Kohtume Chrisiga restoranis Aed ja vestleme eluliselt olulistel teemadel – kuidas temast on saanud pühendunud vegan ja millised on olnud muutused peale teadlikkuse toomist oma toiduvalikutesse. Loomulikult räägime ka tema teekonnast kirjanikuna.

Alustan traditsiooniliselt: kuidas tuli su ellu taimne toitumine – milline on sinu lugu?

Olen vegan olnud tänase seisuga peaaegu kaks aastat, kuigi elukaaslane tundis juba aastal 2013 veganluse vastu huvi. Mina ei olnud lihtsalt valmis. Kui inimene ei ole valmis, siis ta ei suuda uut informatsiooni vastu võtta ega aktsepteerida võimalikkust, et saab ka teisiti.

Kui sissetulev informatsioon on oma energeetilises võtmes raskem kui see, mida me indiviidina teatud eluetapil kanda suudame, siis me ei suudagi seda vastu võtta.

Läks mitu aastat mööda ja elukaaslane oli lihast ammu juba loobunud. Mina teadsin ka, et veganlus on hea ja kasulik, kuid nagu ikka, seda viimast sammu väga teha nagu ei tahtnud.

Hirm teadmatuse ees – mida, kuidas, kui palju ja millises vahekorras süüa – ajas hulluks.

Kõik arvavad alguses ju, et kui nüüd liha, muna ja piim ära jätta, siis nagu ei olegi enam midagi süüa. Need samad inimesed, kes seda arvavad, ei mõista, et 90% muudest toidulaual olevatest toiduainetest on ju kõik vegan.

Ühel hetkel vaatasin ära ka dokumentaalfilmi „Cowspiracy“, et ennast veidi vaimselt raputada.

Võikad kaadrid tegid oma töö ja kuigi ma teadsin, kuidas loomi koheldakse, oli seda kõike väga valus ja südantlõhestav vaadata.

Pärast seda olin päeva pealt lihavaba, aga piimatooted, näiteks kohupiim, jäid mõneks ajaks alles.

Ühel päeval tellisin koju pitsat, mille olin tavaliselt lasknud pool juustuga ja teise poole elukaaslase jaoks juustuta teha.

Seekord unustasin. Asusime elukaaslasega koos mugima. Alles pärast mitmendat ampsu avastas elukaaslane, et sööb loomset. Ta oli enda jaoks teinud teadliku otsuse ning ta eksis.

Sellest hetkest peale olen 100% vegan. Lubasin talle, et toetan tema tervislikkuse teekonda edaspidi alati.

Hoolid loomadest kui ka oma tervisest. Sul oli suur soov oma elukaaslasega seda teekonda jagada. Kas need põhjused mängivad sinu jaoks võrdset rolli?

Peamine põhjus oli siiski empaatia. Teisena tervis, kuigi tegelikult tegin valikuid vastupidi.

Teekond sai alguse tervisest ja sellele järgnes empaatia. Mind häirib mõte sellest, et keegi teine peab surema selleks, et mina saaksin midagi nautida.

Lisaks, ma ei võta loomi kui tundetuid olendeid. Iga olendi, ka inimese sees on minu arvates hing. Meie keha on vaid transport – vorm, millega me siin olla saame. Sama on loomadel. Ma usun, et nendes on sama teadvus, vaim, hing, energia … Kuidas iganes keegi seda nimetab.

Tervisest rääkides, kuidas taimne toitumine su elukvaliteeti on muutnud?

Energiat on rohkem ja olen tunduvalt positiivsem. Aga see pole nii palju toiduga seotud, kuigi on tõestatud, et lihas on vihaenergia esindatud ja see tekitab agressiivsust.

Muutust märkan selles osas küll, et kui vanasti sai lihast kõht täis, tabas keha väsimus, raskustunne ja mõistus kiskus uimaseks. Nüüd veganina taimset toitu süües sellist rampväsimust pärast toidukorda ei tunne. Isegi kui toidukord ulatub üle 1000 kalori. Toit ei niida enam.

Kuidas on su maailmatunnetus muutunud?

Olen hakanud veelgi rohkem loodusest hoolima ja sellele tähelepanu pöörama.

