Karloval on võrreldes teiste Tartu linnaosadega teistsugune vibe. Milline on sinu suhe Karlovaga?

Väga hea suhe, sest elasin kunagi Tallinnas Kalamajas. Olin ümbritsetud kunstnikest ja tundsin end seal ka väga hästi. Nüüd tunnen, et Karlova on sarnase vibe’iga ja ma kohanesin siin kohe. Mul on siin väga hea meel olla. Arvan, et Karlova armastus on eriti suur, sest siin on Pallas.

Kuidas on veganina Karlovas ja laiemalt ka Tartus elada?

Karlovas on tore, sest naabruses on teisigi mõttekaaslasi. Jaanipäevgi sai seekord siin veedetud. Hommikul oli hea kodust kannutäis kohvi kaasa haarata ja seltskonnaga uuesti liituda. Aga üldiselt tundub, et elu veganina Tartus ei erine elust veganina teistes Eesti suuremates linnades.

Kui palju sa Tartu söögikohtadesse satud?

Ma ei satu enam nii tihti kui alguses, kui olin just siia kolinud. Ma teen kodus nii palju süüa ise ja mees ka kokkab. Ta arvab, et saab kodus nii hästi süüa, et ei olegi vaja väljas käia.

Valikut võiks muidugi rohkem olla. Nüüd, kui ma ise siin elan, tunnen puudust, et pole enam Gengööki. Seda igatsen väga. Mõtlesin, et kui Tartusse tulen, siis seal ma hakkan käima. Vähemalt on meil siin lähedal Aparaaditehases Veg Machine, kuhu ma väga tihti ei satu, aga kui keegi külla tuleb, siis käin ikka. Karlova Kohvis saab kaerapiimaga väga head kollajuure latte’t, mis on mu lemmik ja käin seda vahel maiustamas.

Kui nüüd rääkida jälle kitsamalt Karlovast, siis siin asub ka sinu kool - Kõrgem Kunstikool Pallas. Mida sa seal täpsemalt õpid?

Ma õpin maalikunsti ja kõike, mis sellega seostub.

Kuidas sa üldse kunstini jõudsid?

Ilmselt on aus vastus, et ma olen alles teel kunsti juurde. Samas on see teema, mis on minuga alati kaasas käinud. Lapsepõlvest on meeles, kuidas hobikunstnikust vanavanaema märkas mu huvi ja õpetas mulle mõned oma töövõtted. Tundsin end erilisena, et ta viitsis mulle neid õpetada. Ma vaimustusin tema imelistest töövahenditest, näiteks peenikestest paari karvaga pintslitest. Kui ma küsisin, mille jaoks see ja too asi on, siis ta muudkui selgitas.

Kooli ajal oli sama lugu isaga, kes kääris käised üles, et aidata mul kunstitunni jaoks vajalikke asju meisterdada. Sellised koos toimetamised ilmselt pakkusid eduelamust ja istutasid minusse uskumuse, et kunst ühendab inimesi, aga selleks, et jõuda kunsti spetsiaalselt õppima, läks ikka kaua aega.

Kas tunned, et su vanavanaema stiil ja õpetused on mõjutanud ka seda, kuidas sina praegu maalid?

Jah. Tema õpetas mulle fotorealismi ruudustiku järgi: võtad postkaardi, teed selle ruuduliseks ja kannad pildi õigetes proportsioonides suuremas formaadis pinnale.

Sul läks aega, et jõuda kunsti õppimiseni. Mis sind varem takistas?

Ma ei fännanud koolis käimist. Kui mul said põhikool ja kutsekool tehtud, siis ma lootsin, et ei pea enam kunagi koolisüsteemis olema, et äkki saab kuidagi teisiti ikka ja läksin rändasin hoopis mööda ilma. Lõpuks need rännakuid tõid ikkagi tagasi kunsti juurde.

Mida sulle maalida meeldib?

