Kuidas kõik alguse sai?

Tegelikult mul vedas väga sellega, et ma sündisin perre, kus mu ema juba oli vegan. Ehk siis mul oli see võimalus väiksest saati ja sealt edasi ma olengi olnud terve elu vegan. Mul on ka olnud võimalus mitte olla vegan, on juhtunud mingid väikesed pausid, aga ma olen alati lõpuks ise otsustanud tagasi minna. Liha ma ei ole kunagi söönud vabatahtlikult. See on minu arust loogiline valik mitte süüa loomi.

Ma tean inimesi, kes on veganlusse tublisti sisse vaadanud, aga otsustanud lõpuks ikkagi selle kahjuks. Miks nii?

Ma arvan, et kõige raskem on see muutuste koht, kus sa pead selle ümberlülituse tegema. Kuidas sa otsustad mingil suvalisel päeval, et ma enam ei söö seda juustu või kananagitsaid. See on mugavustsoon, nad on harjunud terve elu elama nii, ja siis järsku muutuda on päris raske. Kuigi ma väga ei mõista neid inimesi, kes on sinna sisse vaadanud ja siis ikka ei ole. Aga ma usun, et ühel hetkel nad hakkavad veganiks, neil läheb lihtsalt aega.

Äkki mõned inimesed lihtsalt ei olegi loomade suhtes empaatilised? On see võimalik? Kui lauspsühhopaadid välja jätta muidugi.

Ma arvan, et väga vähesed inimesed suudaksid vaadata, kuidas siga tapetakse ja nende ees süldiks või millekski tehakse. Nad ei sööks seda, nad nutaks. Nii et, kui tegemist ei ole psühhopaadiga, siis jah, inimesed on empaatilised loomade vastu. Pigem on need lihtsalt vabandused ja mõned suudavad kuidagi mööda vaadata ja ignoreerida, et see on surnud loom, mida nad söövad.

Veganiks hakkamise kontekstis räägitakse tihti suurtest ja väikestest sammudest. Paljudele juba kogenud veganitele nood väikesed sammud eriti ei meeldi. Mis sa sellest arvad?

Sõltub, mida pidada suurteks ja väikesteks sammudeks...

Üleöö veganiks hakkamine on näiteks suur samm.

See on suur samm ja ma olen kindlasti väga õnnelik, kui keegi seda päriselt teeb. Aga väga sageli juhtub nii, et nad lihtsalt üleöö ei söö enam liha, viskavad kõik loomse toidu enda dieedist välja ja siis neil tekivad proteiinipuudus ja sellised asjad. Sest nad ei uuri. Nii et ma ei ütleks, et väiksed sammud on tingimata need, millest peab alustama. Alustama peab sellest, et sa loed ja uurid selle kohta, räägid kellegagi, kes on vegan ja siis hakkad veganiks koos nende teadmistega. Niimoodi pea ees ilma teadmisteta sisse hüpata on väga riskantne ja pärast nad süüdistavad veganlust selles, kui neil on mingid terviseprobleemid.

Kas sa oled kuulnud mõnda enam-vähem head argumenti ka veganluse vastu?

Kui seal oleks hea argument, siis ma võib olla poleks vegan, eksole?

(Emma turtsatab naerma ja ma mõistan, et see oli loll küsimus, aga ma olen järjekindel)

Kui sa nüüd vahelduseks täiesti segi läheks, kas sa suudad ette kujutada, mis peaks juhtuma, et sa ühel päeval enam ei oleks vegan?

Ma ei sööks mitte kunagi liha, ma ei suudaks. Kui ma oleksin üksikul saarel koos seaga, ma arvan, et me saaks sõpradeks. Liha ma tõepoolest ei suudaks süüa mitte kunagi. Selles ma olen sada protsenti kindel. Ma ausalt ei tea, mis peaks juhtuma. Nälga suremine ei tundu millegipärast nii hull, ma tean seda eetilist poolt liiga hästi. Ma arvan, et ainus viis, kuidas saada mind midagi loomset sööma, on see, et mind piinatakse nii kaua, kuni ma olen nõus lonksu piima võtma. Aga mitteveganiks hakata... seda ei juhtu.

