Oleme näinud enne ja pärast pilte imetlusväärsetest muutumistest. Sellise postitas oma sotsiaalmeediakontole ka Rauno. Säilitades suurepärase huumorimeele, kirjutab ta oma postituse all: “Vasakul olen mina 2013. aasta aprillis oma "kõrghetkel" ja paremal pool siis oma "madalseisus". Ise olen uhke. Olen iseenda edulugu.” Rauno tänab treenerit, kes kunagi ühe harjutuse tegemise juures küsis: “Kas kõht jääb ette?” See juhtus aastaid tagasi ja mehe sõnul motiveerib see teda siiani.

Treener nägi, et mees tegi vale tehnikaga jõusaalis harjutusi

Treener Sven Hõbemägi mäletab, et märkas Raunot esimest korda aastaid-aastaid tagasi harjutusi tegemas. Püüdlikkusest oli näha, et mehel on huvi, kuid harjutusi tegi ta treeneri sõnul esialgu veidi vale tehnikaga. “Otsustasin teda aidata ja koostasin Raunole esimese treeningkava,” räägib Sven ja ütleb, et Rauno tegi tublisti trenni, kuid kadus siis mõneks ajaks silmapiirilt. “Mõned aastad hiljem oli temast saanud sellise väljanägemisega mees, nagu ta praegu on. See on väga muljetavaldav.”

Kui muidu tegi Rauno jõutreeninguid, muutis ta hiljuti mõneks ajaks oma eesmärgi vastupidavusele. Joosta on talle meeldinud maast madalast ja tänaseks on Rauno end kirja pannud lausa viiele rahvajooksuüritusele.

Mõtles, et proovib selle taimetoiduvärgi ära

2016. aasta oktoobris avastas Rauno veganluse iseäranis veidral viisil. Ta mängis telefonis mängu, kus inimesed saavad omavahel ka jutustada. Veganlus tuli juhuslikult teemaks. See äratas tähelepanu ja järgnevalt tegutses ta põhimõttel, et kaotada pole midagi. Niisiis proovis ta selle taimetoiduvärgi ära.

“Vaatasin ära nii-öelda kohustuslikud filmid “Speciesm”, “Forks over knives”, “Earthlings”, “Cowspiracy”,” jutustab Rauno ja toob välja, et “Cowspiracy” stseen, kus arst räägib lehmapiima tegelikust otstarbest, muutis mehe arusaama selle tarbimise vajadusest pöördumatult.

“Ise ma ju teismeeas jõin lehmapiima janu pärast. Söögi alla ja söögi peale ning söögi ajal. Päevas neli kuni viis liitrit polnud probleem ära juua,” toob ta näiteks. Muutuse tegi Rauno aga päeva pealt. “Ja kui esimest korda Alpro Soja šokolaadipiima ostsin, siis olin müüdud. See maitses hulga paremini kui lehmapiim,” ütleb ta ja toob välja, et proovis ära kõik muud armastatud alternatiivid ja siis nende juurde jäigi.

Rauno tunnistab, et juust ja kala olid alguses sellised, mida mingi aeg oleks tahtnud. “Aga enam ei tunne puudust!”

Mees märgib, et kuna oli pikalt ülekaalus ja süüa väga meeldis, aitas teda ka illustratsioon, kus on näha, kui palju rohkem võrreldes lihaga saab sama toitaineväärtusega süüa just taimetoitu. “Kogus taldrikul kasvas, aga üllatus oli, et pärast polnud üle söönud, vaid kõht oli mõnusalt täis. Ei olnud seda raskuse tunnet, mis tavaliselt peale liha söömist tekkis. Söögid on rikkalikumad ja ka maitsvamad!”

Rauno mainib aga, et kogu aeg ta tervislikku rada pidi ei käi. Ka vegan saab rämpstoidu kätte. “Nädalavahetusel ikka vahel mingi naps ja tavalised soolaga kartulikrõpsud on ju vegan,” naerab Rauno. Ta nõustub, et kui vahel veidi patustada, on see pigem jätkusuutlikkuse nimel ja pikemas perspektiivis hoopis tervislikum kui pidev enda piiramine.

