Kõik algas sellest, et mu Münchenis elav sõbranna plaanis reisi Itaaliasse. Tal on aga kaks kassi, kellest üks vajab kaks korda päevas süsti. Niisiis oli vaja usaldusväärseid kassivalvureid. Meie haarasime võimalusest kinni: pakkisime pere, töö, koolitööd ja isegi lapse viiuli autosse ning võtsime ette retke Münchenisse – ametliku ettekäändega kasse valvata, tegelikult aga ka vaimu värskendama ja maailmapilti avardama. Ajakirja jaoks uudistasime muuhulgas vegantoiduvalikuid.
Farištamo Eller
Fotod: Margus Eller, Meelis Eller ja Farištamo Eller.
Autoreis ja esimesed ampsud
Teekond Münchenisse möödus üllatavalt sujuvalt – isegi lapsed pidasid vapralt vastu. Esimesel päeval sõime autos kodust kaasa pakitud võileibu, õhtuks jõudsime aga Poola, kus Subways panime ise kokku maitsvad veganvõikud. Saksamaa bensiinijaamas oli toiduga keerulisem – valik oli napp, aga teenindaja see-eest tohutult sõbralik ning püüdis siiralt aidata. Lõpuks ilmus kuskilt välja isegi üks külmutatud veganpitsa. Taimepiim oli õnneks kaasa pakitud, et kohvile midagi peale oleks valada. Ühest küljest ei taha kellelegi ebamugavusi tekitada, aga teisest küljest on ka mitteinimloomad meie kaaslased ja nende eest seismine ongi ju veganluse sügavam mõte.
Töö ja tofu Münchenis
Münchenis tegime tööd, õppisime ja loomulikult avastasime kohalikku toidumaastikku. Poes jäi kohe silma terve riiulitäis tofut ja tempehit – valik oli muljetavaldav. Lisaks tohutus koguses erinevaid poolfabrikaatidest lihaasendajaid, mis on küll imemaitsvad, kuigi tihtipeale ka ebatervislikud.
Samuti külastasime India taimetoidurestorani Kailash Parbat, mis on küll lihavaba, ent mitte täiesti vegan. Menüüst oli alguses keeruline aru saada, mis on vegan ja mis mitte. Samas teenindaja oli igati tore ja uuris meilt isegi, miks me veganid oleme. Kui vastasin, et ikka loomade pärast, siis ta korraks ehmus, aga siis rõõmustas – nad ei paku üldse loomi!
Ühel päeval käisin kohvil ja koogil oma hea tuttava, Müncheni loomakaitsja Katriniga – kohtumispaigaks Gans Woanders, mis on justkui nõiamaja keset Münchenit! Katriniga olen vestelnud ka loomaõiguslikus veebisaates Loomuse Akadeemia 16. jagu, kus ta kirjeldab oma õpinguid ja selgitab, kuidas on töötada loomaarstina ühiskonnas, kus loomi peetakse masinateks, eesmärgina nende pealt kasu lõigata.
Metsikud aiad ja siilid
Müncheni rohealad pakkusid nii silmailu kui mõtteainet. Jalutasime parkides ja tõdesime, kui oluline on jätta loodusele linnas oma ruum: riisumata lehed, lamapuit, niitmata servad. Selleks, et mitteinimloomadel ka linnas koht oleks, on vaja neile elukohad ja elupaigad jätta. Pargis nägime ka seda selgitavaid silte siilide kohta. Siilid on ju armsad ja kes ei tahaks neid kaitsta? Sildid õpetasid, kuidas seda õigesti teha! Rohealadel rännates nägime ka sõtkapoegi, kes olid lausa uskumatult nunnud.
Mägede poole: Innsbruck ja pannkoogid
Kuna Austria piir on Münchenile nii lähedal, tegime väljasõidu Innsbrucki, et sealseid mägesid uudistada. Hommik algas rahuliku einega, kus laual oli juurviljavaagen ja seltsiks kiisu.
Lõunatamiseks leidsime imevahva koha õues, Schlossbrauhaus Schwangau. Sinna kõndides vaatlesime pikalt üht tuuletallajat – tõepoolest on tegemist linnuga ja mitte pelgalt kõnekäänuga, et keegi kuskil tallab tuult. Toidud olid imekaunid. Lapsed sõid küll kõige lihtsamat valikut – pannkooke moosiga – eelmise päeva vürtsikas toit oli nad veidi ära hirmutanud. Ja vaade söögilauast mägedele oli muinasjutuline.
Lastele sai lubatud ka jäätist, mida asusime nüüd Insbruckis otsima. Leidsime! Valikus oli neli veganjäätist ja igaüks meist sai erineva.
Elamused jätkuvad
Kesknädalal võtsime ette järgmise rännaku suurel rohealal Münchenis – Inglise aias. Piknikugi pakkisime kaasa.
Restoraniks oli meile soovitanud Bodhit, kus pidavat olema parim traditsiooniline lihatoit täistaimsena. Hinnaklass on küll pigem kõrge, aga toidud see-eest eriliselt maitsvad ning teenindus mõnusalt sõbralik ja tore. Samuti oli kogu restoran kihvti “veganpropagandat” täis. Ühe seinalt leitud tsitaadi vabatõlge: “Kui lehmad saavad taimedest liha tekitada, saame meie ka!”
Neljapäeva veetsime suuresti kodus puhates, kuid õhtul läksime siiski pitsat sööma kohta nimega Dr Drooly. Kuuldavasti parim vegan pitsa Münchenis. Võib-olla ka kogu maailmas! Täiesti rangelt soovituslik! Kokku oli valikus 16 pitsat ja palju huvitavaid limonaade.
Tagasi
Tagasisõidu tegime kolmepäevase, et veidi vähem aega korraga autos veeta. Valisime sõita läbi Salzburgi, Łódźi ja Kaunase! Põnevaid (toidu)elamusi saime ka sealt! Näiteks Łódźis veganrestoranis Niebostan olid toolideks kiiged ja toiduks tõeliselt head võileivad. Kaunases leidsime aga imelise brunchi kohviku.
P.S. Laste tähelepanekud reisil on lõbusad ja teravad. Näiteks Poolas ütles kuueaastane laps, et “Poola on selline riik, kus ka naised suitsetavad!”