Seda lugu ajendas mind kirjutama tugev ebaõiglustunne, mis on tasapisi paisunud minu sees juba mitu aastat. Nimelt olen viimasel viiel aastal olnud tihedamalt seotud loomakaitsega ning kolm aastat sellest ka ise varjupaika pidanud.

Jõuluaeg on seotud kingituste andmise ja saamisega, kuid mitte iga kingitus pole siiras, vaid võib olla nii saajale kui tegijale hoopis kohustus. Siin on mõned mõtted, kuidas muuta jõulud stressivabamaks, tähendusrikkamaks ja ka elusloodusesõbralikumaks.

Palju kanafilee maksab? – Ei tea.
Palju 10 muna maksab? – Pole aimugi.
Palju pakk piima maksab? – Mis piimast räägid… lehma? Ei tea.
Palju värske kurk maksab? – Liiga palju.

Suvistel laatadel on sage vaatepilt see, kuidas loomad on pisikeses aias ja kuuma päikese käes. Inimeste käest võetakse paar eurot 10–15 minuti pikkuse “külastuse” eest. Aga mida tähendab see nendele, kellelt ei ole küsitud, kas nad üldse tahavad seal olla?

See, et nimetust „piim“ ei või kasutada täistaimse toote kirjeldamiseks, on kehtinud tegelikult juba kaheksa aastat. Näiteks ei tohi Eestis tootjad oma pakenditel kasutada sõnu „kaerapiim” või „veganjuust”. Nüüd tuleb Euroopa Parlamendi määruse tõttu leida alternatiivid ka „maapähklivõile“ ning „kookospiimale“. See uudis on teemaks olnud paljudes hiljutistes vestlustes, kuigi tegemist ei ole millegi totaalselt uuega. Tavakasutaja jaoks ei muutu midagi, küll aga peavad tootjad-müüjad oma toodete nimetused tähelepanelikult üle vaatama. Muus osas karjugem kasvõi kogu maailmale, kui palju kaerapiim lehmapiimast parem on.