Haigusest pole jälgegi

Tänaseks on Raunol võrreldes aastate taguse ajaga füüsiline vastupidavus kasvanud, ka energiat on rohkem. Küll aga ei hakanud mees veganiks eetilistel või keskkondlikel põhjustel, need tekkisid hiljem.

Rauno jaoks oli oluline võidelda oma terviseprobleemiga. Tal on Wegeneri granulomatoos ehk GPA. “Algas see kahepoolsest kopsupõletikust, kuid kui see ravile ei allunud, siis otsiti veel ja peale mõnda biopsiat pandi diagnoos,” selgitab Rauno.

See pilt, mis mees Facebooki postitas, on tehtud ajal, kui haigus hakkas taganema, aga ravimite koosmõjul kaal aina tõusis. Tipphetke kaaluks võis olla kuskil 120 kilogrammi.

Kui Rauno haiglast vabanes, hakkasid igasugused näitajad normaliseeruma, kuid siiski mitte kõik. “Neerud lasid valku läbi ja kolesterool oli kõrge. Mõned näitajad olid veel paigast ära,” märgib ta, kuid tunnistab, et pärast vegantoidule üleminekut hakkas kõik paremaks muutuma.

“Arst kogu aeg imestab, kuidas mul need näitajad ikka nii korras on ja haigusest pole jälgegi,” toob Rauno välja ja usub, et toitumise muutmine ongi põhjus, miks tema tervis paranenud on. Asi on aga veelgi imelisem – Rauno on eeskujuks. “Arst ütleb, et minu haiguslugu on reumatoloogide seminaril ette võetud kui näide edust.”

Võtmeküsimuseks on avatud suhtumine

“Kui veganismi teema jutuks tuleb, siis on tavaliselt kaks varianti. Kust sa proteiini saad ja kas sööd ainult muru,” toob Rauno välja arutelupunkte, mille vastu inimesed tavaliselt huvi tunnevad. “Kas ma ütlen irooniliselt, et saan samast kohast, kust loomadki, või toon näiteid: läätsed, pähklid, seemned. Kõige lihtsamad valguallikad! Ja kui arvatakse, et muru söön, siis tekib vastuküsimus: mis sulle taldrikusse järgi jääb, kui liha ära võtad? Kas see ei pane sind oma toitumise üle mõtlema?”

Rauno toob välja ka keskkonnaküsimuse – kui palju on vaja maad harida, et loomad ära toita ja siis pärast loomade hukkamist inimesi toita. “Selle asemel võiks inimestele taimi kasvatada!”

Mees ütleb, et kui kellegagi taimede söömise üle arutab, räägib ta seda, mida tema on aru saanud. “Üks pool on ju tervise pool. Oma haigusega olen näide, et midagi ju teen õigesti,” on ta kindel ja ütleb, et kõige tähtsam on olla avatud mõtlemisega, mitte hakata asendama või otsima lihasarnaseid tooteid. “Eks need on meil olemas, aga need ei ole siiski liha. Viga tehaksegi sellega, et minnakse eelarvamusega, et asi maitseb ka nagu liha. Tegelikult on vahe sees.”  

Lihast rääkides ütleb Rauno, et ühe korra on ta ka libastunud. “Eelmise aasta suvel puhkusel olles kui olin värske vegan, ei osanud toiduga arvestada ja kui kõik otsa sai, siis tarbisin ka liha,” julgeb Rauno tunnistada, kuid märgib kohe, et see muutis kõhu raskeks, viis seedimise rivist välja ja enesetunne polnud kiita. “Sellega sain veel rohkem kindlust juurde, et veganlus on tee, mida käia!”

Lugu ilmus ajakirja Vegan 2018. aasta aprillikuu numbris.