(Emma vastab mu küsimusele üle ootuste morbiidselt ja nüüd on mul natuke kahju, et ma üldse sellise hüpoteesi tekitasin)

Kas sa tunned end erinevat liiki loomade puhul erinevalt? Linnud, kalad, putukad... kõik on sinu jaoks üks?

Mul on sigadega väga eriline suhe.

(peame väikese lõkerduspausi ja jätkame tsiviliseeritult)

Ma olen sea aastal sündinud ja ma olen väiksest saati siga rohkem armastanud kui teisi loomi. Nii et nende puhul on mul nõrk koht, et kui keegi räägib sealihast, siis mul on hullem olla. Teisel kohal on lehmad, kes mulle väga korda lähevad, sest lehmad on mu lemmikud loomad. Aga samas ma tunnen ka väga suurt empaatiat kalade vastu. Putukate suhtes on see keerulisem. See on üks huvitav teema, kas veganina tappa sääski või mitte. Ma arvan, et pane sääsetõrjet peale ja siis nad ei tule ligi. Praegu üritatakse putukatest teha mingit uut toodet, et inimestel ei hakka ju ometi kahju putukatest. Jah, neil ei hakka kahju, aga nad ei suuda neid ikkagi süüa, sest need on putukad.

Kui sa mainisid siga ja lehma, siis ma põhjendasin seda oma peas niimoodi, et neile on väga kerge silma vaadata ja näha, et nad päriselt ka ei naudi kogu seda tapmise värki. Putukale on jällegi keerulisem silma vaadata.

(lõpetan oma lühimõtiskluse ja otsustan, et normaalsete küsimuste aeg on läbi)

Kui sa lähed metsa ja karu ründab sind, siis kas sa võitled temaga või lased ennast ära süüa?

Ma arvan, et karuga võitlemine ei õnnestuks mul. Esiteks ma olen karust mitu korda väiksem...

(karjatan ja naeran igaks juhuks kaasa, et Emma ei arvaks, et ma päriselt segi olen läinud)

See oleks huvitav vaatepilt. No ma ei usu, et küülik mind ära sööks. Ma kindlasti ei teeks haiget ühelegi loomale, nii et ma üritaks pigem ära joosta. Kui tegemist on küülikuga, siis ma tõstan ta õhku ja ta ei saa mulle mitte midagi teha.

Kui inimene tuleb sulle kallale...

Siis ma võitleks vastu.

Kas see on sellepärast, et mitteinimloom on kuidagi rohkem kannatanud ja sa näed teda ohvrina?

Jah, mõnes mõttes küll. Inimesel on abivahendid, inimesel on püssid, inimesel on võim, ja mul on tunne, et seda on vale kasutada teiste loomade vastu.

Kuidas me peaksime seda kõike muutma, et jõuda veganmaailmani? Milline on suur plaan?

Mul on tunne, et see, kui palju inimesed ise saavad muutusi teha, sõltub riigist endast. Paar inimest me saame ehk kuidagi veganiks muuta nendega rääkides. Aga lõppude lõpuks, Eestis on meid üle miljoni... kui riik seaks rohkem piire: vähem loomset, tõsta loomse toidu hinda jne, siis see aitaks suuresti. Riik peab vastutuse võtma sellel teemal. Veganvalikud võiksid olla igal pool. Näiteks toome välja McDonaldsi, kellel pole üldse veganvariante. Ainus, mida sealt saab, on friikartulid, mis on absurdne. McDonalds on kõige suurem kiirtoidukoht ja neil pole veganvalikut Eestis. Ja muidugi kõik toiduketid ja toidupoed ka. Ma ei tea, mis hind neil loomse toidu tootmisel kokku tuleb, aga ma tean seda, et looma elu hind ja see hind, mis sellest keskkonnale tekib, on väga kõrge ja mitte ükski inimene ei suudaks endale lubada seda ühte viineripakki, kui nad teaksid, mis selle päris hind on. Suuremad muutused algavad riigist endast, aga see käib inimeste kaudu, kes peavad suunama riiki – rääkima poliitikutega. Riigikokku võiks keegi vegan saada, kes räägiks sellel teemal. Võibolla mina kunagi.