Praegu pakub rohkem huvi abstraktne maalimine, aga olen maalinud erinevaid teemasid, näiteks portreesid inimestest ja loomi. Praegu tahan anda võimaluse erinevatele teemadele.

Seega sul pole veel kindlat stiili välja kujunenud?

Ei, ma isegi ei taha seda praegu. Olen siiani rohkem tegelenud illustratsioonidega, aga olles praegu Pallases tudeng, siis leian, et võimalust oma käekirja rohkem maalilisemaks muuta tuleb kasutada.

Mis sulle inspiratsiooni annab?

Mind inspireerivad emotsioonid ja inimsuhted. Ükskõik, mismoodi seda lõuendile kanda, see tunne, millega sa maalid ja soovid edasi anda, inspireerib. Seda nii ise maalides kui ka teiste loomingut kogedes.

Kunsti luues puutub ilmselt palju kokku ka loomsete toodete ja materjalidega näiteks loomade karvadest tehtud pintslid. Kui raske või kerge on veganina kunstik olla?

Ikka väga raske. Ei saagi õpingute jooksul 100% vegan olla, sest mitteloomsed materjalid pole alati kättesaadavad. Aga kui on võimalik valik teha, siis ma alati selle teen. Näiteks pintslite osas on kvaliteetseid sünteetilisi alternatiive järjest rohkem.

Kui meile õpetati lõuendi tegemist, siis avastasin, et seda krunditakse jänesenahaliimiga. Liim jänesest polnud minu jaoks isegi valik. Alternatiiv sellele on PVA ja loomulikult ma valisin selle, kuigi selle kohta öeldakse, et tulemus pole nii kestev ja kunagi see lõuend kolletub, aga iga maal vajab lõpuks värskendust. Pealegi on maalida võimalik paljudele erinevatele materjalidele.

Mosaiigi tehnikas peaks traditsioonilselt samamoodi kondijahust liimi kasutama, aga jällegi tuli mulle vana hea PVA appi. See tähendas aeganõudvamat protsessi, sest pidin tükikesi liimi sisse kastma ükshaaval ja oma puslet kokku panema, aga mul oli motivatsioon seda teha. Paraku on olukordi, kus on praktilisem vastu võtta paber kooli poolt ja tunniga pihta hakata, sest formaadid on erinevad ja lihtsalt pole praktiline materjali otsides teistest maha jääda.

Kas sa pead oma õpingutes kokku puutuma ka nahatöödega?

Ei. Küll aga on meil nahaosakond, mis õnneks juba päris hoolega vaatab juba ka naha alternatiividesse.

Kui vastutulelikud õppejõud üldse on, kui ütled, et oled vegan?

Ikka võtavad arvesse. Näiteks mosaiigi puhul ma uurisin, kas on alternatiivi sellele liimile, ja oli. Järgmisel kursusel tulevad munakoore baasil värvid ja ma veel ei tea, kas sellele on head alternatiivi ja kuidas selle olukorra lahendan. Ma tean juba ette, et ma ei taha neid värve kasutada, aga eks näis, mis sellest kursusest saab.

Mis puudutab koolilõunaid, siis on Pallases väga hea olla vegan, sest igal lõunal on kohvikus vähemalt kaks veganvalikut. Tahaksin väga kiita kokkasid Kristat ja Annikat, sest nad on nii vastutulelikud ja hoolivad. Nad küsisid ka mu numbrit, et vajadusel helistada ja uurida, kas asi on ikka vegan, kui nad kindlad pole. Olen hea meelega nende isiklik infoliin.

Enne Tartusse kolimist ja Pallase õpinguid elasid sa ligi 10 aastat hoopis Kanadas. Kuidas sa sinna sattusid?

Kui sageli minnakse välismaale tööle, siis mina läksin armastusele järgi. Minu tulevane abikaasa tuli mu Tallinnas tähistatud sünnipäevale. Sellest peost saigi meie ühine ajaarvamine alguse. Tal olid plaanid Kanadasse minekuks siis juba tehtud. Tema läks ees plaaniga saada alaline elamisluba ja jääda sinna pikemaks. Poole aasta pärast läksin järgi.

