Suvistel laatadel on sage vaatepilt see, kuidas loomad on pisikeses aias ja kuuma päikese käes. Inimeste käest võetakse paar eurot 10–15 minuti pikkuse “külastuse” eest. Aga mida tähendab see nendele, kellelt ei ole küsitud, kas nad üldse tahavad seal olla?

See, et nimetust „piim“ ei või kasutada täistaimse toote kirjeldamiseks, on kehtinud tegelikult juba kaheksa aastat. Näiteks ei tohi Eestis tootjad oma pakenditel kasutada sõnu „kaerapiim” või „veganjuust”. Nüüd tuleb Euroopa Parlamendi määruse tõttu leida alternatiivid ka „maapähklivõile“ ning „kookospiimale“. See uudis on teemaks olnud paljudes hiljutistes vestlustes, kuigi tegemist ei ole millegi totaalselt uuega. Tavakasutaja jaoks ei muutu midagi, küll aga peavad tootjad-müüjad oma toodete nimetused tähelepanelikult üle vaatama. Muus osas karjugem kasvõi kogu maailmale, kui palju kaerapiim lehmapiimast parem on.

 „Oh, see kõik kõlab nii hästi – ma vist ikka pole meie reisil vegan,” kuulsin end ütlemas. Plaanisime sõpradega Kolumbiasse minekut ja rääkisime värskest kohalikust kalast, mida nautida kalurikülas Vaikse ookeani ääres. See juhtus mitu aastat tagasi ja olin alles äsja hakanud mõtlema endast kui veganist. Kui sõbrad koju läksid ja jõudsin fantaasiast tagasi reaalsusesse, märkasin närivat ebamugavust hinges ja küsimust mõttes: on see kala süü, et ma temaga ei suuda suhestuda, sest ta on nii teistsugune?

Toidunaudingud on teema, mis on ilmselt universaalne toidueelistuste üleselt – me kõik hindame häid maitseid, hõrkust, rikkalikkust, umamit ja soovime, et toit „viiks keele alla”. Lihtsalt enamikul meist on olulised eriarvamused selles osas, mis täpselt on „hea maitse” ja millistes toiduainetes või valmistamisviisides see väljendub.