Leana Mägi

Pungi ja veganluse seos sai alguse juba 70-ndatel. Teerajajateks olid anarhopunkarid ja veidi hiljem võttis veganluse omaks USA hardcore pungi straight edge liikumine (pungid, kes olid uimastite ja alkoholi vastu). Tuntuimad alustajad Inglismaal olid bändid Crass ja Conflict, kes olid ühed esimestest, kelle lüürikas mainiti loomade õigusi.

Kui Crass levitas loomaõiguslikku sõnumit peamiselt läbi lüürika, siis Conflict viis mõneti loomaõigusluse järgmisele tasemele. Seda läbi reaalsete aktsioonide – alguses läbi lihunike/lihapoodide akende puruks viskamise ja selle propageerimise, hiljem laienes see ka loomade, sh lindude, farmidest vabastamisele.

Kui loomaõiguslus läbi nende bändide 80-ndatel USA-sse liikus, lisandus straight edge liikumise varasemale “ei joo, ei suitseta”’ põhimõtetele ka veganlus. Ja straight edge liikumise kasv oli plahvatuslik. Tuntumaid selle ajastu häälekandjad sealt olid näiteks: Minor Threat, Youth of Today, Gorilla Biscuits, Fugazi.

EUROOPA

80-ndate teises pooles liikus veganlus ka mujale Euroopasse, ennekõike Saksamaale. Said hoogu loomade vabastamiste aktsioonid. Üleskutsed selleks levisid zine’de kaudu (punkide poolt nulleelarvega tehtud DIY ajaleht, kus on uudiseid bändidest, laulusõnad, intervjuud, retseptid jms). Sel ajal sai alguse ka ülemaailmne aktsioon või lausa liikumine nimega Food Not Bombs. See on üritus, kus vabatahtlikud teevad ja jagavad tasuta toitu puudust kannatavatele inimestele, protestides samal ajal vaesuse ja sõja vastu. Söögitegemiseks kasutatakse toorainet, mis saadakse koostööst kas talunike või poepidajatega, tihti ka poodidest ära visatud ülejääkidest, mis pole veel riknenud. Reeglina pakutakse vegantoitu. Liikumine kestab tänase päevani üle terve planeedi.

Kui veganlus Euroopa pungiskeenesse laiemalt liikus, siis eelkõige läbi squatt’ide (ebaseaduslikult hõivatud poolelamiskõlbmatud hooned, kus pungid elasid). Neis kokati järk-järgult aina rohkem ainult vegantoitu ning ühel hetkel ei olnud see enam lihtsalt normaalne keskmine, vaid soovituslik kohustus. Ka see toimub tänapäevani.

EESTI

Eesti punkskeenesse jõudis veganlus alles 00-ndatel ja levis peamiselt nooremate hulgas, kes olid selle Euroopa squatt’idest reisimisega siia kaasa toonud. Loomulikult oli ka 80-90-ndatel erandeid, st veganeid ja taimetoitlasi, kuid nad olid siiski pigem erandid.

Kohe, kui veganlus siin veidi levima hakkas (viljelejaid nii umbes 10-15% punkidest ja seda peamiselt Tallinnas), tekkisid ka loomaõiguste aktsioonid: piketid karusnahapoodide ees, protestid lihatootjate vastu jne. Kuuldavasti on tehtud ka loomade vabastamise aktsioone, salafilmimisi kanalates ja seafarmides, ning seda organisatsioonide poolt, mis on alguse saanud punkliikumisest. Samuti on tehtud Food Not Bombs söögijagamisi ning erinevaid heategevuslikke veganõhtusöögiüritusi, et koguda raha loomade varjupaikade toetuseks.

Tänases Eesti punkskeenes on olukord selles mõttes hea, et kõik on veganlusest ja selle olulisusest teadlikud, täielikult praktiseerib seda siiski vaid vähem kui kümnendik (Soome noorte punkide hulgas ligi 50%, Lätis-Leedus sama nagu Eestis). Pooldajaid ja n-ö peaaegu veganeid sinna juurde on aga veel oma 15%. Nii et praegu on seis parem kui kunagi varem ja tendents paistab kasvavat.