(Emma naerab tagasihoidlikult, aga ma tean, et ta mõtleb seda vägagi tõsiselt)

Miks riik peaks üldse midagi sellist tegema?

Sest sellest sõltub suuresti meie tulevik. Meil on praegu kliimamuutused, mis lähevad aina hullemaks, ja kõige suurem asi, mida saab teha Oxfordi ülikooli uuringute tulemusel, on minna veganiks. Kunagi ma töötasin hästi palju selle nimel, et vegantoit tuua koolidesse. Mitte valikusse, vaid olekski ainult vegantoit. Ma arvan, et riik peaks kliimamuutuste ja elurikkuse aspektist seda tegema, riiki see eetiline küsimus ei huvita.

Aga sa pole ju pelgalt plaane teinud, vaid päriselt ka aktiivne olnud. Räägi sellest.

Jah, ma olen aktiivne olnud umbes neli aastat ja enne seda ma olin lihtsalt enda eraelus aktiivne. Me olime päris pakendivaba, üritasime mitte plastmassi kasutada, lisaks muidugi veganid. Aga siis ma hakkasin tegema projekte ning alustasin enda suure solidaarsuskorpuse projektiga "Kliimamuutused minu taldrikul", mille eesmärk oli teavitada noori toidu mõjust keskkonnale. Enamasti rääkisime ka veganlusest ja tegime erinevaid tegevusi. Näiteks käis Markus Mekk iga kuu kokandustöötubasid tegemas ja vahel tegin ka mina neid. Me tegime retsepte, videosid, podcaste, filmiõhtuid, laagreid. See projekt oli väga edukas, siiamaani mõned küsivad: millal järgmine laager on, Emma? Aga see projekt on läbi ja neid laagreid enam ei tule.

(Emma naerab võidurõõmsalt, ja väga õige, rõõmu peabki tundma, kui midagi on hästi tehtud)

Ma olen teinud üle kümne erinevat noorteprojekti, mis on kõik seotud keskkonna ja veganlusega. Keskkonna alal olen ma väga aktiivne. Ma olen Fridays for Future Eesti Noorte Keskkonnanõukogus, olen pälvinud Aasta Keskkonnanoore tiitli, ma olen ka Loomuses vabatahtlik ja alati, kui ma tegelen keskkonnateemadega, siis minu poolt tuleb see "toidu mõju keskkonnale". See on see teema, millest ma kõige rohkem tean. Ma võtan kursusi maailma ülikoolides ja õpin hästi palju juurde. See on mu...

(Emma takerdub ja katsub meenutada õiget eestikeelset sõna ning õige viivuks näib mulle, et ka tema on täiesti tavaline inimene)

...it's my passion.

Ma käin rääkimas ka sellest toidu poolest ja seda alati hästi ettevaatlikult, kuna inimesed ei ole üleliia vastuvõtlikud veganluse teemal.

Mis sa arvad, kas nimesed, kes on kliimaaktivistid, aga ei ole veganid... kas nad on idioodid?

Enamus mu sõpru, kes on kliimaaktivistid, ei ole veganid. Idiootideks ma neid ei nimetaks.

