Kuigi olen loomade eestkoste valdkonnas tegutsenud juba ligi kümme aastat, kohtan endiselt uusi organisatsioone ja aktiviste, kes suudavad mind üllatada – ja vahel ka teistmoodi mõtlema panna. Just nii juhtus 2024. aasta septembris Luksemburgis, kui osalesin rahvusvahelisel loomaõiguste konverentsil IARC ja kuulsin Aimi ettekannet sellest, kuidas Aasias tehakse loomade eestkostet, arvestades seejuures süvitsi kohalikke kultuurieripärasid.

Siin Eestis oleme harjunud tugeva lääneliku mõjuga ning sageli n-ö eestistame rahvusvahelisi kampaaniaid. Kuid võib-olla peaksime vahel hoopis ise tagasi minema omaenda juurte juurde – näiteks taimseid piimasid on meie pärimustoitudes kasutatud juba ammu enne seda, kui need trendina poelettidele jõudsid. See mõte jäi mind kummitama ja seetõttu loete sellest huvitavast organisatsioonist ka meie suvenumbris!

• Anu Tensing, loomaõiguslane Loomuses, Vegan Kõus ja igal pool mujal

Triin Toom, vandeadvokaat

Maailmas, kus tarbimisvalikud kujundavad nii majandust kui ka keskkonda, on reklaamil tohutu mõju. See ei ole pelgalt müügivahend, vaid ka väärtuste kujundaja. Kui reklaam eksitab või ilustab tegelikkust, võib see suunata meid tegema valikuid, mis kahjustavad nii teisi elusolendeid, meie tervist kui ka planeeti. Seetõttu on reklaami reguleerimine oluline tööriist loomade õiguste ja keskkonna kaitsel. Kui reklaam õigustab loomade kasutamist või esitab seda kui eetilist valikut, siis ei ole see lihtsalt eksitav – see aitab alal hoida süsteemi, mis põhineb loomade ekspluateerimisel.

Kõik algas sellest, et mu Münchenis elav sõbranna plaanis reisi Itaaliasse. Tal on aga kaks kassi, kellest üks vajab kaks korda päevas süsti. Niisiis oli vaja usaldusväärseid kassivalvureid. Meie haarasime võimalusest kinni: pakkisime pere, töö, koolitööd ja isegi lapse viiuli autosse ning võtsime ette retke Münchenisse – ametliku ettekäändega kasse valvata, tegelikult aga ka vaimu värskendama ja maailmapilti avardama. Ajakirja jaoks uudistasime muuhulgas vegantoiduvalikuid.

ALGUS

Veganismi on viljeletud juba aastatuhandeid. Erinevates kultuurides ja religioonides erinevat moodi ja veidi erinevatel põhjustel, peamiselt siiski austusest teiste elusolendite vastu. Viimastel aastakümnetel on veidral kombel see kanda kinnitanud just eriti punkringkondades. Põhjused on loomulikult samad – loomadel on hing, nad ei saa ennast ise kaitsta, aga meie saame.