Põhiliseks eestvedajaks on hetkel ilmselt Tallinnas asuv Sotsiaalkeskus Ülase12, lisaks on Tartus klubi Hell ja juba eksisteerimise lõpetanud Anna Haava. Ülase12 on DIY klubi, kus toimuvad punk, hardcore jms üritused, kinoseanssid, bändiproovid jms. Kontserte annavad seal tuuritavad bändid, kes tulevad igast maailma nurgast. Oma söögisoovide nimekirjas paluvad nad ka enamasti vegantoitu. Aga ega Ülase12 muud ei pakugi.

Uurisin huvi pärast ka Eesti ühe populaarseima veganrestorani, Vegan Restoran V loojalt ja punkarilt Mikk Mägilt, mis seosed temal pungi ja veganlusega on ning kuidas see alguse sai. Mikk vastas: “Mind huvitas veganlus ja loomade kaitsmine juba veidi varem, aga siis pungiga, peamiselt ansambli Oi Polloiga, see süvenes tugevalt ning hakkasin veelgi otsima bände, kes kasutasid vegansõnumeid.”

MINA

Ilmselt ma ei oleks vegan, kui minust poleks saanud 25 aastat tagasi punkar. Nagu ka paljud teised, reisisin ma Euroopasse, täpsemalt Berliini, ja elasin mõnda aega ühes sealses squat’is. Kogu toit, mis seal söödi või ühisõhtusöökidel pakuti, oli vegan või lihavaba. Tavaliselt oli see tehtud prügikastidest päästetud kaubast. Veidi üllatavad või lausa ehmatavad olid sealsed karmid reeglid, näiteks külmikus tohtis hoida ainult vegantoitu. Eestist tulnuna ei osanud sellist asja pungiga seostada. Enne sinna minekut polnud ma vegan, kuid võtsin seal selle kiiresti omaks.

Minu jaoks polnud see alguses nii väga loomaõiguste jms põhjusega seotud, vaid pigem lihtsalt enda proovile panek. Ja OMG - parim vegantoit, mida ma eales saanud olen, on Saksamaa DIY festivalidel

Kui Eestisse tagasi tulin, sõin mõnda aega ainult praekartuleid. Erinevalt Saksamaast, kus leidus sel ajal sojatooteid jms, vegantoodetest ei olnud siin veel ühtegi. Okei, ma ei osanud sel ajal ka üldse süüa teha ja kindlasti ei osanud ma sel ajal näha muid võimalusi hea vegantoidu valmistamiseks.

Kuigi mu veganluse teekonnal on olnud pause, olen seda olnud nüüd jälle viimased 10 aastat. Lõpuks õppisin ka hästi kokkama! Olen tegutsenud mitmeid aastaid nime KizkaDelicious Catering all. Minu eesmärk vegantoitude tegemisel on kasutada võimalikult vähe töödeldud/valmis vegantooteid. Piisab, kui sul on juur- ja köögiviljad, maitseroheline, oad, pähklid, ja sa saad nendest valmistada oi kui palju häid roogi. Toitlustust pakkudes olen ma alati olnud väga õnnelik, et saan pakkuda paljudele inimestele, kes pole veganid, uusi maitseid ja murda müüti, et vegantoidud pole maitsvad. Usun, et umbes 80% neist, kes mu toitu proovivad, ei ole veganid.

Minu jaoks on veganlusi rännak läbi erinevate rahvaste toidukultuuride katsetuste (väga-väga huvitav!), miksides neid omavahel ning veel omakorda meie oma enda saaduste ja toidukultuuriga. Ja kõige selle juures saan kaasa aidata loomade kaitsmisele.

LÕPETUSEKS

Punkskeenes on alati olnud sees kaastundlikkus, võitlus nõrgemate eest, olgu selleks siis loomaõigused, keskkonnakaitse, feminism, antifašism ja inimõigused laiemalt. Ühendavaks lüliks on kokkuhoidev ja toetav kogukond ning eesmärgiks on alati olnud seista selle eest, mis on õige ja õiglane, ennekõike inimlik. Punkkultuur oma mõistvuse ja üksteise toetamisega on veganluse levikule kindlasti andnud hindamatu tõuke.

Ja teeb seda ka edaspidi.