Palju on tehtud teavitustööd kanade elutingimuste parandamiseks ning puurides elavate kanade olukorrast. Kuid kanade koletud elutingimused munatööstuses on vaid üks osa kurjast. Meile kõigile lapsepõlvest saadik korrutatud uskumus, et kana võrdub muna, on kaasa toonud laialtlevinud suhtumise, et pea igapäevane munemine ongi kanale loomulik – justkui oleks kana siia ilma selleks loodudki, et meile mune toota. Kanadest on inimeste isude tõttu ja käe läbi tänaseks saanud tõepoolest munamasinad, kuid selles pole midagi loomulikku.

Miks linnud munevad?

Igaüks meist on kevadel metsas või pargis jalutades kuulnud tärkavate lillede, sahisevate puuoskte ja sulisevate ojade vahel heledahäälsete linnupoegade piiksatusi. See sünni ime ja looduse lasteaed kuulub kevade juurde. Olgu tegemist varblase, kuldnoka, luige või kanaga – looduse poolt on munemise eesmärk alati olnud just järglaste saamine.

Paljudele tuleb see aga üllatusena, et kanad pole alati teeninud inimeste huve ja et ka praegu elab mitmel pool maailmas metsikuid ja kodustamata kanu (nt puna-džunglikana), kes looduses ringi siblivad ja kelle kehad toimivad samamoodi nagu teiste metsikute lindude kehad. See tähendab, et nad munevad poegade saamiseks vaid mõne muna aastas. Nemad on tõelised vabapidamise kanad, kes ongi päriselt vabad oma elu elama ja toimetusi toimetama, nii nagu teised metsikud linnud. Munatööstusesse vangistatud kana muneb 250-300 muna aastas. Need munad ei ole viljastatud, neist ei kooru kanadele järglasi. See on pikaaegse kodustamise ja aretuse tulemus. Vaid sada aastat tagasi munesid taludes elavad kanad umbes 120 muna aastas. Enne seda veelgi vähem.

Tihe munemine ei ole kuidagi loomulik. Selle tõestuseks on loendamatud munemisega seotud terviseriskid. Kuigi aretuse tulemusena suudavad kanad muneda aastas sadu mune, pole nende organism sellise koormaga kohandunud. Me oleme aretanud nad oma kehade vangideks, millest ei pääse ka kõige paremates tingimustes elavad kanad. Naised võivad ette kujutada, et mis tunne oleks vähemalt kord kuus sünnitada või iga päev menustrueerida. Biloogiliselt ei ole munemine täpselt sama protsess, mis sünnitamine või menstrueerimine, kuid see on kanade kehadele samamoodi kurnav ja isegi ohtlik.

Osteoporoos, luumurrud, hingamisprobleemid, paralüüs, reproduktiivorganite kasvajad ja tsüstid, põletikud, kloaagi väljalangemine, munapeetus ja surm on vaid mõned tiheda munemise tagajärjed. Kuigi tööstuses tapetakse munade saamiseks kasutatavad kanad 15-18ndal elukuul, jõuavad need haigused juba selle lühikese aja jooksul välja areneda. Varjupaikades on tööstusest päästetud kanadel küll ideaalilähedased elutingimused, aga oma keha vangistusest ja terviseprobleemidest ei pääse nad sealgi. Varjupaikades, kus kanu ei nähta enam munamasinatena, vaid austust ja elu väärivate indiviididena, antakse munad toiduna kanadele tagasi, et nad saaksid sealt vajalikke toitaineid, mida keha on munemise käigus kaotanud. Levinud on ka hormoonravi, et anda kanade kehadele munemisest puhkust.

Samas on südantlõhestav kuulda lugusid varjupaikadest, kes kanade elu ja tervise nimel võitlevad, aga ei suuda neid munemise tagajärgedest siiski päästa. “Me armastame oma päästetud kanu ja nende varjupaika saamine on raske protsess, kus ilmnevad ka kõik nende bioloogiast ja aretusest tulenevad terviseprobleemid. Isegi veterinaaride professionaalse abiga ei saa me tihti nende geneetika vastu. Me oleme kaotanud nii palju oma armastatud lindudest pereliikmeid ja ma ei kavatse kunagi teeselda, et munade söömine ja kanade ärakasutamine on tore, hea ja inimlik,” kirjutab Justin Van Kleeck, kes peab väikest kanade varjupaika.

Eestimaalaste munalembus tähendab seda, et ekspluateerime ja tapame aastas miljoneid linde. Lahenduseks pole ka nn vabapidamine või kanakasvatus väiketalududes. Mune tarbides toetame alati kanade ja nende kehade kohtlemist masinate ja toodetena. Vaid veganitena elades näitame, et austame neid kui isikuid ja indiviide, kellel on õigus vabadusele, oma kehale ja elule. Veganina ei loobu me millestki, vaid lõpetame selle võtmise, mis polnudki meile mõeldud.

Munatööstuse tavapraktikad:

• Aretuse tulemusena muneb kana tänapäeval kuni 250-300 muna aastas. Looduses muneb metsik kana sarnaselt teistele lindudele järglaste saamiseks aastas vaid mõne muna.
• Kanade kehadele on nii tihe munemine kurnav ning toob kaasa haigusi ja surma.
• Suurfarmide kanad veedavad oma elu imetillukesel alal ühispuurides, kus neil pole võimalust ringi liikuda ega tiibu sirutada.
• Et vältida kitsastes tingimustes vigastusi lõigatakse kanadel sageli nokk osaliselt ära – seda kulude kokkuhoiuks ilma igasuguse tuimestuseta, kuigi tegemist on väga valutundliku elundiga.
• Ka nn vabapidamine ei taga kanade paremat kohtlemist, vaid kõigest rohkem liikumisvõimalusi igale linnule. Vabapidamise farmides on samuti ühes ruumis koos tuhandeid kanu.
• Et oleks kanu, kes munevad mune, tuleb neid suurtes haudejaamades juurde toota.
• Umbes pooltest haudejaamades viljastatud munadest kooruvad kanatibud, pooltest kuketibud. Kanatibudest saavad uued munakanad. Kuna kuketibudest pole munatööstusele mingit kasu, käsitletakse neid jääkproduktidena.
• Peaaegu kõik kuni kolme päeva vanused kuketibud purustatakse elusalt hakkmasinas või lämmatatakse gaasiga. Ka vabapidamise mune ostes toetame kuketibude hukkamist, sest nemadki ostavad munejaid kanu endale haudejaamadest.
• Kõigi munakanade elu lõppeb enneaegselt tapamajas, kui nende kehad on inimese vajaduste rahuldamiseks viimseni kurnatud ning enam toodangut ei taga. Kanad tapetakse tavaliselt 15-18 elukuul.