(ajakirjanik saab siinkohal aru, et väljend, "kes teisele ütleb, see ise on" peab täiega paika)

Aga natuke raske on aru saada nendest inimestest küll, kes ei ole veganid ja tegelevad keskkonnateemadega. Kui olla keskkonnaaktivist, siis see tundub väga loogiline, et sa tead, mida sa sööma peaksid, et hoida keskkonda. Mõned inimesed selgitavad enda jaoks selle kuidagi ära, et kui ma teen seda ja seda keskkonna jaoks, siis see on piisav ja ma võin süüa ükskõik mida ma tahan, kuna mu teod heastavad selle. Aga see pole päris nii. Ikkagi tuleb igas valdkonnas panustada kasvõi natuke. Nii et väga suur respekt neile, kes on looduskaitsjad ja veganid, ja need, kes üritavad ja ei söö juba liha, siis see on ka väga hea.

Mingis mõttes on kvantiteet olulisem kui kvaliteet. Kui sa lähed streigile ja sul on tuhat inimest, kellest kaks on veganid, siis see on parem, kui streikima läheb kaks veganit ja ülejäänud jalutavad loomaaias.

(sain targutatud küll, lähme edasi)

Millest kõige suurem puudus on just kohalikus liikumises?

Siin on väga palju puudusi. Näiteks, kuidas inimeste kaasamine on asi, mis ei tule eestlastel eriti hästi välja. Kui võtta tüüpilised eestlased, siis nad on sihukesed endassetõmbunud ja vaiksed. Ja niimoodi enam-vähem ongi, sest me kaasame ja julgustame alati inimesi tulema, aga see kaasamismeetod ei tööta. Sa võid küll teha postituse, et tulge kõik kohale ja saab mingeid snäkke ja värki, aga nad ikka ei tule. Ma arvan, et need kaasamisstrateegiad peaks üle vaatama ja uuringu tegema, et mis töötab eestlaste peal. Sest eestlased ei ole lihtsalt inimesed, nad on eestlased ja eestlased on nagu eraldi liik.

Ja siis on kindlasti puudu ka riiklikul tasandil toetus. Pole väga palju häid poliitikuid, kes keskkonna- ja loomaõigusteemadel räägiksid. Ehk siis valima minek on ka väga oluline. Eestis on tegelikult hästi palju aktiivseid noori, aga praegu on nad üle Eesti laiali. Nad teevad oma asja, nad on õpilasesinduses, nad teevad mingeid väikseid projekte enda koolis või midagi sellist. Aga kuidas saada nad kõik kokku ühte kampa, tegema seda ühte suurt asja? Sest kui on palju aktiivseid inimesi, aga nad on igalpool laiali, siis mõju ei ole nii suur.

Kuidas sa seda ühistegevust ette kujutad?

Ma kujutan seda ette sellise suure mitmepäevase konverentsilaadse asjana, mis on samas ka häkaton. Seal on inimesed, kes esinevad ja inspireerivad, ning sa pead hästi palju teistega suhtlema. Ja kui panna inimesed laudkondadesse eri teemadega: toidu mõju keskkonnale, energeetika jne, siis nad saavad koos plaane teha. Nii saaks kaasata aina rohkem aktiivseid inimesi. Mul on nüüd nii palju ideid, et ma pean hakkama neid tegema.
(Emma entusiasm on nakkav ja pildid uuest vegankonverentsist hakkavad mu silme ees elavalt tantsima)

Kuhu edasi?

Konverentsi korraldama.

Ilmselgelt. Ja peale seda...?

Kool ära lõpetada, minna ülikooli. Kaheksa-aastasest saati on olnud soov õppida õigusteadust. Alguses lastekaitse aspektist, nüüd siis ka juba loomakaitse ja keskkonnakaitse. Voice of the voiceless – ma tahan olla hääl nendele, kellel seda häält pole. Aga viimasel ajal mind huvitab väga keskkonnateadus. Ma võtan praegu ühte kursust keskkonnateaduste teemal ja see on nii põnev. Ma olen ka tahtnud olla psühholoog, eriti just kliimateemal. Või loomapsühholoogia, kui ma oskaks loomade keelt. Aga ma arvan, et ma lähen ikkagi õigusteadust õppima, sest see on mu lapsepõlve soov. Samuti soovin ma minna poliitikasse ja olla, loodetavasti mitte esimene, veganpoliitik... veganpeaminister... president. Ma oleksin kõige rohelisem ja kõige veganim peaminister maailmas. Mul on palju ideid, mida peaministrina teha, poliitika tõmbab mind väga.

