Veel palju aega enne seda, kui Maarja minu ja Anu uksele koputas, et ennast ja oma tegemisi suure juubeli puhul ajakirja lugejatele avada, koputasin mina tema uksele ja palusin tööd. Ma pidasin vastu kuu aega. Raske oli. Selles ilusas hubases Tartu kohvikus sain ma tunda, et minus ei ole kõrge pinge all toitlustusasutuses töötajat. Seda kummastavam on pilt elurõõmu täis Maarjast, kes leti taga vasakule-paremale tellimusi täidab ja alati kõigile naeratab. Iga probleem paistab olevat lihtsalt üle hüppamist ootav tõke, ei midagi enamat. Peaaegu nagu… masin. Veganmasin.

Minu nimi on Hélène. Ma olen pärit Prantsusmaalt ja valmistan oma väikeses koduses köögis taimseid käsitööjuustusid.

Keset novembrikuu asfaldihalli sügist, kutsusime Eke mulle ja Anule külla, et juttu rääkida, jutt salvestada ja hiljem talvenumbris kõikidele lugeda anda. Miks? – Sest Eke on äge. Seda mitmel põhjusel ja osadest neist ka räägime. Kõigest lihtsalt ei jõua. Anu küpsetas pirukaid, mina panin diktofoni uued patareid ja ega palju rohkem õnneks polegi ju vaja.

Tipptund Tallinnas ühes paduvihma ja sandistavate teetöödega. Takso on ainus võimalus, aga juht teeb saatusliku pöörde ja me seisame ühe koha peal 10 minutit. Ma jään hiljaks. Minu senise elu kõige tähtsam intervjuu ja ma jään hiljaks.