Kaija Põder
Nägin kokaraamatut “Hernest omletti” esimest korda Veganmessil – haarasin selle kätte, lappasin, imetlesin kujundust… ja panin tagasi, sest olin eelarve juba varasemate ostudega lõhki löönud. Tagantjärele tarkus: oleks pidanud ostma. Raamat jäi kummitama.
Autorid Lia Virkus, Madli Metsar ja Nelly Voolpriit on loonud midagi enamat kui pelgalt hernele pühendatud retseptikogu. See on täistaimne ja kodumaistele toorainetele toetuv kokaraamat, kus hernes küll figureerib mitmeski toidus – hernesupp on kenasti olemas –, aga tegu ei ole kindlasti ainult herneroogadega. Pigem on see praktiline ja kirev teekond taimetoidumaailmas, kus esindatud on vanad klassikud kartulisalatist kuni uute põnevate toitudeni nagu siiditofukook.
Raamat on selgelt jaotatud: pärast lühikest sissejuhatust järgneb hommikusöökide peatükk, edasi tulevad leivad, saiad ja pirukad, millele järgnevad suupisted, kastmed, ning loomulikult on esindatud salatid, supid, soojad road ja lõpuks koogid ning magustoidud. Kuigi pealkiri paneb uskuma, et igal lehel hüppab vastu hernes, siis tegelikult see päris nii ei ole – magustoidud on hernevabad (ja õigustatult). Lisaks hernestele kohtab raamatus ka näiteks hernejahu, millest saab teha imehead omletti.
Retseptid ise on läbimõeldud ja lihtsalt üles ehitatud: koostisosad on paksus kirjas, valmistamisõpetus loogiline, visuaalselt mõnus vaadata. Ainult valmistusajad võiksid lisatud olla – see aitaks otsustada, kas tegu on argiõhtuse panniroa või pigem nädalavahetuseks sobiva kokkamisprojektiga.
Rõõmustav on see, et autorid ei keskendu üksnes toidule, vaid avavad ka toorainete tausta – juttu tuleb toortatra väest, taimsetest piimadest ja pähklivõist. Lisaks jagatakse nutikaid nippe köögis tegutsemiseks. Oma koha on raamatus leidnud gluteenivaba kokkamise peatükk ning ka väekatele idanditele on pühendatud mõned leheküljed.
“Hernest omletti” ei ole ainult veganitele. See on kõigile, kes hindavad praktilist ja kodumaist lähenemist, tahavad süüa midagi ausat ja taimset, ning kes naudivad ilusaid toidupilte. Raamatut lehitsedes tekkis tahtmine küpsetada midagi soolast, määrida midagi rohelist leivale või süüa lihtsalt herneid mingis muus võtmes kui külmunud lisandina. Ja noh – kui raamat inspireerib ja paneb mõtlema, et hernes võikski muffini vahele sobida, siis on siin midagi väga õigesti tehtud.