Millisesse ülikooli sa lähed?

Variante on palju. Väiksest saati olen tahtnud minna Oxfordi ülikooli. Aga samas see väga ei loe, mis ülikooli minna. Muidugi, "ma käisin Harvardis", "ma käisin Oxfordis", "ma käisin Tartu ülikoolis" – see on väga erinev, aga lõppude lõpuks sõltub sellest, kuidas sa õpid, mitte, kus sa õpid. Et kas ma veedan enda vaba aja lihtsalt sõpradega või sotsiaalmeedias või siis ma veedan vaba aja raamatukogus, lugedes ja õppides juurde. Ausalt öeldes praegu tõmbab mind väga Eesti. Ma reisisin 3 kuud Euroopas ja mul tekkis koduigatsus. Ma armastan Eestit.

Mis sa sellest arvad, kui inimesed libastuvad oma veganteekonnal ja kas nad peaksid endid seepärast piitsutama?

Ennast piitsutada ei või. Kindlasti kõigil on hetki, kus nad tahavad midagi maitsta ja see ei ole vegan, aga mis siis, see on ainult üks küpsis või see on ainult üks amps. Ma ei saa küll aru inimesest, kes on eetilistel põhjustel vegan ja siis võtab meelega ampsu lihast, see läheb väga vastuollu. Piimatoodetest ma saan rohkem aru, kuna seal on raskem looma näha. Ma arvan, et kõigil juhtub vahel, et nad ei viitsi või nad tahavad korra alla anda ja siis proovida midagi. Ja vahel on olukordi, kus ei ole mitte midagi ja sul on halb tuju. Nii et ennast ei pea piitsutama. Parem on olla halb vegan, kui mitte üldse vegan. Ma võtsin selle tsitaadi kuskilt. Kas see oli vegan ajakirjas kunagi?

Jah, oli küll. See oli Kristjan Lüüs.

Ma ei õigusta praegu lihasöömist veganina, sest see ei ole vegan, aga ma usun, et kõigil on niisugune hetk, kus nad lihtsalt tahavad ühe korra. Mitte mul, aga teistel. 

(itsitame mõlemad)

Kuidas noortel, kes ei ole veel iseseisva raha peal, on üldse võimalik vegan olla?

See on väga raske. Mul on vedanud, et mul on nii hea ja toetav pere. Ilma vanemate toetuseta ongi keeruline. Mul on väga palju sõpru, kes on proovinud olla veganid, aga nad ei saa, sest nende vanemad ei toeta seda, ega anna lapsele vegantoitu, mis oleks täisväärtuslik ning sisaldaks piisavalt valku. Vanemad ei võta oma lapsi tõsiselt, kuna lapsed n-ö ei tea, mida nad tahavad. See on noorte enda asi ka tõestada oma vanematele, et nad päriselt tahavad seda, see pole mingi faas, neil on motivatsiooni ja neid peab tõsiselt võtma.

Kui neil ei ole seda tuge, siis kust nad selle peaksid leidma?

Alati on olemas üks sõber, kes on vegan. Mina olen olemas, Eesti Vegan Selts on olemas ja Loomus on olemas. Alati on veganeid, kellega sa saad ühendust võtta ja ma olen kindel, et iga vegan on rõõmus, kui ta saab rääkida veganlusest.

Viimane küsimus: mis sind õnnelikuks teeb?

Lähedased inimesed, kallistused, muusika, inimesed, kes on motiveeritud tegutsema tähtsate eesmärkide nimel, impro teater, vanad raamatukogud/raamatupoed.

Aitäh, Emma!

Pilt: erakogu - Vegan Camp Out

Artikkel ilmus numbris 37 (2024 talv)