Inimesed ei mõista, kui palju kahju teeb sellistes kogustes lihatootmine tegelikult. Ei mõisteta, et planeediga seotud probleemid algavad tegelikult just meie toidulaualt. Seda, kuidas nii massiline loomade toiduks tarbimine meie elukeskkonnale mõjub, saab igaüks ise juurde uurida.

Pöörad palju rõhku superfood’ile ja eelistad tarbida täistoitu. Millised on su lemmikud?

See ei tähenda, et ma söön kõike lõhkumata kujul, kuid püüan vältida töödeldud toite. Samas taimsed piimad ja ka tofu on ju tegelikult töödeldud, nende algvorm on kas pähkel või sojauba.

Erinevaid supertoite tarbin igapäevaselt, lisades neid smuutidesse või putrudesse.

Lemmikumatest tooksin välja kindlasti spirulina, mis oma üsna võika ja tugeva lõhna ning paljude jaoks ka ebameeldiva maitsega on mulle meeldima hakanud. Üldse on mõtteis kogu aeg pildid tumerohelistest smuutidest.

Spirulina puhul on oluline teada, kus seda kasvatatakse. See on vetikas, mille puhul on oluline, et see kasvaks piirkonnas, kus pole õhusaastatust. Vetikas käitub nagu käsn, imedes kõik erinevad raskmetallid endasse. Oleme endale leidnud brändi, mis väidetavalt sellist kvaliteeti ka võimaldab. Spirulina’s on väga kõrge rauasisaldus ja vetikas on ühtlasi hea B-vitamiinide, E- ja K-vitamiini ning mineraalainete allikas.

Teine, lemmikuks kujunenud supertoit on maca juurepulber. Esimene tutvumine sellega oli umbes 7 aastat tagasi ja see lõppes oksendamisega. Tänaseks mekib see minu jaoks veidi röstitud karamelli moodi ja maitseb mulle.

Maca on hea viis ka libiido tõstmiseks ning sel on positiivne mõju meie ajutegevusele (mälu, meeleolu ja kognitiivsed võimed) ja loomulikult mõjub see hästi närvisüsteemile.

Sulle meeldib süüa teha. Kas sul on mõni lemmiktoit. Firmaroog?

Jah, mulle meeldib väga köögis aega veeta. Ka siis, kui tean, et mind ootab mitmetunnine kokkamine. See ei muserda mind absoluutselt, sest ma tean, et see on investeering enda heaolusse.

Häid taimseid toite on palju, mida olen inimestele valmistanud. Kodused burgerid on kindlasti üks viimase aja avastus. Ehe ja klassikaline: kahe saia vahel burger ketšupi, peedikotleti, teriyaki-tofu, tomati, kurgi, koduse majoneesi-kurgikastmega niidab siiani iga kord, kui seda söön.

Teriyaki-tofu on kindlasti üks firmaroogasid, millega inimesi üllatada. Magustoitudest – usun, et üks lihtne tumeda šokolaadi ja küpsise põhjaga rammus šokolaadikook ajab asja ära.

Oled sihikindel. Kuidas sa ise oma suurimat eesmärki sõnastaksid?

Tegelikult ma ei tea, kas see, kus ma olen täna, on see, millega ma elu lõpuni tegelen.

Samas, tänase perspektiivi ja kogemuse põhjal saan väita, et minu eesmärk on olla kirjanik. Minu suureks sooviks on panna inimesi veidi sügavamalt elu alustaladele mõtlema ja just mina-tasandil. Filosofeerida, ennast analüüsida ja mõista, et vaimsus on tegelikult hästi oluline meie arengu puhul. Tõeline rahulolu ja õnnetunne ei tule mitte kunagi materiaalsete asjade saavutamisega.

Kuidas tekkis mõte kirjutada raamat? Kas oled alati armastanud kirjutada?

Mulle ei ole mitte kunagi kirjutamine meeldinud. Nii suur üllatus, kui see inimeste jaoks ka ei ole, eriti veel kirjaniku suust, kelle igapäevatöö tiirleb tegelikult kirjutamise ümber.