Mida sa Kanadas tegid?

Selleks, et alalist elamisluba saada, tuli pikalt töötada hotellis. Olin restoranis ettekandja ja tegin seda tööd umbes viis aastat. Alles hiljem õnnestus mul saada tööle hambakliinikusse hambaarsti assistendiks. Olin ääretult üllatunud, sest kandideerisin tegelikult hoopis administraatoriks, aga kliiniku omanik otsustas, et õpetab mind välja assistendiks. Niisiis läksin ühest kiirest restoranist kiiresse hambakliinikusse. Me võtsime pühapäeviti vastu ka nii-öelda hamba valuga patsiente ja andsime neile esmaabi. See oli väga põnev periood.

Kui sa mõtled tagasi sellele eluetapile, siis mis märksõnad sulle sellega meenuvad?

Miinus 40 kraadi külma. Virmalised. Üks mõnus talv kõrgel mäe otsas Briti Columbias. Palju rändamist. Veganiks kujunemine.

Kuidas sa üldse veganiks hakkasid?

Asi sai alguse sellest, et restoranis, kus töötasin, olid nädalavahetuseti kuningkrabi bufeed, kus võis süüa, kui palju jaksad. Need olid tõelised toiduorgiad ja nägin iga nädal, kui palju läks toitu raisku. Kui kiires restoranis korraks peatuda, siis näed, kuidas ümberringi inimesed lihtsalt õgivad, nagu homset ei oleks. Läksin üks õhtu pärast sellist vaatepilti väsinuna koju ja mõtlesin, et tohutult toitu läheb raisku. Rääkisin sellest mehega ja ta hakkas uudishimust guugeldama, millised toitumisviisid üldse olemas on. Selle nimekirja lõpus oli sõna “vegan”, mida esimest korda kuulsin. Tema sai sellest väga inspiratsiooni ja otsustas tervislikust aspektist teha endale kolmekuulise väljakutse, kus toitub täistaimselt, et näha, kuidas ta end tunneb. Tema influence hakkas tasapisi ka mulle külge. Mitte küll kohe, aga lõpuks küll.

Kui ammu see oli, kui sinust vegan sai?

See äsja räägitud lugu oli 2013. aastal. Mul tekkis vahepeal paariaastane periood, kus langesin taimetoitlusesse tagasi. Kui hakkasime oma pulma planeerima, siis otsustasime, et sellest tuleb veganpulm. Selle planeerimise käigus sain motivatsiooni sukelduda uuesti nendesse teemadesse ja põhjustesse, miks piima pole ka okei tarbida. Ma arvan, et aastast 2017 pole enam olnud kõhklust, kas olla vegan või mitte.

Milline oli elu Kanadas veganluse vaatenurgast vaadatuna?

Seal on samamoodi kõike nagu siin. Ühest küljest nad võtsid vastu riikliku toitumissoovituse, et parim jook on vesi, mitte piim. Selle üle rõõmustasin väga. Aga tegelikult Kanada kultuur, eriti Alberta provints, kus mina olin, on läbi imbunud kauboi kultuurist: rodeo on nende suur uhkus ja ka küttimine, eriti trofee- ja hobiküttimine. Müüt põliselanikust, kellel ongi elus püsimiseks vaja küttida, ei pea paika. Selliseid väga pole ja isegi kui on, siis nad on nii kaugel tsivilisatsioonist. Ma ise elasin nii põhjas, et edasi sai vaid helikopteriga, mitte mööda maanteed, ning seal küll ei olnud vajadust küttida.

Suuremates linnades on vegankogukonnad oluliselt suuremad, aga mina elasin ikkagi perifeerias ja seal oli taimetoiduhuvilisi Facebooki grupis kokku võib-olla 700.

Kui palju on sinu ümber praegu vegankogukonda?

