Emma lehvitab, ütleb tšau ja lahkub. Ka mina pean minema, kuid jään veel viivuks oma intervjueerija-toolile istuma. Me oleme vestelnud kaks tundi. Mind valdab tunne, mida ma väga tihti endale ei omista – lootus. Ma usun, mida mulle justsama räägiti ning vähemalt viivuks on kõik siin maailmas võimalik. See kompromissitu missiooni- ja õiglustunne ning väga selge visioon paremast tulevikust ei saa kedagi külmaks jätta. Mul on pea võimatu trükimustaga edasi anda, milline 17-aastane Emma oma olemuses ja siiruses on, aga siit see igatahes tuleb.