Asja uurides selgus, et Meelik Samel on muusik. Turundaja. Vegan. 32 aastat vana. Õppinud Gustav Adolfi Gümnaasiumis, G. Otsa nimelises Muusikakoolis ja Tallinna Ülikoolis (reklaami ja suhtekorraldust).

Ja kui see ka midagi ei ütle, siis mäletate, kui Eesti laulul esines ansambel Meelik looga “Tuju”? Jah, seesama Meelik ta ongi!

Meelik on vegan olnud vähem kui kolm aastat. Alguses mõtles, et ehk võiks liha ainult nädalavahetustel süüa ja seda eelkõige keskkonna pärast, aga see ei osutunud väga realistlikuks plaaniks. Siis vaatas koos abikaasa Pamela Sameliga filmi „Seaspiracy” (Netflix, 2021) ja sealt edasi süvenes teemasse juba korralikult. „Teadsin, et keskkonna ja loomade heaolu teemalised teadusuuringud toetavad veganlust. Küll oli aga suureks üllatuseks, et optimaalse kõige tervislikuma toitumise ehk üksikinimese tervise seisukohalt toetavad teadusuuringud samuti veganlust. Ehk vana hea – varasemalt arvasin, et tervise seisukohast on oluline loomne toiduaine ja kui selgus, et teadus väidab vastupidist, siis see üllatas väga,” räägib Meelik.

 „Tegelikult on ju inimene toitunud niimoodi nagu praegu üsna lühikest aega. Räägitakse, et meie toidulaud on traditsiooniline, aga ei ole ju. Ja kui on, siis saab seda muuta – taimsele toidule üleminekul on niipalju eeliseid, näiteks vabaneb loomakasvatuse alt tohutult maad,” räägib Meelik. Ta selgitab, et kui tal ülikooliharidusest üldse midagi kasu on, siis kindlasti see, et ta on allikakriitiline ja teab, millist infot võib tõsiselt võtta.

Meeliku mõjutajad

Meelik kasutab info kogumiseks veebilehte Our World in Data, mida kasutavad ka tippülikoolid ja kõrgetasemelised meediaväljaanded. Kirjutajatest peab ta lugu Ed Wintersist ja tema raamatust „This Is Vegan Propaganda”. Youtuberi‘test soovitab ta tutvust teha „Mic the Vegan” salvestustega ja lugeda dr Neal Barnardi artikleid. Viimase näol on tegemist veganarstiga, kes räägib vastutustundlikust meditsiinist, tegeleb teaduskommunikatsiooniga ja oskab veganlust väga tasakaalukalt normaliseerida. Ja on veel üks autor – Melanie Joy –, kelle vastu Meelik huvi tunneb, ehkki ei ole teda veel väga palju lugenud.

„Info on ju kättesaadav, inimesed teavad oma tervisest palju rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, oskavad lugeda näiteks vereanalüüse ja nii edasi. Selge on ka see, et loomsest loobumine on palju kasulikum kui näiteks pakendite kogumine, ühistranspordi kasutamine ja muu selline. Kogu info selle kohta on olemas,” on suhteliselt noor vegan veendunud ja ei kujuta ilmselt ette, millise info põhjal n-ö esimese põlvkonna veganid oma otsused tegid.

Mõtteid olukorrast Eestis

Eesti loomaõigusorganisatsioonidest teab Meelik muidugi Loomust, aga ka Nähtamatuid Loomi, kelle sõnumi analüüsimisega pole Meelik veel päris lõpuni jõudnud. „Ma ei teagi, kas sellest võiks olla rohkem kahju või kasu kui soovitada lihtsalt vähem liha süüa ja kes sellise sõnumi eest maksta tahab,“ sõnab Meelik. Selle mõttekäigu peale langevad küsija ja vastaja muidugi oma rollidest välja ja järgneb esialgu avaldamiskõlbmatu arutelu Eesti meedia iseärasusest.

Aga mida võtaks Meelik ette, kui hakkaks praegu näiteks mõnes loomaõiguste organisatsioonis tegutsema? Kuidas üldse ühiskonda mõjutada? „No eks ma peaksin kõigepealt Kõpperi (ansambli Meelik liige Andres Kõpper ehk NOËP – toim.) ära rääkima,” ütleb Meelik, kes ju ühiskonna mõjutamise nõkse teab. „Nali naljaks, aga kui ma veganiks hakkasin, siis tundus kõik nii loogiline, et arvasin, et saan selle ka sõpradele kiiresti selgeks teha, aga see ei ole üldse nii lihtne!”

Meelik arvab, et kõigepealt võiks ta uurida, kuidas saaks läbi teavitamiste ja toetuste põllumajandust ümber teha, et põllupidajad saaksid aru, et taimekasvatus on kasulikum ja kasumlikum. „Võibolla see võikski n-ö Eesti Nokia olla,” leiab veganist meediaspets ja jätkab ladusalt oma plaani kirjeldamist. „Selle võiks ju inimestele võimalikult meeldivaks teha, teeksin perearstidega koostööd, kes peaks ju teadma kui palju tervislikumalt veganid söövad. Maaülikool tõmbab noori, ma ei tea, mis seal programmis neil täpselt on, aga olen paari õppejõuga koostööd teinud ja võiks ju edasi teha. Selge, et kõike ei saa päevapealt muuta, aga peaks proovima just ettevõtja võtmes ja muidugi peaks kogu see teema ka valitsusprogrammis olema. Et oleks selline sidusring, mitte killustunud ettevõtmised… Ja see on ju terviseteema. Kui meil on üle 300 000 inimese, kellel on kõrge vererõhuga probleeme, siis miks me ei võiks liha kaunviljaga asendada?”

Kui ma Meelikult küsin, kas ta ei arva, et Eesti praegused loomakaitse- ja loomaõigusorganisatsioonid on kuidagi pehmeks jäänud ehk räägivad rohkem heaolust kui õigustest, siis arvab ta, et oleks ka ootamatu kui organisatsioonid end nii pika aja peale ise ei tasalülitaks. Ja järjekordselt rollist välja kukkunud intervjueerija jääb mõtlema, miks see nii on…