autor: Kadri Taperson

Artikkel ilmus ajakirja Vegan 2023. aasta sügisnumbris.