Põhikooli lõpueksamil sain kirjandi sisu eest 0 punkti, põhimõtteliselt pigistati silm kinni. Kirjutasin nii mööda, et õpetajal hakkas seda lugedes halb. Olen inimene, kes kirjutab sellest, millest tahab, ning täpselt sellise nurga alt, mis kõige rohkem iseloomustab.

Raamatu kirjutamiseni jõudsin läbi murtud südame. Oma pettumuse väljaelamiseks otsustasin hakata kirjutama. Panin kõik enda mõtted ja tunded kirja. Mõjus üsna teraapiliselt ning andsin lähedastele inimestele lugeda. Keegi ühel hetkel soovitas raamatu kirjutada. Nii see vaikselt läks.

Tänaseks naudin ma kirjutamist täiega. Endiselt ja jäädavalt toimib see minu jaoks kui teraapia.

Ma kirjutan, olen iseendaga hetkes, kui vajan selgusele jõudmist või lihtsalt väikest viisi meditatsiooni. Päeviku pidamine igapäevaselt lisaks raamatu kirjutamisele on kindlasti see, mida ma praktiseerin hea meelega. See on mind väga palju aidanud.

Millised on olnud su elumuutvaimad kogemused?

Tegelikult kõige elumuutvamad on olnud viimased 5 aastat.

Poolteist aastat elasin Austraalias, 2017. aasta talvel reisisin Lõuna-Euroopas koos elukaaslasega, elasime kolm kuud lihtsalt autos ja nautisime elu. See tõi väga palju selginemist, ka palju jama kerkis pinnale.

Selle aasta juulikuus tegin läbi „Kuu aega sotsiaalmeediata“, mil elasin Messenger’ita, sisuliselt nutitelefonita. See andis uue perspektiivi ja tõi taaskord väga palju selgust.

Kirjelda enda ideaalset päeva.

Ideaalne päev näeb välja umbes selline, kus ma ärkan varakult, nii 5 või 6 paiku.

See varajane ärkamine annab tunde, nagu ma oleksin teistest eespool. Teised magavad, aga ma juba tegutsen. Mitte et ma konkureeriks teistega, vaid see annab sisemise tunde, et juba olen saavutanud midagi. Ma olen ka vähese unevajadusega inimene.

Kirjutan päevikut, käin trennis, kokkan, söön maitsvat toitu, loen raamatut või kuulan mõnda ingliskeelset podcast’i. Vestlen ja veedan aega enda elukaaslasega. Loomulikult lisanduvad siia vastavalt päevale ja ajale ka muud kohustused: palgatöö, ettevõttega seotud tööd, raamatu kirjutamine jne.

Elad linnast väljas. Millised on maal elamise eelised?

Umbes viis aastat tagasi, kui meie suhe elukaaslasega alles algas, olin linnapoisina veendunud, et mina ei hakka kunagi maal elama. Tänaseks olen ma teisel arvamusel – mulle meeldib elada linnast väljas, kuigi mitte liiga kaugel ja täiesti asustamata paigas.

Maal elamisega kaasneb rahu ja vaikus. Olen leidnud elukaaslase, kes on professionaalne aiakujundaja ja see on tema kirg. Meie 3000 m2 maalapil on õunapuud, marjapõõsad õunapuutunnelid, ojad, mis jooksevad ümber maja, väike purskkaev, lilleniidud jne. See kõik annab nii palju sellele kohale juurde.

Mulle meeldib loodus ja sellega kontaktis olla – see vaikus, hommikupäike, linnulaul.

Mis sõnum on sul inimestele, kes pole kunagi proovinud taimetoitlust?

Ei ole mõtet tervislikkusest ja empaatiast rääkida. Inimesed ei soovi õppida teiste kogemustest ja vigadest.

Inimesed peavad ise kogema ja mõistmiseni peab ise jõudma.

Ma soovitan inimestel olla avatud ja valmis aktsepteerima võimalikkust ja tõenäosust, et saab ka teistmoodi. Olla avatud ja proovida enne, kui hukka mõista.

Me ei tea mitte kunagi, mida üks või teine sündmus endaga kaasa tuua võib. Mitte kunagi ei tea, millal mõnest negatiivsest kogemusest võib saada hüppelaud millegi parema suunas.