Viimase kahe aasta jooksul on see kogukond aina kasvanud. Kui olin veel Kanadas, aga teadsin, et kolin tagasi Eestisse, siis olin Eesti vegangruppides üsna aktiivne suhtleja. Nüüd on nii tore avastada, et saan nendele nimedele ja profiilipiltidele päris näod ja hääled ka juurde panna. Nii tore on järjest kohtuda kõigiga!

Mulle on ka silma jäänud, et oled gruppides üsna aktiivne ja jagad tihti oma isuäratavaid toidupilte. Kas oled pigem retsepti jälgija või kunstnikule omase loova lähenemisega?

Ma olen ikka loovalt läheneja, improviseerija ja julge katsetaja. Ma ei karda ebatraditsiooniliste maitsete kokku panemist.

Kust sa kokkamiseks ideid saad?

See tuleb iseenesest mulle. Jälgin paari Instagrami kontot ja grupist “Jah, see on vegan!” saan ideid. Kui veganrestoranides söömas käin ja on põnev maitseelamus, siis mind huvitab, kuidas seda ise teha. Nii avastasin näiteks suitsuporgandi, mis on täielik hitt!

Sa teed siis päris palju ise kodus süüa.

Jah, aga mitte alati. On aegu, mil ma ise üldse ei tee, sest õnneks mu mees kokkab väga hästi. Kui semestri lõpus hoolega maalin ööd ja päevad, siis olen väga rõõmus, et toit saab justkui ise valmis.

Kas tunned, et su elu on lihtsam tänu sellele, et su mees on ka vegan?

Jaa, absoluutselt! Kohtudes polnud me kumbki vegan, kuigi ammu oleks võinud selle peale tulla, aga see info lihtsalt ei jõudnud minuni. Inimesed vahel häbenevad öelda, et nad on veganid, sest kardetakse end sildistada, aga kui keskenduda loomadele, siis on ükskõik, mida need sildid tähendavad. Oluline on näidata eeskuju, et valida loomasõbralik alternatiiv. Loomadest hoolimine pole häbiasi.

Ma olen oma mehele ülitänulik, et ta nii kannatlikult talus aega, mil mina polnud vegan. Meil on kahekesi väga hea ja olen ülitänulik talle selle eest!

Mari lemmikud

Ideaalne hommikusöök: mees teeb hommikul putru, näiteks riisihelbeputru sojapiima ja tumesinise Keijuga

Viimase aja põnevaim leid poeriiulilt: Thormi pelmeenid

Parim viis Karlova ja Tartu avastamiseks: tule Pallasesse kooli!

Lemmikviis sügispäeva nautimiseks: soojal sügispäeval rattaga sõita õhtuloojangus

Unistuse paik maalimiseks: avar isiklik stuudio oma kodu pööningul või terrassil

Maalida saab ka jalanõudele

Meie vestluse ajal on Maril laual kassi pildiga saapad, millele ta pintsliga hoolikalt lakki peale kannab. Kas talle meeldibki oma lõbuks saapaid pintseldada ja neid köögilaual hoida? Täpselt nii, aga ühtlasi on tegu tellimistööga ning lakk kaitseb maalitud kassi ilmastiku eest ja ennetab kunstitoese mõranemist. Nimelt sattus Mari tänu headele juhustele tegema koostööd rõiva- ja jalatsitootjaga KIRA, kelle klientidel on võimalik oma saabastele tellida meelepärane maaling ning Mari viib ostja unistuse ellu. Saabastele maalimise puhul on ettevalmistusaeg pikk, sest tööd tuleb hoolega kavandada ja kliendiga kokkulepe saavutada. Praeguseks on Mari andnud unikaalse välimuse umbes kümnele saapapaarile. Ta on neile maalinud abstraktseid mustreid, loodust ning erinevaid loomi. Kõige suurem väljakutse on tema jaoks lemmikloomade maalimine, sest selleks on vaja õiget fotot. Vahel tekib Maril tahtmine ise loomaga kokku saada, et tulemus suurepärane oleks.